Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi
minna. See põletaks nende aparaadi tundidega läbi.
See töötab mõneti nagu tromboon. Tõmba kuliss täiesti välja, ja sa saad aeglaselt vibreeriva õhusamba, mis tekitab madala noodi, ainult et sonaril tähendaks see lühikest nooti. Lükka kuliss täiesti sisse, ning vibratsioonid lähevad järjest kiiremaks ja toon kõrgemaks. Sonar vibreerib maksimumil nii kiiresti, et toon on peaaegu ühtlane ning energiavool on pidev. Aga seda peatades ja taaskäivitades pole vibraatoritel kunagi võimalust normaalselt maksimumi saavutada, ning energiavool katkeb vastuvõtjas iga vibraatori juures. Mõne tunni pärast on su sonariretseptor vanametall.»
«Olgu, Harker. Ma su arutluskäigust päriselt aru ei saa, aga selle mõte paistab olevat, et minu ettepanek polnud kuigi hea. Noh, kes iganes parasjagu postil on, lase tal mulle helistada, kui mõni signaal läbi tuleb.» Komandör pani kruusi käest, soovis head ööd ja läks vaikset koridori mööda minema. Harker naasis oma kirja ja äranäritud pliiatsijupi juurde, kirtsutades loomeagoonias nägu. See oli kiri tema tüdrukule, ning see pidi hea välja tulema.
Metsakatuse kohal oli alanud öö, mis laskus hiigelpuude hämaratelt katedraalivõlvidelt aeglaselt alla, ning Hague ootas lootusrikkalt tanketi poolt peagi kostma pidavat peatumismärguannet. Ta muretses valjult naerva ja lobiseva Bucci pärast, kahtlustades tal palavikku. Tõmmu lihaseline kanoniir jutustas aina lalinal oma noorest naisest. Kui ta koperdas ja peaaegu kukkus, võttis Hurd temalt pneumokahuri toruosa ning kandis seda omaenese õlgadel. Kõik kuulatasid, kas juba ei tule tankilt signaali, kui tinane kriise õhtu äkitselt ribadeks kiskus. Eestpoolt hakkas kostma laske.
Taas kõlas kriise, metalne ja läbilõikav nagu hullunud vedur, ning seda saatsid karjatused, lõhkekuulide plahvatused ning raskete vasarahoopide heli.
«Võta juhtimine üle, Brian,» nähvas Hague. «Crosse, Hurd – läksime!»
Kolm meest jooksid venivas mudas koperdades ümber käänaku ning panid pneumokahuri kiirelt üles. Hurd oli laskepositsioonil, Crosse kompressori taga ning Hague lima sees pikali, pistes laskemoonavööd laadimisavasse.
Kellegi heidetud kaks signaalraketti valgustasid eespool rada, luues erkvalge valguse ning sünkmustade varjude koosmõjul fantastilise vaatepildi, stseeni Dante «Põrgust». Üks järelkärudest oli pikali, mehed jooksid ringi, tankett lamas vabisedes külili maas ning selle kohal koogutas kriiskav elajas. See oli sisalik või dinosaurus, hallisoomuseline, tagajalgadel seistes kolmkümmend jalga kõrge. Olendi kätetaoliste esikäppade vahel oli inimene, samas kui selle pantserdatud saba rammina tanki tümitas. Olevuse rinna ümber ragisesid sinivalgete sähvatuste saatel lõhkekuulid, ent see jätkas oma käppade vahel kääbusena rabeleva mehe rebimist. Koletise valged hambad sätendasid, kui ta aina uusi tigedaid kriiskeid kuuldavale tõi.
«Sihikul,» kõlas Hurdi madal, kurnatud hääl.
«Õhk sees,» teatas Crosse.
«Las tulla!» hüüdis Hague, ning söötis mürske, sellal kui kahur tagajalgadel seisva eluka poole valangu soomustläbistavaid lõhkelaenguid teele saatis. Hague nägi tankitorni pöördumist, kui Whittaker oma kahurit käiku lasta püüdis, ent koletise saba äkiline hoop tõukas selle katkisena tagasi. Siis tabasid pneumaatilised laengud üksteise järel märki ning lõhkesid hiigelkeha sisemuses. Vägev hall kere paiskus rajalt minema ning selle pea latsatas vastu puutüve teisel pool rada, kui roomaja pooleks kisti.
«Hea laskmine, Crosse,» urahtas Hague. «Minge tagasi Briani juurde ja hoidke kahur valmis. Sel olevusel võib paariline olla.» Ta jooksis põhirühma poole, kahe valgusraketi kumasse.
«Kus Devlin on?»
Sideohvitser Clark seisis väikese meesterühmaga purustatud varustushaagise juures.
«Siin, Hague,» hõikas ta. Tema silmad olid aukus ning ta nägu vanem, kui Hague kunagi näinud oli. «Devlin on surnud, järelkäru ja puutüve vahel lömastatud. Me kaotasime kaks meest, komandör Devlini ja mullauurija Ellise. Tema on see, kes ära söödi.» Ta kirtsutas nägu.
