Kihid. Ursula Poznanski
Aga kindlasti polnud see võimalik ilma rahata, isegi kui seda kulus ainult raamatute, vihikute ja kirjatarvete peale. Sel juhul pidi ta abi otsima. Riigilt või heategevusorganisatsioonidelt. Ükskõik kellelt, peaasi, et mitte oma isalt.
Too oli poisi pärast kadumist ilmselt siiski tagaotsitavaks kuulutanud, sest kodutute öömaja sotsiaaltöötaja oli Doriani ära tundnud ja pakkunud, et toimetab ta koju. Kui Dorian oli korduvalt keeldunud, jäeti ta rahule.
Dorian oli pargis tubli viis tundi. Õngitses paberikorvidest ajalehti ja ajakirju ning luges need kaanest kaaneni läbi. Ta tundis väga puudust raamatute lugemisest. Kuid raamatuid ei visanud keegi ära.
Alles siis, kui päikese ette ilmus paks kiht helehalle pilvi ning jahe tuul muutis parditiigi vee säbruliseks, tegi Dorian minekut. Ta otsustas, et kui peaks hakkama sadama, läheb ta ööseks öömajja. Seni aga tuhnis ta ümbruskonna vanade riiete konteinerites. Konteineriavade klapid ei lasknud riietele ligi, aga kui kastid olid täis, pani enamik inimesi oma asjad nende kõrvale maha, mitte ei viinud koju tagasi. Ja mida varem Dorian talvejope leiab, seda parem.
Tema otsingud ei kandnud vilja. Ühe konteineri kõrval oli kaks kinniseotud prügikotti, mõlemad täis sipupükse ja lasteaialapse mõõdus kleidikesi. Midagi vajalikku ta ei leidnud.
Õhtu saabudes lonkis ta läbi jalakäijate ala ja ootas, et tänavavalgustus süüdataks. Varsti läheb ilm sügiseseks – tuulisemaks, külmemaks. Dorian ei kujutanud üldse ette, mida ta peaks tegema, kui esimene lumi maha tuleb. Ta silmitses oma tenniseid. Oli aeg leida lahendus.
Ilm jäi kuivaks ja omaette ohates loobus Dorian mõnusast kujutluspildist veeta öö kodutute öömajas. Võib-olla homme. Täna peatub ta veel kord samas metroojaamas, kus eelmisel ööl, aga otsib teise koha. Paar korda oli ta maganud parki viiva väljapääsu ligidal – seal oli küll tõmbetuul, kuid Emili-sarnased hoidsid enamasti eemale.
Dorian ootas, kuni kell hakkas üksteist saama – selleks ajaks olid inimmassid tunnelitest peaaegu kadunud, vähemalt tavalisel tööpäeval nagu täna.
See ei kesta enam kaua, ütles ta endale, kontrollides maapinda nätsujääkide ja hullema mustuse suhtes. See nišš siin ei olnud küll magamiseks sobiv, ent tal on vähemalt sein selja taga ja kaks sammast kasinaks kaitseks pilkude eest.
Ja kaaslaseks öine tuul. Juba praegu puhus see kuivanud lehti pargist tunnelisse. Dorian tõmbas varukampsuni selga ja mähkis end teki sisse. Taskunuga hoidis ta seekord kindluse mõttes käes.
Seljakott, milles leidus ainult veepudel, oli padjaks küll pisut napp, aga ükskõik. Paar tundi suudab Dorian magada küll, ta oli surmväsinud.
Ta pani silmad kinni ja keskendus maa-aluseid käike täitvatele helidele. Kontsaklõbin. Lohisevad sammud. Naer, milles segunesid naiste ja meeste hääled. Ventilatsiooni sumin … ja ikka ja jälle tuul.
Dorian ei märganud, millal ta magama jäi, ent tundis täpselt, kuidas miski ta äratas. Kõigepealt peavalu, mis tungis ühest oimukohast teiseni. Ja teiseks puudutas miski ta lõuga.
Ei, see ei olnud puudutus. Põrand oli märg. Kas ikkagi oli sadama hakanud?
Ta kompas käega uniselt nägu ja tahtis vee maha pühkida. Aga see ei olnud vesi.
Liiga soe.
Liiga kleepuv.
Ja see lõhn …
Ta silmad avanesid aeglaselt, nagu ei tahaks sõna kuulata. Ja nägid neoontorude kahkjas valguses midagi punast enda poole voolamas.
Doriani keha reageeris veel enne, kui ta ise päriselt mõistis, et tema poole voolas veri. Ta tõmbus järsult tagasi, mis tegi peavalu palju hullemaks, ja ajas end kloppiva südamega istuli.
Veri. Ja tagapool üks kogu, üks põrandal lamav kägaras keha, Dorianist vaevu paari sammu kaugusel.
Emil? Kas see oli Emil?
