Kihid. Ursula Poznanski

      Nad tüürisid pargi serva jäetud kalli tumeda kaubiku suunas. Kui nad lähenesid, väljus kaubikust suurt kasvu mees ja avas tagaukse.

      „Parem, kui sa taha istud,“ pöördus Nico Doriani poole. „Kindluse mõttes, saad ju aru?“

      Muidugi sai ta aru. Mõne hetke pärast kubiseb siin politseinikest ja kohe, kui Emili kaaslased oma uimast ärkavad, meenub neile kindlasti eelmise öö vahejuhtum, kui Dorian oli oma taskunoa tagasi võtnud. Ta soovis praegu väga, et ei oleks seda teinud.

      Tagauksed sulgusid ja sellega kadus igasugune valgus, ta jäi läbitungimatusse pimedusse. Siis pandi mootor tööle.

      Paanika. Küll ainult hetkeks, aga see oli nii tugev, et Dorian ei saanud enam hingata ja oleks nüüd tõesti peaaegu oksele hakanud. Ta oli end niisama lihtsalt selle Nicolas Korte hoolde usaldanud, ilma teda tundmata ja teadmata, mis mehel tegelikult plaanis oli. Võib-olla viisid nad teda parasjagu mõnda inimtühja paika, kust leitakse paari päeva või nädala pärast Doriani laip …

      Ainult et – mis kasu see tüüp niimoodi saaks? Teda peetaks lihtsalt hullumeelseks mõrtsukaks, kellele meeldib teismelisi tappa.

      Doriani silme ette kerkisid pildid õudusfilmidest, mida ta varem nii sageli vaadanud oli. Ta raputas need eemale. Ei, see oli lihtsalt fantaasia, päriselt selliseid asju ei juhtunud.

      Pealegi oli tal endiselt taskunuga, mille pidemest ta ikka veel pöidla ja nimetissõrmega kinni hoidis, ise seda õieti märkamata.

      Ta surus alla impulsi nuga lihtsalt maha pillata, kuigi tundis vastikusest külmavärinaid. Aga nii rumal ta ei olnud, et oma ainsat relva minema visata.

      Sõit oli pikk ja pakkus Dorianile head võimalust pead murda, kuidas see kõik juhtunud võis olla.

      Kas ta oli unesrändaja ja tappis Emili mõne episoodi käigus? Või tegi ta seda teadlikult ja püüdis hiljem ära unustada? Kas Nicol võis õigus olla, et keegi lõi teda pähe ja see kustutas juhtunu ta mälust?

      Kõik need mõtted tundusid talle valed. Tõenäolisem oli siiski, et keegi varastas temalt magamise ajal noa …

      Nüüd olid nad juba vähemalt pool tundi sõitnud. Võib-olla ka terve tunni. Doriani käsi, millega ta nuga endast võimalikult kaugel hoidis, jäi aina kangemaks.

      Ühel hetkel lasi ta käe siiski alla. Sest ta oli väsinud ja peavalu ei tahtnud üle minna. Sest niikuinii oli kõik kadunud. Sest millelgi polnud enam mõtet. Nüüd liugles nuga igas kurvis kolinal ühest autonurgast teise.

      Tüki aja pärast aeglustas auto sõitu, tee muutus künklikumaks ja siis jäid nad seisma.

      Kui juht tagaukse lahti tegi, pilgutas Dorian halli hommikuvalguse käes silmi. Ta oli arvestanud, et edasi satub ta pimedasse kohta, metsa või muusse süngesse paika. Aga nad seisid hooldatud pargiga ümbritsetud vana häärberi sissesõiduteel. Hoolikalt pügatud hekid, võimsad lehtpuud ja marmorkujudega palistatud tee.

