Tõde Trumpist. Michael D'Antonio
100 miljoni eest Boeing 757. Sinna mahub üle 200 reisija, kui see on kohandatud tavaliseks reisilennukiks. Trumpi lennukis leidus kohti 43 inimesele ning sealsete turvavööde klambrid olid kullatud.
Sageli oli see pargitud LaGuardia lennuväljale väga nähtavale kohale, kujutades omalaadset reklaamtahvlit ning andes teada, et Trump on rikas ja edukas mees. Ega keegi ei vaielnudki sellele väitele vastu, et jõukus tõendab edukust. 2006. aastal toimunud küsitluse käigus, mille Pew organisatsioon uuel kuldajastul korraldas, teatas 81 % ülikoolide esmakursuslastest, et nende peamiseks elueesmärgiks on rikastuda. 60. aastatel kuulutas seda umbes kaks korda vähem esmakursuslasi. Samas küsitluses teatas üle poole ka seda, et üheks nende peamiseks eesmärgiks on kuulsaks saada. Vähem kui kolmandik kinnitas, et „tahab aidata abivajajaid“.12
Talenti ja intelligentsust hinnati edu jahtimisel olulisteks, kuid nagu varemgi peeti kõrghariduse ja intellektuaalsuse väärtust küllaltki piiratuks. Kõik olid ju kuulnud ettevõtjatest ja leiutajatest, kes jätsid kolledži pooleli ning said sellest hoolimata metsikult edukaks. (Nagu näiteks Microsofti rajaja Bill Gates.) Veel rohkem tähelepanu pöörati neile, kes saavutasid lisaks jõukusele ka kuulsuse. Donald Trump oli vahest parim näide selle kohta, nii et temast sai nüüdisaja edukuse nägu.
Kuigi leidub tosinaid mehi ja naisi, kelle vara on Trumpi omast mitu korda suurem, pole nad väljaspool maailma miljardäride kitsast ringi tuntud. Donald Bren, Dan Duncan ja Leonard Blavatnik olid kõik Forbesi 2014. aasta maailma rikkaimate inimeste pingereas üle 50 koha kõrgemal, kuid nemad võivad Ameerika linnatänavatel südamerahus ringi kõndida ning keegi ei tule neid tülitama. Trump ei saa kuhugi minna, ilma et rahvas teda tähele paneks. Veel hämmastavam on see, et ta kuulsus on püsinud üle 40 aasta, nii edu ja triumfide kui ka ebaõnnestumiste ja häbi taustal. Tegeldes ühe teemaga teise järel ning esinedes alati ülimalt jultunult, on temast saanud üks meie aja tsiteeritumaid inimesi. Juba Trumpi kuulsuseperioodi alguses peeti teda nõnda laialt tuntuks, et US Gallupi arvamusküsitluse põhjal oli ta 1980. aastate imetletuimate meeste pingereas seitsmes: temast eespool asetsesid vaid paavst, Poola rahvuslane Lech Walesa ja neli elusolevat Ameerika presidenti.
