Savimäe. Rein Põder
nagu mäletasin, sai oma poolsada kilomeetrit ja sõit südapäeval sinna võttis vähem kui tunni. Linnaski kulus tolle elektriasutuse ülesleidmiseks üksjagu energiat. Üldiselt ma ju ei salli kõiksugu asjaajamisi ja püüdsin neid oskuslikult oma abikaasa kanda jätta, ehkki temagi pole mingi asjalikkuse mudel. Seekord tuli ise asi korda ajada. Ma esitlesin end talu uue omanikuna, milleks polnudki suurt vajadust – nad olid seal asjalooga kursis.
„Eelmisel omanikul on viie kuu võlgnevus pluss viivis. Kuidas, kas tasute kõik korraga ära?”
Seda ma muidugi tegin. Ja nad ulatasid mulle kolmnurkse avaga võtme.
„Sellega teete maja otsas asuva posti küljes oleva karbi lahti. Seal on lüliti – all asendis on vool sees, ülemises väljas.”
Nii lihtne see oligi. Tolle võtme võinuks ma ka kohapeal leiutada või karbi lihtviisiliselt, see tähendab jõuga lahti teha. Kuid see poleks olnud lahendus.
Tegin linnas veel tegemist, sest ikka ju leidub soove, kui kaubandusele nii ligidal ollakse. Muuhulgas täiendasin toiduvarusid.
Tagasisõit keskpäeval oli üksainus rõõm. Lasin maastikul, mõnusalt kurvilisel ja üles-alla teel esmakordselt ennast rõõmustada. Tegin koguni ühel avaral kohal peatuse, et silm puhkaks nii-öelda kodumaa kordumatutel avarustel. Õhtul polnud ju selleks võimalust olnud. Üle pika aja tundsin endas seda mõnusat tunnet, mis valdab inimest, keda esimest korda ei aja tagant mitte mingid selged kohustused. Üksnes ta vaba tahe. See näis olevat põhiliseks eelduseks tulevases kirjatöös, mis mul siiski pidevalt meeles mõlkus. Nii joonistusid mulle kujutluses päevad Savimäel. Igal juhul kerged ja tegusad ja samas üksildased. Sest Irisel polnud esialgu mingit plaani minuga ühineda. Tal olid linnas oma plaanid.
Mu esimene missioon pärast elektri majja saamist oli teha inventuur kõigist Johannese elektririistadest. See oli kui võõra elu taasäratamine ja selle avastamine ühekorraga. Leidsin selle käigus ühe õliradiaatori ja lihtsamat tüüpi kiirgaja. Radiaatori viisin oma magamisaseme kõrvale ja rakendasin kohe töösse, sest tagatoas valitses endiselt vilu õhustik. Leidsin ka elektrikannu ning pooliku kohvipaki, mis oli pesulõksuga kinni. Nii sain lisaks linnas rüübatud kohvile ka esimese kruusitäie Savimäe oma. Linna kohv tundus siiski etem.
Ülejäänud aja otsustasin pühendada mõtisklustele ja nendeks oli sobivam moodus pikutades, sest kirjatööst sel päeval ei paistnud midagi välja tulevat. Selleks oli ikkagi vaja häälestust, ja häälestust kohe hommikust alates.
Olin niisiis olnud Savimäel vaid korra, see oli maikuu keskpaiku, kui oli Johannese sünnipäev, tol korral lausa seitsmekümne viies. Samas olid mu meenutused üsna katkendlikud. Kahtlustan, et võtsin seal pika laua taga, mis oli üles seatud keskmisse, kõige avaramasse tuppa, mõnegi pitsi rohkem, kui mulle sobinuks. Nõnda ei mäleta ma sedagi, kas me väljas, aias või all järve ääres üldse olime käinud. Ilmselt mitte. Ma polnud iseenesest ju Johannesele sugulanegi, olin lihtsalt oma ema poeg ja mu ema oli kõigest Johannesega vabaabielulises ühenduses, kui nõnda keeruliselt väljenduda. Aga üldine atmosfäär oli justkui soosinud seda kerget tegelikkuse eitamist ja mingit eufoorilist õhkkonda. Et unustame korraks aastad ja oma vanuse ja nõnda edasi. Seda enam, et piduliste keskmine iga ületas tublisti minu enda oma. Jah, pidulisi näis mässivat selle õhtu õhustik, toidu- ja joogilõhn, vastastikune ülesköetus, kõik need spontaanseid hüüded, kõned ja lauludki, millest valdava osa ülesvõtja oli juubilar personaalselt. Ma mäletasin teda tollest õhtust haruldaselt joviaalsena, justkui oma east väljaspoolsena, jah, palju joviaalsemana kui muudel aegadel, mil temaga kokku puutusin. Ja minu ema vaatas teda kõrvalt selge imetlusega, mis mind pisut nagu torkis, aga samas ka rõõmustas. Et ema pole enam üksik, nagu ta oli minu isast järgnenud aegadel. Ja muidugi rõõmustas mind, et Johannes oli sisemiselt, just sisemiselt, tõeliselt intelligentne mees. Niisugune oli too minu segane tunnetekompleks, mida va kibe veelgi segasemaks muutis.
