Valetaja. Sabine Durrant
hoida. Olin peatselt kodutuks jäämas ega võinud iial teada, kellest kasu võib olla. Pealegi: kui rikas ta ikkagi oli? Mõtlesin ta ülikonna lõikele, kui hästi see ta õlgade ümber istus, ja peopesa pehmusele, kui ta mu kätt surus. Tahtsin näha, milline on tema kodu.
Kuivetunud röstsai juustuga vaatas mulle laual kurjakuulutavalt vastu. „Laupäev,” tähendasin. „Oota korraks. Jah. Järgmisel nädalal sõidan New Yorki, aga laupäev sobib. Laupäeval ma jõuan.”
„Suurepärane.” Ta andis mulle aadressi ja seejärel lõpetasime kõne.
Istusin veel viivu tugitoolis ja silitasin kassi.
Aadress juhatas mind laiale puudega ääristatud tänavale Dulwichi kaugemas osas, lähimast jaamast Herne Hillist hea kümneminutise jalutuskäigu kaugusel; samasse suunda jäi Victoria jaamast sõites Michaeli maja Beckenhamis, kus ma pühapäeviti sageli lõunatasin. See siin oli hoopis teistlaadi banlieue,2 mitte nii kokkusurutud ja väsinud. Siinkandis elas mu piidrist agent, ja polnud ka ime. Tänavad olid avarad ja suurelised. Isegi puud näisid endaga rahul olevat.
Andrew’ maja oli suur ühepereelamu, 19. sajandi lõpul ehitatud villa viilkatuse ja autodele mõeldud võlvkaarega, mille alla oli veidrate nurkade all pargitud kolm autot. Hoone esikülge katsid enamasti ronitaimed, vihmaveetoru kõveruses paistis mahajäetud linnupesa. Maja eendakna ribakardinad olid üles tõmmatud ja puude vahelt kumas valgust, liikus varje, võbeles kaminatuli.
Seisatasin heki taga ja üritasin sigaretti läita. Ilm oli tuuline, puhus iiliti ja mul kulus mitu tikku. Kaenla all hoidsin jaamast ostetud veinipudelit. Tšiili Sauvignon Blanc: neli naela, üheksakümmend üheksa senti. Sinine pakkepaber oli niiskest õhust märjaks muutunud ja hakkas lagunema.
Aeglasel käigul möödus minust suur sõiduauto, vetrudes laisalt üle pidurdusraja. Kolm teismelist lonkisid teisel pool kõnniteed, tassides pille. Nad peatusid tänavavalgusti all ja jõllitasid mind; üks neist sosistas midagi ja teised naersid. See oli niisugune kant, kus üksik meesterahvas ilma pere või koera või nelikveoga Volvota või mingi kuramuse tšellota paistis lihtsalt silma. Märkasin silmade kõrgusel okstesse kinni jäänud hõbedast karrajuppi. Sigaret suunurgas, sikutasin pisut ja pihku jäi jõulukuul – punane, kaunistatud härmas lumehelbemotiividega. Libistasin kuuli mantlitaskusse. Seejärel tõmbasin viimase sügava mahvi, viskasin suitsu maha ja tampisin kustu.
Kummaline mõelda, et oleksin võinud minema kõndida, keerata kannalt ringi ja suunduda koos oma jõulukuuliga tagasi rongijaama – ainsaks jäljeks mu siinviibimisest seesama kustunud sigaretiots.
Alguses arvasin, et olen sattunud vale maja juurde. Ukse avas naine, kellel olid pähklipruunid silmad, avar lahke nägu ja paksud lokkis juuksed, mida püüdis ohjata roheline siidrätt: kaugelt liiga boheemlaslik, et olla Andrew’ naine. Tõstsin käed õhku, viibutades ühes käes veinipudelit: siin ma olen.
Naine takseeris mind mõne hetke ja ütles siis: „Sina siis oledki Paul Morris. Me juba ootame sind. Tule sisse, tule sisse. Mina olen Tina.”
Sirutasin vaba käe ja ta surus seda, juhatades mu vestibüüli, kus suur klaaspärlitega kroonlühter pildus enda ümber valgusvihke; üle põranda ja seinte laotusid pisikesed rombikujulised valguskillud. Keerduvat treppi ääristasid tumedad käsipuud. Võtsin mantli seljast, naine avas suure prantsuse stiilis riidekapi ja pani mantli rippuma. Tundsin end paljastatuna, rinnus tõmbus kokku, kui ta avas ukse külalistetuppa, kus punt võõraid inimesi klaveri ääres pööras pilgud minule. Kaminatuli võbeles korrapäraselt. Põleva küünla ülemäära magus lõhn. Kõikjal kallites pildiraamides fotod lastest ujumisriietes ja traksipükstes.
Kusagilt mälusopist kerkis pinnale üks pilt. Teeõhtu ühe koolivenna juures. Ülikond, millesse ema mind riietas, pilk, mille koolivenna ema oma pojaga vahetas. Neelatasin kõvasti.