«Seega on meid järel kakskümmend kolm?» päris Hague, ning püüdis sealjuures ükskõikne kõlada.
«Täpselt nii. Sina jätka tagala katmist. Need sarvehääled, millest sa ette kandsid, panid Devlini muretsema, et sind rünnatakse. Mina jään tanki juurde.»
Kui Hague naasis, valmistas seersant Brian stoiliselt küpseti peal ratsioonidest hautist, sellal kui meeskond tihedalt ringis istus, silmitsedes vaheldumisi närviliselt selja taga olevat metsa ning Briani potist tulevat meeldivat auru. Süüa jätkus igaühele vaid natuke, kuid see oli kuum ja väga toitev, ning pärast suitsu ja kohvi tundsid nad end natuke aega mugavalt.
Crosse istus kompressori hallil metalltorul, mida ta päev otsa kandnud oli, näppides süles istuvat kiivrit ning vaadates küsivalt leitnandi poole.
«Noh, söör, kas keegi sai viga? Kas tank on puruks?»
Hague kükitas teiste juurde, nuhutas entusiastlikult hautist ning vaatas ringi.
«Komandör Devlin on surnud, ja Ellis ka. Üks varustushaagis on puruks, kuid tanki saab korda teha. Sisalik ründas just seda. Balistierri arvas, et praegu on sisaliku paaritumishooaeg, ning ta pidas tanki teiseks isaseks ja püüdis sellega võidelda. Siis jäi ta einestama ja me saime ta maha võtta. Leitnant Clark juhib nüüd ekspeditsiooni.»
Briani küpseti oranž kuma heitis teda ümbritsevatele kurnatud nägudele veidraid varje, ning Hague püüdis nende meeleolu tõsta.
«Kas te austaksite meid mõne oma võrratu suupilliarranžeeringuga, maestro Bormann?»
«Ma praegu ei saa. Ma seon Heleni tiiba kinni.» Ta hoidis midagi oma peopesas, ning küpseti kuma peegeldus selle niisketelt mustadelt silmadelt tagasi. «See on midagi väikese linnu taolist, aga ilma sulgedeta, näete?» Ta asetas sooja tombu Hague’i kätte. «Tiibade küljes on ainult nahk nagu nahkkiirel, ainult et ta on muidu linnu kehaehitusega.»
«Sa peaksid seda Balistierrile näitama. Ehk annab ta sellele ka sinu järgi nime.»
Bormanni lihtne nägu tõmbus irveks. «Seda ma tegingi, söör. Keskpäevase peatuse ajal, kui ma ta leidsin. See sai minu tüdruku järgi nime. «Bormanni Helen», ainult et ladina keeles. Helenil on murtud tiib.»
Süües kuulsid nad taas sarveheli. Bucci mustad silmad punetasid palavikuliselt; ta nahk oli tuline ja kuiv ning väädi tekitatud kriimustused jalal olid tugevas põletikus. Kui teised laulma hakkasid, olid ta vait. Bormanni suupilli kõrgehäälne viis kõlas vaiksetel metsaradadel ning kajas suurtelt puudelt tagasi. Hague kuulis oma väikeses telgis uinudes kusagilt taas seda sarvehäält, mis ühines suuoreli meloodiaga.
Järgnes kaks päeva müttamist limases rohekas mudas, ning keskpäevase peatuse ajal tuli Sewell eestpoolt neid ettevaatusele manitsema, kuna üks mees oli jäänud hommikusele loendusele ilmumata. Kahurimeeskond jagas omavahel Bucci varustuse ära, ning mees ise liipas rivi keskel moonahaagise vrakist valmistatud karkudel. Crosse, kes oli nagu kurruline, uudishimulik rott pidevalt sinna-tänna vahtinud, tõstis vaikses peatumismärguandes käe. Hague läks asja uurima, Brian teda vaikse, ettevaatliku džungliloomana saatmas nagu ikka. Kahe juuresamba varjus, kokkukägardunult nagu kotitäis niisket pesu, lebas Romano, üks kahest fotograafist. Tema Hasselbladti kaamera vedeles ta keha all, olles sõtkunud ära väikese taime, mida mees nähtavasti pildistanud oli.
Romano kuklast turritas välja särav üheksatolline nool: ilus sätendavast pronksitaolisest metallist asjake peene varre ja habraste sepistatud pronksist labadega. Brian läks Hague’i juurde, kummardus laiba kohale ja lõikas noole välja.
Nad inspekteerisid seda, ning kui Brian suu avas, oli Hague üllatunud, sest sel korral rääkis isegi ülirahulik seersant tasa nagu poiss, kes öisel surnuaial kõnnib ega taha soovimatut tähelepanu äratada.
«Näeb välja nagu puhkpüssinool, leitnant. Vaadake seda korki tagumises otsas. Nool peab olema mürgitatud; see pole piisavalt suur, et teda muidu tappa.»
Hague urahtas nõustuvalt ning kaks meest läksid rada pidi tagasi.
«Brian, võta juhtimine üle. Crosse,