Tõde Trumpist. Michael D'Antonio
ja järeltulijatele ühtlasi juurdepääsu kõrgematesse ärisfääridesse – rahandus, tööstusmonopolid ja maavarade kasutamine – ning nende staatus säilis tänu nõuandjate, juristide ja muude tegelaste pingutustele, kes lootsid ühel päeval samuti jõudeklassiga ühineda.
1890. aastatel, kui Plunkitt pani paberile oma esseed ja Veblen pidas loenguid Cornelli ülikoolis, polnud Fred Trumpi isal lootust pääseda ei Tammany Halli16 ega ka jõudeklassi sekka. Ta sündis ja kasvas üles Saksamaal ning rändas Bremenist Southamptoni kaudu Ameerikasse Glasgows ehitatud uue ookeanilaeva SS Eideri odavaimal tekil. Friedrich oli vaid 16-aastane juuksuriõpilane ja seda maal, kus oli juba niigi liiga palju noormehi, kes oskasid kääre ja habemenuga kasutada.
Donald Trumpi vanaisa astus esimest korda Ameerika pinnale Castle Gardenis, kus asus immigratsioonikeskus, mis oli paigutatud endisesse forti tehissaarel Manhattani lõunatipu lähedal. Saabunud immigrandid pidid läbi tegema terve rea ülevaatusi, enne kui neil lubati üle silla linna jalutada. Viimaks turvaliselt New York Citysse jõudnud, võisid nad vabalt ringi reisida kogu Ühendriikides. Nagu paljud teised saabunud, lasi ka Friedrich Drumpf immigratsiooniametnikel oma nime ära muuta. Ametlike dokumentide põhjal lahkus Castle Gardenist Friedrich Trumpf ning seda nime kandis ta ka järgnevail aastail.
Friedrich elas kuus aastat New Yorgis ning siirdus siis kaevandusbuumi käigus läände, kus kerkisid uued linnad ja külad. Seattle’i punaste laternate rajoonis saavutas ta edu restoranipidajana, pakkudes sooja sööki ja eratubades ka prostituutide teenuseid. See polnud just Horatio Algeri17 müüdi parim elluviimine, kuid riigis, kus jõukus võrdus voorusega, sai Friedrichist tõeline ja tubli ameeriklane. Seitse aastat pärast New Yorki saabumist läks ta Washingtoni osariigi ringkonnakohtusse ning loobus seal „truudusest ja ustavusest Saksa keisrile Wilhelm Teisele“ ja kirjutas alla paberitele, millega temast sai USA kodanik. Selles dokumendis kadus Trumpfi nime lõpust f-täht.
Nii sai Friedrichist kodanik ja ärimees nimega Trump ning ta asus otsima võimalusi rikkaks saada. Üht sellist arvas ta märkavat Kaskaadide mäestiku kaevanduslaagris Monte Cristos, mis oli täis kulla ja hõbeda otsijaid. Nähes kindlamat teenimisvõimalust pigem kaevurites kui mustas töös, luiskas Trump, et leidis ühelt maalapilt kulda, mis andis talle väärtusliku maatüki, ilma et ta oleks pidanud selle eest sentigi maksma (nimelt sai igaüks, kes kulda leidis, endale kindla suurusega tüki välja mõõta). Trump ei asunud oma maal tööle, vaid ehitas sinna hoopis kostimaja. See sai väga edukaks. Friedrichi kasum kujunes seda suuremaks, et krunt oli ju tasuta saadud.
Julguse ja raske tööga jõukaks saanud Trump tõestas peagi, et on ehtne ameeriklane. Suur osa Vaikse ookeani looderannikust oli 1890. aastatel sisuliselt seadusteta ala ning täis mehi ja naisi, kes tsivilisatsiooni puudumist rõõmsalt ära kasutasid. Metsade ja mägede eraldatuses polnud vaja jännata seaduste täitmisega ning südikuse ja jultumusega võis paljugi saavutada. Indiaanisõdalaste asemel valitsesid piirialasid nüüd ettevõtjast lindpriid ning Monte Cristo taolises kohas ei tulnud kellelegi erilise üllatusena, kui mõni mees lihtsalt teise omandi endale võttis. Trump oli vahest julgem kui mõni teine, kui lasi palgid kohale toimetada ja püstitas äri kellegi teise maale, kuid samas paljud mehed elasid ja kaevasid maal, mis ei kuulunud neile.
