Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi
tinahallide pilvede all, küttides väikesi saurusesarnaseid sisalikke, kes nagu hallid kanad karjadena ringi jooksid. Nende liha oli hea ning Sewell jättis meedikuameti, et võita kuulsust meisterkokana. Balistierri oli sattunud zooloogide paradiisi ning tegi tuulisel tasandikul koos suure valgepäise rootslase Swensoniga kümne- ja kaheteisttunniseid jahiretki. Õhtuti istus Balistierri küpsetusaparaadi kumas, kirjeldades ekstaatiliselt veidraid eluvorme, keda tema ja Swenson päeval kinni olid püüdnud, ning kaebas vajaduse üle süüa ära loomi, kes olid tema jaoks hindamatud zooloogilised eksemplarid.
Whittaker ja Sampler kolistasid sõnakuulmatu tanki sisemuses ja hõikasid lähedalviibijate suunas sündsusetuid märkusi, kuni nad kolmandal päeval viimaks õliste ja higistena välja ronisid ja teatasid, et «ta on valmis kasvõi oma neetud roomikud küljest sõitma».
Whittaker oli terve halli pärastlõuna tohterdanud tanki eesmise luugi kõrval asuvat raadiotransiiverit, kui tema vali hüüatus Hague’i püsti hüppama pani. Ohvitser andis Bormanni nahkse linnu kanoniirile tagasi, hüppas linnamüüri serva pealt alla ning jooksis Whittakeri juurde. Kui Hague tankini jõudis, oli Clark juba seal.
«Kuulake! Ma sain nad kätte!» kiunatas Whittaker ja ulatas ragisevad kõrvaklapid Clarkile.
Interferentsist tungis läbi tinane hääl.
«Baas… Pisike Üks… Kas te kuulete… Pisike Ustav Robot Üks… kuulete mind… lõpp.»
Whittaker pani omale kõrimikrofoni külge.
«Pisike Ustav Robot Üks baasile. Pisike Ustav Robot Üks baasile. Me kuuleme teid. Me kuuleme teid. Rakett kukkus alla. Rakett kukkus alla. Naaseme maad mööda. Naaseme maad mööda. Hetkel alles kuusteist meest. Kas te saate meile varustust heita? Kas te saate meile varustust heita?»
Kõrvaklappidest kostis sisinat, aga häält enam mitte. Clarki elevil nägu võttis taas väsinud ilme.
«Me kaotasime nad. Ürita edasi, Whittaker. Hague, liikumiskäsk homme koidiku ajal. Sina võtad jälle tagumise otsa.»
Hall tuuline koidik tervitas neid koos Clarki hõikega. Varustust ja soomusplaate kinnitades kogunesid nad tanki ümber. Nad olid puhanud ja hästitoidetud.
«Kõndige, te vaesed põrgulised!» hüüdis Whittaker oma tankitornist. «Ja kui te ära väsite, siis jookske vahelduseks,» turtsatas ta, irvitades südametult ning naaldudes teeseldud luksuses laskuriistmele, mis polnud enamat kui õhukese polstriga metallplaat.
Balistierri ja blond Swenson panid püssid õlale ja hakkasid astuma. Maakuulajatena pidid nemad liikuma teistest tükk maad eespool.
«Ma ei sõidaks selles soomustatud äratuskellas ka siis, kui sinna oleks terve haarem sisse ehitatud,» karjus Hurd Whittakerile ning heitis hästisihitud mudakamaka tankisti pea poole just siis, kui tanki mootor käivitus. Metallsõiduk vaarus edasi värava poole ning Whittaker näitas põlglikult hambaid, ent tema pea oli enamuses ohutult torniserva varjus. Masina kõrval kõndis Clark, kelle räbaldunud munder oli mudast hoolikalt puhtaks pühitud, ning temaga oli Lenkranz, metallitundja. Mõlemad kandsid püsse ja pooltühje padrunivöösid.
Moonahaagis lohises tanki taga ning selle järel tulid Whitcomb oma kaameratega, suurt kasvu vähese jutuga meedik Sewell, Johnston, kirjutusaluse küljes oleva kaardi uurimisse süvenenud kartograaf Hirooka ning viimaks kõhetu prillikandjast bakterioloog Blake. Hague ootas, kuni teised olid järsult linna musta müüri raiutud värava taha kadunud, ning pöördus siis oma kahurimeeskonna poole.
Seersant Brian, sünge nagu alati, möödus tempokalt, kandes pneumotoru, Crosse kompressoriga temast sammu võrra maas. Siis tuli Bormann, sosistades midagi Helenile, kes tema õlal sõitis ja kähedaid huikeid kuuldavale tõi. Viimasena läks Hurd, patseerides temast mööda ja närides toda salapärast tubakaplönni. Hague heitis üle õla viimase pilgu mustade kuubikutega ääristatud tänavale, mõtiskledes paiga rõske üksilduse üle, ning järgnes Hurdile.