Andrew tuli mind tervitama. „Mu armas sõber,” sõnas ta. „Mul on nii hea meel, et sa said enne New Yorki läbi astuda.”
„New York?” laususin. „Ah jaa, see tööreis. Tühi-tähi. Olen enne tagasi, kui keegi arugi saab.”
Ulatasin veini ja Andrew võttis pilku minult pööramata pudeli enda kätte, kiigutades Isla Negra regiooni odavjooki, pudelikael peopesas ja põhi vastu küünarvart, nagu tõeline veinikelner. Mehe kael oli tillukestest raseerimisjälgedest täpiline. „Tule, tutvustame sind!”
Mul oli seljas mu parim ülikond ilma lipsuta ja valge särk, kolm esimest nööpi lahti. Olin liiga pidulikult riides. Teised kandsid teksaseid, meestel olid polosärgid ja naistel lillelised tuunikad. Hingasin sügavalt sisse, kohendasin mansette ja vormisin suule naeratuse, mis pidi naistele meeldima.
„See on Paul, minu vana ülikoolisemu, kellest ma rääkisin.” Andrew viis mind klaveri juurde ja luges ette terve rea nimesid: Rupert ja Tom, Susie ja Izzy – lõugade, teravate ninade, peenikeste säärte, kašmiiri ja kõlkuvate kõrvarõngaste virrvarr. „Ah jaa, see on Boo,” märkis Andrew, tutvustades lühikest prisket naist, kelle ta oli peaaegu unustanud.
Mu käte vahele pressiti külm šampanjapokaal ja ma leidsin end tähelepanu keskpunktist. Ärevus andis järele – sellistes olukordades võin sageli ilma vaevata särada – ja peagi nõjatusin vastu klaverit, tehes oma vaevalisest teekonnast terve numbri. Metroo, rong, ja see neetud jalutuskäik. Pöördusin pahaselt Andrew’ poole. „Keegi teine ei olnud jalgsi. Täpselt nagu Los Angeleses. Pidin auto kinni pidama, et teed küsida. Kaks korda.” Andrew purskas kõlavalt naerma. „Paul on kirjanik,” seletas ta.
„Sa oled kirjanik?” päris Susie.
„Olen.”
„Kui vana sa olidki siis? Kakskümmend kaks vist, kui esikromaani kirjutasid?” küsis Andrew.
Naeratasin ujedalt. „Kakskümmend üks. Viimasel Cambridge’i aastal. Kakskümmend kaks olin siis, kui raamat ilmus. See jõudis Sunday Timesi müügiedetabelis üheksandale kohale.”
Kui puhtalt ja süütult need sõnad kõlasid. Tundsin, kuidas nad maanduvad värskele mullakamarale ja hakkavad juurduma – lootusetaimed, uued idud.
„Kui põnev. Oled sa pärast veel midagi kirjutanud?” uuris Susie.
Naeratus mu näol kivistus. „Ühte ja teist … mõned lühemad jutud, mida te ilmselt ei tea.”
„See on siis tõsi, et igas inimeses peitub üks raamat?” küsis hääl mu selja taga.
Milline tüütu klišee. Pöörasin pead, et näha, kes seda lausus. Ukseavas seisis õbluke sale naine õlgadeni ulatuvate blondide juustega, jahuplekiline põll ümber piha.
Ta astus minu poole ja sirutas käe. Hõbekäevõrud kõlisesid. Tal oli väike teravatipuline lõug ja vildakas suu, huultel heleroosa võõp, mis talle ei sobinud. Vaatamata silmanähtavale vanusele oli temas midagi lapselikku. Ei midagi erilist, aga igatahes oli ta ligitõmbavam kui teised tema liigikaaslased sel peol. „Mina olen Alice,” sõnas naine. „Me oleme kohtunud.”
Ehkki ta näis kuidagi tuttav, ei suutnud ma teda meenutada. „Oleme või?”
Alice kallutas pea küljele, käsi endiselt välja sirutatud. „Alice Mackenzie?”
Andrew trügis klaveri juurest lähemale. „Paul – sa ju mäletad Alice’it? Ma olen kindel, et te olete kohtunud, tol ööl Kreekas kohe kindlasti.” Ta naeris.
Pind mu jalge all lõi kõikuma. Ma ei tahtnud Kreekale mõelda. Otsustasin tema väljasirutatud kätt ignoreerida ja kummardusin, et naise põske suudelda. „Muidugi,” ütlesin.
Ta ei liigutanud – nägu endiselt minu poole kaldu. „Sa oled suitsetanud. Ma tunnen suitsu lõhna.”
Tõstsin alistunult käed.
Alice kallutas end veel lähemale, tõstis käed üles särgikrae juurde, puudutas seda, ja hingas sügavalt sisse, lehvitades õhku mu suu juurest oma nina poole. „Pole vaja vabandada. See on oivaline. Nii. Tagasi kööki. Mind oodatakse.”
Ta kadus uuesti ukse taha. Andrew vaatas
Pr „eeslinn”.