Valetaja. Sabine Durrant
Harry suri, nii et jah, napilt üle kolmekümne. Lapsed olid veel väikesed.”
„Õnnetu lugu,” möönsin. „Vähk?”
„Neerupealis,” teatas Boo. „Seda juhtub jube harva. Tal olid kõhuvalud, ja arvati, et on pimesoolepõletik. Aga selleks ajaks olid juba siirded laiali ja kolme kuu pärast oligi surnud. Aga Alice oli tugev, pingutas laste nimel.” Naise hääles kostis ühtaegu nii austust kui ka enesega rahulolu, justkui oleks Alice’i pühakuoreoolist jutustades sellest osake temagi peale langenud.
„Alice on suurepärane ema,” lausus Andrew. „Ja erakordne jurist. Tema ei ole niisugune rahaahne korporatiivhai nagu mina.” Ta vaikis hetke, jättes ruumi hääletule vastulausele. „Alice töötab Talbot & Co heaks – teate seda kuulsat õigusabifirmat Stockwellis? Ta esindab peamiselt asüülitaotlejaid.”
„Ja ärapiinatud naisi,” lisas Boo.
„Ta on lähedalt seotud selliste organisatsioonidega nagu Naised Seksuaalvägivalla Vastu, Naisõigusluse Kaitsjad, Naispagulaste Kaitsjad … see nimekiri on pikk.”
„Tema on Jasmine’i kampaania algataja,” teatas Boo, nagu mul oleks halli aimugi, millest jutt käib.
„Te olete kohtunud,” väitis Andrew. „Sel ööl Pyroses – me sõime parasjagu koos sadamakõrtsis õhtust, kui sind märkasime. Tuleb meelde?”
Peitsin käe tooli seljatoele ja nõjatusin tahapoole. „Ma ei olnud vist oma elu parimas vormis,” pakkusin ettevaatlikult.
„Sa olid pisut joobes, vanapoiss. Natuke möllutujus.”
Kratsisin kukalt, üritades nalja teha. „Päikesepiste.”
Andrew laksutas keelt. „Retsina.”
Heitsin pilgu Boole. „Ei ole sestsaati enam retsinat joonud. Võõrutusteraapia.”
Naise põskedel oli kaks sügavat lohku. Olin ta mõttes kõrvale heitnud kui liiga paksu ja paraadliku minu maitse jaoks, aga lähemalt uurides sain aru, et ta on päris kenake: valge nahk ja sinised silmad. Viis, kuidas ta seisis, oli samuti seksikas: õlad taha kallutatud, et näidata rikkalikku dekolteed, lühikesed prisked jalad pressitud optimistlikult kitsastesse teksapükstesse, kinganinad väljapoole pööratud nagu baleriinil.
Naeratasin talle, vältides Andrew’ pilku.
„See kõik oli nii ammu,” ütles Andrew.
„Laud on kaetud!” Tina seisis uksel, viibutades käes puulusikat. Tema traatjad kastanpruunid juuksekiharad olid kitsa rätiriba vahelt lahti pääsenud ja ta põsed õhetasid.
Lahkusin ruumist esimesena ning järgnesin naisele piki koridori hiiglaslikku valgeks ja kreemikaks võõbatud kööki. Ruumi liigendas kraanikausiga kapilahmakas, mille kohal Alice loputas salatit. Roostevabast terasest pannid kõlkusid lakke kinnitatud metallkaadervärgi küljes, ja tagapool avanesid tohutu suured klaasuksed aeda. Köögi tuled valgustasid killukest terrassinurka, ülejäänu kadus raashaaval pimedusse.
Teised kõndisid meie järel. Üks meeshääl lausus: „Ma muretsen parkimise pärast.” Särav mahagonlaud oli peenelt kaetud. Andrew hakkas küünlaid süütama, käes pikk elegantne asjandus, mille küljel mustas kirjas firma nimi Diptyque. Klõps. Klõps. Paberileht käes, juhatas Tina inimesed kohtadele – tundes piinlikkust ja teeseldes, et ei saa käekirjast aru.
Seisin mulle määratud tooli kõrval, selg köögi poole, otse minu vastas seinal oli kolm suurt maali. Need olid kohutavad: poolabstraktsed merevaated erksates kokkusobimatutes toonides – türkiissinine ja oranž, vaba käega lisatud valge. Üldse mitte minu maitse. Mina eelistan akte.
„Minu maalid,” teatas Tina mu selja tagant. „Nii et ära ole liiga karm.”
„Ma ei mõelnudki. Need on päris … jõulised. Sa oled nii hästi valgust tabanud.”
„Kreekas tehtud. Seal Pyroses, kus … kus sinagi oled käinud. Selline vaade avaneb Kirke villast. Puhkame seal igal aastal – tänu Alice’ile.”