Kellelegi ei tulnud üllatusena seegi, et Monte Cristost sai tühi lubadus, mida hoiti elus vaid niikaua, kuni John D. Rockefeller, kelle maatehingud olid siinsele kulla- ja hõbedapalavikule aluse pannud, küllaldase kasumi teenis. Ameerika rikkaim mees oli 1891. aastal investeerinud kaevanduspiirkonda, kuna üks geoloog andis sellele väga optimistliku hinnangu. Rockefeller ehitas sinna suure töötlustehase, et maaki mööda uut raudteed sadamatesse saata. Kuid toodang kujunes kehvapoolseks ning Rockefeller ja tema sündikaadipartnerid taipasid viimaks, et geoloog pani mööda. Nad müüsid oma vara vaikselt maha ning tõmbusid tagasi idarannikule.
Kui Rockefelleri saladus – seal ei leidu väärismetalle – teatavaks sai ning Monte Cristo hüljati, polnud geoloogi eksituse ja newyorklaste põgenemise üle kellelegi kaevata. Mis kasu sellest oleks? Pealegi oli Põhja-Kanadas Klondike’is alanud juba uus kullapalavik. Ligi 100 000 meest tormas põhja poole, kui Seattle’isse saabus kaks laeva kullaotsijatega, kes tõid kaasa 2015. aasta vääringus rohkem kui miljardi dollari eest väärismetalli. Friedrich Trump lahkus Yukoni poole, lootes Monte Cristo edu korrata. Alaskas maabumise järel ootas teda ees üks raskemaid ja ohtlikumaid rännakuid üle metsiku maa, millest seni kuuldud. Trump alustas telgirestorani pidamisest, mis keskendus rännaku käigus hukkunud hobuste liha serveerimisele. Peagi järgnes sellele juba tõsisem ettevõtmine – palkidest ja sindlitest ehitati restoran ja hotell Uus Arktika, kus pakuti muu hulgas ka prostituutide teenuseid. Uus Arktika asus kõigepealt Bennettis, kuid koliti siis mööda jõgesid ja järvi suuremasse asulasse nimega White Horse. Ehitanud hooned taas maale, mis talle ei kuulunud, hoidis Trump oma uksed avatuna päeval ja öösel ning vaid kõige edukamad kullaotsijad teenisid temaga võrreldavaid summasid. Kui kullapalavik lõppes, lahkus ta White Horse’ist, jättes Uue Arktika äripartnerile, kes oli peagi sunnitud uksed sulgema.
Nüüd jõukas mees ja kaks korda vanem, kui ta oli Ameerikasse saabudes, reisis 32-aastane Trump New Yorki ja läks sealt Saksamaale suunduvale aurikule, plaanides kodumaalt naise kosida. Ühe väite kohaselt võttis ta endaga kaasa varanduse, mis võrdub 2015. aasta vääringus 8 miljoni dollariga. Ta naasis New Yorki 1905. aastal, kaasas naine Elizabeth Christ Trump. Too kandis juba nende poega, kes sündis Ameerikas ja sai nimeks Frederick (mitte Friedrich) Christ Trump.