Jah, see oli etteteadmatult mu ema viimane aasta. Kes seda oleks võinud arvata või ennustada! Ning nad elasid terve tolle suve siin maal, tegeldes aia ning viljapuude-põõsastega, mis oli imesteldav mu ema puhul, kes oli ju linnatüdruk ja kõige linliku endale nagu sisse söönud. Aga see oli veelkordne tõend Johannes Veinbergi mõjust temale. Ja seegi üksnes rõõmustas mind, tema poega, ning minus polnud absoluutselt mingit etteheidet oma emale, justkui oleks ta minu isa üha kaugemaks muutuvat mälestust miskitmoodi reetnud. Lihtsalt elu läks edasi ja emal oli vaja kellelegi selles elus toetuda. Imelik vaid, et ma neid tol suvel kordagi ei külastanud. Küllap olin Irisest ja linnast hõivatud.
Kui peaksin veelgi enam ajas tagasi kanduma, siis peaksin jõudma suvve kaheksakümnendate algupoolel. Sel suvel, reisil lõunasse oligi ema Johannesega tutvunud. Ema oli siis neljakümne ringis, Johannesest tubli kümme aastat noorem. Aga sellest juba kunagi hiljem, sest mu mobiil andis märku, et on laadunud ja ma peaksin lõpuks ometi helistama oma Irisele.
Ta hääl oli unine, nagu kulgeks seal linnas aeg teistsuguses rütmis ja meeleolus, samas ikkagi natuke ärev, põhjus ikka seesama, mida ma hästi teadsin. Ruttasin kohe kirjeldama oma teekonnaraskusi ja seejärel seda elektrivärki, ilma et oleksin maininud helistamatajätmise tegelikku põhjust. Mu naine jäi ikkagi rahulolematuks ja jagas mulle rea soovitusi, mida kergekäeliselt lubasin täita.
Sel õhtul põles välisukse kohal üle pika aja jälle elektripirn, igatahes märk sellest, et elu on vahetumas, et keegi uus on Savimäele asunud. Ehkki ma ei olnudki meelestatud siin kellegagi suhtlema. Hoidku jumal külameeste eest, kes tuleksid Savimäele jorutama ja oma väikesi maailmaparandamise jutte ajama. Olin selleks liiga isepäine ja sissepoole, et säärast suhtlust nautida. Ja kui nii ka peaks juhtuma, siis oleksin igapidi valmis oma iseolemist ja sisemist filosoofiat kaitsma. Kuidas just nimelt, seda ma veel ei osanud öelda. Vast ennast tõrjuvalt üleval pidades või midagi järsku lausudes, mis teeks minust kohe imeliku uusasuka, kellega pole mõtet edaspidi tegemist teha.
Nõnda siis olin päeva lõpu poole veeredes jõudnud tähele panna veel sedagi – et õhtu jõuab siia mäele kõige viimasena ja siin on veel tükk aega valge, kui all orus ja ümberringi on valitsemas pimeduse tekk. Sel õhtul tõstis väheke tuult ja majaligidased vahtrad lõid kahisema. See meeldis mulle, puude mahedus kandus üle minussegi. Olin juba teist päeva Savimäel, aga ma polnud järve veel üldsegi näinud. Ehkki tunnetasin pidevalt selle juuresolekut. Olin näinud vaid veepeegli vilksatusi läbi puude, õhtuks omandasid need punakaid toone.
Niisiis heitsin sel teisel õhtul magama natuke reipamas meeleolus, ehkki majas püsis edasi too kerge niiskuse või unustuse hõng. Ja et ära hoida eelmise õhtu kujutluse kordumist, võtsin seinalt alla tolle Johannese portree, teinud enne kindlaks, et see on Kaljo Polli signatuuriga õlimaal aastast 1982. Ilmselt oli kunstnik olnud Johannese tuttav. Seegi oli kõnekas detail Johannese biograafia juurde, millest ma lootsin aina rohkem teada saada.
Jah, mulle näis, et portree hakkab mind ka mu tulevases kirjatöös segama. Ta oli tõesti liiga intensiivne, kui nii võiks öelda. Torkasin maali plastikaatkotti, pakkisin selle omakorda pruuni jõupaberisse, tõmbasin veel pabernööriga kinni ja tõstsin valge kapi otsa, mis täitis toa kaugemat nurka. Kapp ise oli lukus, aga lukus asju ei hakanud ma ju ometi lahti murdma.
Sein ei jäänud päriselt tühjaks, seal oli kõrval teisigi pilte, ainult et väiksemaid. Ja neid oli ka eestoa seintel, mõned selgelt asjaarmastajatelt.
See, mis järgnes, oli tumm ja hõre suveöö. Aga mul õnnestus tagatuba kardinatega oskuslikult pimedaks muuta ja seekord magasin kaunis sügavalt.
KOLMAS PEATÜKK. Portfell
Järgmisel hommikul olin otsustanud alla järve äärde minna. See tundus igati loogilisena, sest taluga olin enam-vähem tuttavaks saanud – ja järv, nagu juba öeldud, kuulus talu juurde.
Kuid kogu mu plaani muutis, õigemini lükkas edasi üks ununenud asi. Ja see meenus mulle kohe, kui ma oma truud Volvot silmasin. Õige, seal pidi ju olema too portfell! Portfell, millega kõik siinne kõige otsesemalt seotud oli. Kuidas ometi! Justkui oleksin alateadvuses seda kõike endast eemale tõrjunud. Aga ma ju enam-vähem teadsin, mida see portfell sisaldas. Ma olin ta ju seal korraks isegi lahti teinud ja teadsin, et portfelli sisuks oli