Igal juhul oli tal seljas Emili inetu mustriga kampsun ja tuul mängis ta pruunikashallide poolpikkade juustega.
Ägedalt ja peaaegu paaniliselt tõmbas Dorian varrukaga üle näo, sealt, kust … oli märjaks läinud. Lase jalga, jookse kiiresti minema, karjus kõik tema sees, ent tõustes hakkas tal pea nii ringi käima, et ta pidi käega lähimast sambast kinni võtma. Kes iganes seda Emiliga teinud oli, võis veel ligiduses olla. Vahest kohe siinsamas nurga taga eskalaatori juures.
Põrand kõikus, läbi kohina ta kõrvus tungis mingi hääl, ent ta ei kuulnudki seda õieti, sest oli avastanud midagi, mis tõmbas endale kogu ta tähelepanu. See lebas keset punast vedelikku ja nägi hirmutavalt tuttav välja.
Tema taskunuga, lahtise teraga.
Aga … see oli ju hullumeelsus! Dorian püüdis sügava hingamisega jagu saada aina tugevnevast iiveldusest. Ta ei suutnud meenutada, mis võis juhtunud olla. Tema oli sügavalt ja rahulikult maganud.
Jah, nuga käes.
Aeglaselt ja vastutahtsi läks ta tema ees kõhuli lamava Emili suunas.Võib-olla ta hingab veel. Siis läheb Dorian abi kutsuma, nii kiiresti, kui suudab.
Kohe, kui suudab.
Ta valutav pea pulseeris kloppiva südame rütmis.
Suur kogus verd tundus pärinevat ühest haavast kaelal, aga et selles kindel olla, oleks Dorian pidanud Emili ümber keerama. Ainuüksi sellele mõtlemine nööris tal kõri kinni.
Ei, ta läheb lähimasse politseijaoskonda või äärmisel juhul roomab. Aga … enne peaks ta oma taskunoa vereloigust ära tooma. Ja kuskile ära viskama.
Paraku tundis Dorian, nagu oleks ta kivistunud. Tundis, et ta ei suuda paigast liikuda, kuigi üritab – nagu mõnes noist unenägudest, milles keha enam sõna ei kuula.
Ja siis langes Emili ja vereloigu kohale pikk tume vari.
Lõpuks Doriani keha reageeris, tal õnnestus pead keerata, ta ootas kas kurjategijat või kedagi politseist. Palju parem oleks olnud neid ise teavitada, kui olla sellisel moel teolt tabatud, mõtles ta.
Kuid tema selja taga ei seisnud politseinik, vaid noor tumedapäine mees, kes oli käed suu ette pannud ja vahtis suuril silmil Emilit.
Viimane võimalus, mõtles Dorian. Jookse minema, ruttu, ja looda, et see tüüp ei näinud su nägu. Kuid taas ei kuulanud ta keha sõna. Kahe sammu järel pidi Dorian käed põlvedele toetama, et mitte ümber kukkuda.
„See oli hädakaitse.“ Mehe hääl värises, aga mitte liiga palju. „Ma nägin enne, kuidas ta sind ründas, ja jooksin abi kutsuma, aga kedagi ei olnud ja ma unustasin mobiili autosse.“ Ta tõmbas kätega läbi juuste ja pööras pilgu aeglaselt Emililt Dorianile. „Ma küll ei näinud, kuidas see juhtus, aga see oli kindlasti hädakaitse,“ kordas ta.
„Ei.“ Dorian püüdis pead raputada, kuid juba esimene liigutus ajas tal valust peaaegu pisarad silmi. „Mina ei teinud üldse midagi. Ma lihtsalt magasin ja kui ma üles ärkasin …“
Võõras noogutas mõistvalt. „Sa tarvitad midagi?“
„Mina? Ei! Pole kunagi tarvitanud.“
„Aga jood?“
„Ka mitte.“
Mis küsimused need on? Ah, loomulikult: mees tahtis teda vestlusse tõmmata, kuni politsei lõpuks ikkagi kohale jõuab. Dorian tõmbus kolm sammu tagasi. Nüüd jookseb ta minema, isegi kui ta pea peaks plahvatama, kuid viis, kuidas mees käe tõstis, sundis teda veel kord seisatama.
„Oota,“ sõnas mees vaikselt. „Tead, ma saan sind võib-olla aidata. Ma pole siin ju juhuslikult, ma töötan ühe organisatsiooni heaks, kes korjab tänavalt noori kodutuid ja …“
Maailm Doriani silme ees hakkas ringi käima, ta tundis, kuidas põlved järele andsid, ja järgmisel hetkel haaras keegi tal kaenla alt kinni.
„Ilmselt lõi ta sulle vastu pead, täiesti võimalik, eks ole? Kas sul on süda paha? Siis on sul tõenäoliselt ajupõrutus.“
See kõlas tõepäraselt. Aga Dorian ei mäletanud kaklust. Ta oli lihtsalt sellesse