Tunnid möödusid, rutates üle tumeda rohu, läbi niiskete pilveräbalate ning vastu külma tuult, mis nende nägusid piitsutas ja nad silmi kissitama pani. Helen, kraaksatades õnnetult, ronis Bormanni särgi sisse ja sõitis seal, jättes välja vaid oma pruuni linnupea.
«Vaata seda suurt auku, leitnant,» hõikas Hurd üle tuulemüha.
Hurd oli maha jäänud ning Hague andis peatumismärguande, et tema leidu uurida. Sellal, kui ta kiirel sammul tuldud teed tagasi läks, tõi väike mees kuuldavale karje ning kadus silmist. Brian tuli joostes kohale, ning tema ja Hague vaatasid üle lehtrikujulise augu serva, mille põhjast Hurd välja püüdis ronida. Iga kord, kui ta kaheksateistjalasel nõlval kolmandikuni jõudis, andis kruusataoline pinnas järele ning ta vajus taas põhja.
«Visake mulle nöör.»
Brian võttis vöölt vihu nailonköit, raputas selle puntrast lahti ning heitis otsa Hurdi haaravate käte poole. Hague ja seersant võtsid mõlemad ülemisest otsast ja olid juba valmis meest üles tõmbama, kui Hague märkas Hurdi jalgade all midagi liikumas. Lehtri põhjast lahtisest mustast kruusast ilmusid tohutud sõrad.
«Hurd, vaata ette!» karjus ta.
Väike mees, näost valge, kargas kõrvale, kui hiiglaslik põrnikapea lehtri põhjast üles kerkis. Kaks sõrakujulist lõuga haarasid paaniliselt auguserva pidi ülesronival Hurdil vöökohast. Kui põrnikkoletis teda vastupandamatult allapoole sikutama hakkas, pistis ta kisama, tema moondunud nägu paluvalt üles kaaslaste poole vaatamas. Hague krahmas püssi ja pani selle palge. Kui püss paukus, pigistasid sõrad Hurdi keskkoha ümber kokku ning väike mees kisti kaheks. Sinivalge sähvatus ning lõhkekuuli plahvatus segunesid Hurdi lämbuvate karjetega, põrnikas veeres selili ning kaks keha jäid üksteise külge põimitult augu põhja lebama. Brian ja Hague jõllitasid õudusest kahvatutena üksteisele vaikides otsa ning lahkusid siis augu äärest ja sörkisid tagasi teiste juurde.
Bormann ja Crosse vaatasid hirmunult üle tuultest piitsutatud rohu ning hüüdsid, et uurida, kuidas Hurdil läheb.
«Ta on surnud, läinud,» karjus Hague jõhkralt üle tuule undamise. «Liigume edasi. Me ei saa midagi teha. Liigume edasi.»
IV
Kell 16:30 pani vanemtehnik Harker kuularid pähe, tõmbas saatmiskangi ning kordas monotoonsel häälel rutiinset suulist sõnumit.
«Baas Pisike Ustav Robot Ühele… Baas Pisike Ustav Robot Ühele… Kas te kuulete mind, Pisike Ustav Robot Üks… Kas te kuulete mind, Pisike Ustav Robot Üks… palun vastake… palun vastake.» Kõrvaklappidest ei tulnud midagi peale interferentsiragina, kuni ta järgmiseks kopteritega ühendust võttis. «Pisike Ustav Robot Kaks» ja «Pisike Ustav Robot Kolm» vastasid. Nad tegutsesid baasi läheduses.
Ta proovis igaks juhuks veel «Ühega» ühendust saada.
«Baas Pisike Ustav Robot Ühele… Baas Pisike Ustav Robot Ühele… Kas te kuulete mind… Kas te kuulete mind… Lõpp.»
Üle interferentsi oli kosta krabisevat sosistust. Harkeri näol oli jahmunud ilme, ent ta lükkas ruttu teist kangi ja krabisev hääl kaikus üle kogu emalaeva saatesüsteemi. Terves tohutus laevakeres viskasid mehed töö käest ja kogunesid valjuhääldite ümber.
«Pisike Üks… baasile… kuuleme teid… rakett kukkus… maad mööda… hetkel alles… varustust… varustust heita.»
Interferents kasvas taas ning mattis sosina enda alla, sellal kui Odüsseuse keres kõlas vali hõiskamine. Harker lülitas saatesüsteemi välja ja pingutas raginat kuulates kõrvu, ent tema raadiokutsungitele rohkem vastuseid ei tulnud.
Ta vaatas üles ja nägi, et hoiatuskeskus oli tuubil täis tehnikuid, teadussektsiooni liikmeid, ohvitsere: mehi nii laboriülikondades, õlistes tunkedes kui Raketiteenistuse mundrites. Kõik nad jälgisid pingsalt tema ilmet, kui ta ühendust saada proovis. Komandör Chapman näis kurnatud, ning Harkerile meenus, kuidas keegi oli öelnud, et Chapmani noorem õde oli Patrullrakett Ühega kaasa läinud meediku naine.
Harker võttis viimaks vastutahtsi kõrvaklapid peast ja asetas need enda ette lauale. «See on kõik.