Kuigi ta kasutas oma kuulsust sageli avalikkuse mõjutamiseks, on Trump alati väitnud, et tuntust saab päriselt rahas mõõta. Tema sõnade kohaselt lisab Trumpi nimi nagu ka Disney või Fordi oma väärtust nii toodetele, teenustele kui ka omandile, mida ta turul müügiks pakub. Brändinimed on rahas mõõdetavad. Apple on maailma hinnalisim brändinimi, mille väärtuseks pakkus Interbrandi uuringufirma 2013. aastal 28 miljardit dollarit. Interbrand hindas Gapi rõivabrändi väärtuseks 3,9 miljardit. Trumpi selles nimeväärtuste pingereas küll ei kohta, kuid ühe 2010. aasta kohtuasja käigus andis ta tunnistuse, mille kohaselt üks sõltumatu hindaja andis selle väärtuseks 3 miljardit. See arv teeks nimest endast tema varade portfelli kõige hinnalisema artikli.13
Trump rõhutas, et kui seda brändinime peaks vaid ühe omadusega seostama, võiks selleks olla luksuslik. Kuid samas ei taha ta näida liiga elitaarne, kuna massidele see ei meeldi. Sedasorti tagasihoidlikkuse põhjusi (mis tuli talle kasuks, kui ta tegi äri Atlantic City kasiinosõltlaste arvelt) võib otsida Trumpi isa Fredericki juurest, kes kasutas küll ise alati nimekuju Fred. Karmi elukooli läbi teinud, kogus ta 100 miljoni dollarilise varanduse, müües ja üürides elamispinda töölisklassi newyorklastele. Trump seenior tahtis, et tema lapsed omandaksid kolledžikraadi. Kuid üldiselt suhtus ta intellektuaalidesse pigem kahtlustavalt ning hindas kõige rohkem rasket tööd. Donald Trump on jäänud alati oma isa pojaks ning omandanud nõnda huvitava segu suhtumistest, mis võimaldavad tal uhkustada tippülikooli diplomiga, kuid samas kasutada ka oma isa küünarnukkidega tee tegemise taktikat, kui tuleb silmitsi seista võistlejate ja vastastega.
Näiliselt alati uskudes, et igasugune reklaam on hea reklaam, asus Donald Trump avalikkuse ees mängima isiksust, kes näis koosnevat vaid egost, väljendades nõnda ehtameerikalikku tungi rajada oma impeerium. Lennates oma TRUMP-i helikopteris ja TRUMP-i lennukis paigast paika, avaldas ta arvamust kõige kohta alates poliitikast ja lõpetades seksiga ning kuulutas end igas asjas kõigist paremaks. Ta viitas sageli neile, kes soovitasid tal presidendiks kandideerida, ning käitus mõnikord ka nii, nagu olekski ta juba kandidaat. Ühel eriti pingelisel külma sõja momendil pakkus ta end isegi välja tuumarelvastuse vähendamise lepingu läbirääkijana. Tema põhjendus? Iga mees, kes suudab sõlmida tipptasemel kinnisvaratehinguid, peaks toime tulema ka sellega, et sunnib Ühendriigid ja NSV Liidu milleski kokku leppima.
Kui tema tegutsemises oleks saanud täheldada veidi rohkem huumorit, saanuks Trumpist vahest oma ajastu P. T. Barnum, keda laiamisest hoolimata rahva seas armastati, sest kõik said naljast aru. Kuid need, kes võrdlesid teda selle 19. sajandi šõumehega, kes oli tollal igast presidendist kuulsam, panid kõvasti mööda. Ka Trump naeratas mõnikord viisil, mis näis mõista andvat, et ta saab ise ka aru, kui jaburalt ta käitub, kuid temas polnud siiski Barnumi päikeselist mängulusti. Ta on riiakas, mõnikord ka õel. Ta kaebas solvajad kohtusse või vähemalt ähvardas neid sellega ning kuulutas mõnede naissoost kriitikute arvamused tühiseks, kuna nad ise on „grotesksed“, „paksud“ või „inetud“. Kunagi saatis ta New York Timesi ajakirjanikule Gail Collinsile koopia tema arvamusveerust, kus naise fotole oli ring ümber tõmmatud ning selle kõrvale sirgeldatud „Koeranägu!“.14