      Nico oli ennist maininud mingit villat. Bornheimi villat. See vist oligi see maja. Nüüd osutas Nico laiale trepile, mis viis välisukseni. „Tere tulemast, Dorian. Sa peaksid midagi sööma ja tahad ilmselt duši all käia. Antonia ootab majas, ta varustab sind kõigega, mida vajad.“

      Taskunuga oli haardeulatuses, löögid autoseinte vastu olid tera pooleldi kinni lükanud. Dorianile oli vastumeelt seda puutuda; veri, mille nuga oli ta paremale käele jätnud, oli osaliselt maha hõõrdunud ja osaliselt kuivanud. Ta ei tahtnud rohkem verega kokku puutuda.

      „Jäta see rahulikult siia.“ Nico oli ta pilku ilmselt märganud. „Me hoolitseme, et keegi nuga ei näeks, ja lähemal ajal pole sul seda vaja.“

      Kruus krigises Doriani taldade all, kui ta maja poole läks. Alles trepile astudes sai talle selgeks, mis oli just juhtunud, ning korraks tekkis tal tahtmine ümber keerata ja lihtsalt jooksu pista.

      Nico oli teda nimepidi kõnetanud. Aga Dorian polnud oma nime talle üldse öelnud.

      Antonia osutus tedretähniliseks punapäiseks tüdrukuks, kes kandis teksasid ja rohelist kõrge kraega kampsunit. Ta ulatas Dorianile käe ja kehitas ainult õlgu, kui poiss oma kätt vastu ei sirutanud. Dorian ei tahtnud oma räpaste sõrmedega midagi ega kedagi puutuda; pigem pidagu Antonia teda ebaviisakaks.

      „Kas tahad süüa?“ küsis tüdruk, kõndides tema ees läbi fuajee. „Meil on tavaline, taimetoitlaste ja dieetmenüü. Ega sul laktoositalumatust pole? Või mingit allergiat?“

      Dorian oleks äärepealt valjusti naerma hakanud – väsimusest, aga ka tundest, et on sattunud täiesti võõrasse maailma. Ta oli viimased kuus kuud toitunud peamiselt supermarketite jäätmetest, headel päevadel ka sellest, mida kodutute öömajas keedeti. Või Caritases. Ja nüüd pakutakse talle kolme erinevat menüüd.

      „Kõigepealt tahaks ma ennast hea meelega pesta.“ Ta peitis parema käe tahtmatult selja taha. „Ja kui sul on üks peavalutablett …“

      „Saan aru ja on.“ Antonia hääles ega pilgus polnud irooniat. „Tule kaasa.“

      Ta juhtis poisi korrus kõrgemale luksuslikku vannituppa, kus oli kaheksa dušši ja sama palju kraanikausse. Hele marmor ja üldvalgustus. Tüdruk võttis arstikapist, mille võti tal kimbus oli, valuvaigistid ja vajutas pakendist ühe tableti välja. „Siin on sulle seep ja kaks käterätti ja siit,“ ta osutas korralikult kokku lapatud riidevirnale, „leiad midagi ümberriietumiseks.“ Ta naeratas kergelt ja oligi uksest väljas.

      Kõigepealt võttis Dorian tableti sisse ja seejärel riietus aeglaselt lahti. Kõik ta instinktid lõid lärmi. See kõik siin oli liiga hea, et olla ilmsüütu. Ta ei uskunud hetkekski, et keegi tõi lihtsalt inimarmastusest noori tänavalt ära ja pani oma viietärnivillasse elama. Eriti siis, kui oletada, et see noor oli just kellegi ära tapnud.

      Doriani silme ette tuli jälle Emil, kõhuli tumedal asfaldil, aina suuremaks muutuvas vereloigus …

      Nüüdseks on ta juba ammu leitud. Tõenäoliselt surnuna.

      Dorian sulges hetkeks silmad. See ei olnud mina, kordas ta endale. See polnud mina. Aga ma oleksin pidanud püüdma teda aidata.

      Mälupilt ja süümepiinad andsid alles siis pikkamööda järele, kui Dorian duši all seisis. Oli uskumatult