Vaatasime mõlemad otsivalt ringi. Alice, kes sahkerdas endiselt kraanikausi kohal, vaatas oma nime kuuldes üles ja naeratas meile ebalevalt.
Tina pööras pilgu minule. „Varsti on sellega paraku lõpp.”
„Millega on lõpp?” Andrew oli laua otsas oma koha sisse võtnud.
„Pyrosega.”
„Jube kahju.” Ta tõstis häält. „Vaene Alice. See on ühe ajastu lõpp, eks?”
„Kreekat mõtled?” päris Alice, tassides lauale aurava kausitäie lambahautist. „Nojah. Rendileping on lõppemas ja see neetud omanik kirjutas mulle jaanuaris, et müüb kinnistu arendajatele. Neile sitapeadele, kes rajasid Delfinose kuurorti. Aga me saame ajapikendust kuni otsustava tunnini, vähemalt majas, kui mitte krundil – te ju tulete suvel Kirke villasse? Teeme piduliku lõpu.”
„Endastki mõista.” Andrew tõusis uuesti püsti, et Tina oma kohale pääseks. „Lapsed löövad meid maha, kui me ei tule. Löövad sõna otseses mõttes risti.”
„Sõna otseses mõttes?” pärisin.
„Tore.” Alice võttis platsi laua teises otsas. Tegi salvrätikuga väikse dramaatilise žesti, laksatades selle endale sülle. „Hakake nüüd sööma.”
Silmitsesin viivu teda, seejärel Andrew’d ja siis Tinat, kes istus kuskil laua keskel. Oleks võinud arvata, et perenaine on siin Alice. Oli see lambahautis hoopis tema firmaroog, mitte Tina oma? Tõstsin endale lusikatäie ja sain aru, et pidanuks seda enne lauanaabritele pakkuma – Susie’le ühel käel ja Izzyle teisel käes. „Vabandust,” pomisesin, ulatades kausi edasi. „Ma ei tunne üldse kombeid. Kohe näha, et käisin internaatkoolis – söögivahetunni paanika, iga poiss krabas enda taldriku täis.”
„Internaatkoolis? Millises?” uuris meestest see, kes oli kiilam.
Jutustasin, kus ma olin veetnud oma kooliea, ja märkasin, et see üllatas kuulajat. Koolil oli hea maine ja ma lisasin vihje oma stipendiumile, mainides, et kuulusin stipendiaatide majja. Tina haaras sellest kinni. „Sa oled veel tark ka,” lausus ta. „Mitte ainult ilusa näolapiga.”
„Kas sa Sebastian Potterit tundsid?” küsis Izzy. „Ta on umbes sinuvanune.”
„Ei,” vastasin liiga kärmelt ja lisasin: „Nimi on tuttav. Ta oli vist paar aastat minust vanem.”
„Aa, nojah,” leppis Izzy. „Eks see on suur kool.” Ta kehitas õlgu, särgikaelus allapoole libisemas, ühe kõrvarõnga sulg juustesse takerdunud. (Loomulikult ma teadsin Sebastian Potterit. Tema oli üks neid värdjaid, kes mu elu põrguks tegid.)
Asusin toidu kallale. See oli lausa imemaitsev – kastes oli tunda apelsiniõievee ja safrani maitset; liha oli oivaliselt hõrk. Oli see siis Tina või Alice’i valmistatud, juba roa enda pärast maksis kohale sõita. Andrew oli veini klaaskarahvinist välja valanud – tõenäoliselt 2009. aastakäigu Châteauneuf, nagu lubatud. Jook libises ladusalt kurgust alla: siingi polnud midagi kurta.
Vestlus minu ümber kulges igavalt, tiireldes Tina villapoe ümber, peatudes telekomöödial „Rabavad lood”,3 velodroomi ehitusel ning koolil, kus laua ümber istujate lapsed käisid. Kuuendale klassile oli äsja määratud uus klassijuhataja, aga vana igatseti tagasi; üks füüsikaõpetaja ei olnud üldse tasemel; Boo tütart ei võetud Edinburgh’ hertsogi noorteprogrammi. Kohti oli vähem kui tahtjaid ja pealegi võeti sinna vastu suvaliselt. Kui ebaõiglane. Boo abikaasa, kes oli tööülesannete tõttu välismaal, kavatses korra majja lüüa, niipea kui naaseb.
„Sul on lapsi?” küsis Susie minult.
„Ei ole.”
„Siis on sul küll igav elu.”
„Üldsegi mitte,” vastasin.
„Peame oma sõnu valima,” lisas Alice. „Küllap ta teeb mõttes järgmise romaani jaoks märkmeid.”
Ka
„Ripping Yarns” (1976 –1979): Michael Palini ja Terry Jonesi loodud Inglise teleseriaal.