Kui teda sedasorti käitumise eest noomiti, õigustas Trump end nagu kaklemiselt tabatud koolipoiss, kaevates, et teine alustas esimesena. Sageli on tal selles suhtes ka õigus. Koomikud, poliitikud ja teised on tõepoolest mõnitanud kõike alates tema egost kuni ta ekstravagantse ereblondi juuksepahmakani. Kuid tema komme vastata alati vasaksirgele omapoolse paremhaagiga näib andvat tunnistust üllatavalt tundlikust natuurist, mida ei ootaks mehelt, kel on sõnasõjast hulga kogemusi. Mehe kohta, kes väidab, et raha on vaid viisiks elu üle „arvet pidada“, näib ta kummaliselt tõsiselt suhtuvat väidetesse, et ta polegi nii rikas. Gail Collins kuulutati koeranäoks pärast seda, kui ta nimetas Trumpi „majanduslikes raskustes siplevaks tuhandäriks“. Kui kirjanik Timothy L. O’Brien avaldas raamatu, kus tsiteeriti anonüümseid allikaid, kes hindasid Trumpi varade hulgaks vähem kui veerand miljardit dollarit, kaebas ta nii autori kui kirjastuse kohtusse, nõudes 5 miljardit dollarit valuraha. Trumpi tuntus tegi sedasorti protsessi võitmise mõistagi raskeks, kuna temast kui avaliku elu tegelasest võivad autorid segamatult kirjutada. Kohus lükkaski Trumpi hagi tagasi, jõudes järeldusele, et ta ei suutnud pakkuda piisavalt tõendeid selle kohta, justkui O’Brien oleks teadnud, et tema allikate info on väär või et selles oleks tasunud tõsiselt kahelda. Kuid juba kohtusse kaebamise fakt üksi võib põhjustada vastasele emotsionaalset ja vahest ka rahalist kahju, mis Trumpile arvatavasti meeldiks. Ta eelistab võita, kuid võit pole alati vajalik. „Mulle on alati meeldinud võidelda,“ rääkis ta mulle, kui jutuks tuli tema noorpõli, „ükskõik milliseid võitlusi, sealhulgas füüsilisi.“
Mida siis arvata täiskasvanud meesterahvast, kes naistega vaieldes arvustab nende välimust ning kõneleb uhkelt poisipõlve kaklustest? Mis saab siis, kui too mees on ühtlasi üks tuntumaid inimesi kogu maailmas ning salamisi ka üpris helde mees, kes kirjutas kunagi ühele surevale lapsele tšeki 50 000 dollari peale, et too saaks nautida oma elu viimast kuud? Kui sellele lisada veel vastupidavus, mis on tal võimaldanud lugematuid kordi kaotuste järel taas püsti tõusta, ning piiritu optimism, siis on tulemuseks nõnda huvitav isik, et teda ei saa pidada kõigest tavaliseks ülbeks laiajaks.
Tõepoolest, kõigist liialdustest hoolimata on Donald Trump mees, kes sobib täiuslikult oma ajastusse.
Kasvades üles New York Citys 1970. aastatel, mille kirjanik Tom Wolfe „mina kümnendiks“ kuulutas, sai temast üks kõige edukamaid enesekiitjaid linnas, kus sedasorti tegelastest puudust ei tuntud. 80. aastatel, kui filmi „Wall Street“ peategelane Gordon Gekko kuulutas, et ahnus on hea, kutsus Trump pressi ja koos sellega avalikkuse imetlema ja kadestama oma pillavat elustiili, mida ta alatise kasumi tagaajamise tulemusena nüüd nautida võis. Pärast mitmeid skandaale ja vägagi avalikke ärilisi raskusi tegeles ta 1990. aastatel sellega, et valmistas ette seda kõige ameerikalikumat saavutust – oma tagasitulekut tippu. Tema saatusekaaslasteks
„How Young People View Their Lives, Futures and Politics: A Portrait of ‘Generation Next’“, Pew Research Center, Washington, D.C., 2007.
Deposition taken for Donald Trump v. Timothy O’Brien, Superior Court of New Jersey, Camden County.
P. T. Barnumi kuulsusest räägitakse Leo Braudy „The Frenzy of Renown“ (New York: Vintage, 1997), 498. „Koeranäo!“ ja muudete näidete kohta lubamatust käitumisest vt Ann Holmes „On Donald Trump’s Sexism”, Washington Post, 30. aprill 2011, http://www.washingtonpost.com/lifestyle/style/column-anna-holmes-on-donald-trumps-sexism/2011/04/21/AFmSfEHFstory.html