Noore Fredericki isa kasutas Yukonis teenitud varandust kinnisvarasse investeerimiseks. Ta tegi targasti, et keskendus unisele Queensi linnaosale, mis oli tollal hõredalt asustatud: vähem kui 200 000 hinge. Kuid ehitati juba uut silda ja raudteetunnelit, mis pidi seda ühendama Manhattaniga. Sild avati 1909. aastal. Ning järgmisel aastaks, kui Long Islandi raudtee lõi ühenduse Queensi ja uue uhke Pennsylvania raudteejaama vahel, elas linnaosas juba 284 000 inimest. Arendajad püstitasid kibekähku uusi elupaiku. Hillside’i, Jamaica ja Atlanticu avenüü äärde kerkisid kortermajade kvartalid. Aastaks 1920 elas Queensis juba ligi pool miljonit inimest.18
Friedrich Trump tundis kullapalaviku ära, kui ta seda nägi. Plaanides kinnisvarasse investeerides rikkaks saada, külastas ta sageli maaklereid ja tema poeg oli neil käikudel tihti kaasas. Ühel neist jalutuskäikudest, 1918. aasta märtsis, tundis ta end haigena. Mõne tunniga tekkisid esimesed gripi sümptomid. Mõned allikad peavad tema surma põhjuseks ainuüksi Hispaania grippi, mis tappis aastatel 1918–1919 umbes 775 000 ameeriklast. Kuid pereringis süüdistati vähemalt osaliselt ka alkoholi.19
Noorest Frederickist sai äkitselt perekonna leivateenija, samas kui üle riigi levinud kriis – majanduslangus 1920–1921 – hävitas suure osa perekonna varast. Ta käis õhtukoolis ning võttis selle kõrvalt veel kursusi kirja teel, et õppida mitmesuguseid ehitusoskusi, ning varsti pärast keskkooli lõpetamist läkski ta tööle ühe ehitaja juurde. Ta pidi alustama oskusteta abitöölisena, toimetades kohale rasket ehitusmaterjali. Headel päevadel tegi ta seda hobusega. Halbadel päevadel tuli ta endal hobust asendada. Kohusetundlik ja tugev noormees ülendati peagi puusepaks ning ta asus õppima ehituskunsti ja kinnisvaraäri nippe.
Üliambitsioonikas Frederick Trump hakkas 21-aastaselt ärimeheks, kompanjoniks ema, kelle küpsus oli mõningaseks tagatiseks neile, kes soovisid ettevõttega E. Trump & Son äri ajada. Paremat aega oli raske leida. New York Citys oli plahvatuslik kasvuaeg ning linna elanike arv kerkis kümne aastaga 20 %. New Yorgist sai maailma suurim linn ning selle majanduslik ja kultuuriline mõju levis üle kogu Ameerika ja isegi maakera. Tänu kinoringvaadetele ja trükitud fotodele ajalehtedes hakati New Yorki kogu maailmas samastama pilvelõhkujate, teatrite ja Manhattani tänavatega, ning riukaliku linnapea Jimmy Walkeri abiga hakkas see linnaosa esindama jõukust, glamuuri ja korruptsiooni, seda kõike sellisel määral, mis oli samal ajal muinasjutuline ja kõhedust tekitav. Kuigi neid, kes Manhattanil edu saavutasid, ootas tohutu vaevapalk, oli konkurents siin karm. Trumpid otsustasid liigseid riske vältida, keskendudes kaugematele linnaosadele, nagu Queens ja Brooklyn. Ehitades esialgu maja maja haaval, siirduti peagi suuremate
Tammany Hall, teiste nimedega ka St. Tammany Ühing ja Columbia Ordu, oli poliitiline organisatsioon New York Citys, mis tegutses põhimõtteliselt demokraatliku partei poliitilise masinavärgina ning kontrollis kandidaatide esitamist tähtsamatele poliitilistele ametikohtadele linna ja osariigi tasandil. Seda on seostatud just iirlaste tähtsuse tõusuga New Yorgi poliitikamaastikul, samuti oli see kurikuulus korruptsiooni poolest. Suleti aastal 1967.
Horatio Alger (1832–1899) oli Ameerika ajaviitekirjanik, kelle kaubamärgiks said jutud vaestest oludest pärit noormeestest, kes jõudsid sihikindluse, aususe ja visa tööga ühiskonnas haljale oksale.
Friedrich Trumpi seiklustest läänes, naasmisest Saksamaale ja elust New Yorgis on põhjalikult jutustanud Blair „Trumps“, 41–102; Trumpi kodanikuks saamise avaldus on Seattle’i ringkonnakohtu arhiivis.
http://www.flu.gov/pandemic/history/1918/thepandemic/index.html.