Surmaga võidu. Peter James
heita, küsis Lizzie: „Oled sa kunagi Paul McCartneyga kohtunud?“
„Ei.“
„Aga sa oled suur muusikasõber, eks?“
Grace noogutas. „Üsnagi.“
„Kas oleksid tahtnud rokitäheks saada? Noh, nagu kas või üks biitlitest?“
Grace pidas hetke aru. Seda mõtet ei olnud ta eales kaalunud. „Ma ei usu,“ vastas ta. „Ei.“
„Miks mitte?“
„Lihtsalt,“ ütles ta. Kõhkles siis, aeglustas sõitu ja otsis õiget sadamasilla lõiku. „Mul pole ju häält ollagi!“
Lizzie muigas.
„Aga isegi kui ma oskaksin laulda, olen ma alati igatsenud pigem maailma muuta.“ Ta kehitas õlgu. „Mõistad? Muuta seda paremaks paigaks. Sestap astusin politseisse. Kõlab klišeelikult, kuid just selle põhjal valisin ma elukutse.“
„Arvad sa, et politseinik muudab maailma rokimegastaarist rohkem?“
Grace naeratas. „Ma arvan, et me rikume inimesi vähem.“
„Aga kas me muudame neid paremaks?“
Nad möödusid metsamaterjali laoplatsist. Grace märkas sadamasilla serva pargitud tumerohelist kaubikut, mida ehtis Brightoni ja Hove’i linnakoroneri kuldne vapp, ja peatas auto sellest veidi eemal. Rühma ülejäänud liikmed polnud veel saabunud.
„Mina mõtlesin, et laev on platsis,“ ütles ta natuke ärritunult, unustamata kellaaega ja pensionilesaatmise pidu, kuhu pidi täna õhtul minema. Kuna kohale tulevad mitu Sussexi politseijõudude tippametnikku, avaneb seal soodne juhus tibake pugeda, mistõttu ta kibeles üritusele punktuaalselt. Ehkki praegu polnud see enam tõenäoline.
„Lüüsi juures on küllap viivitus.“
Grace noogutas, ronis autost välja ja jalutas servani, jalg ikka lombakas ja hell oma kullakalli Alfa Romeoga jälitussõidul üle katuse käimisest mõni aeg tagasi. Ta seisatas raudpollari kõrval, näkku lõõtsumas jäine tuul.Valgus hääbus kiiresti ja kui taevas poleks olnud nii pilvitu, olekski juba pime olnud. Taamal nägi ta umbes miili kaugusel suletud lüüsiväravat ja selle taga oranži pealisehitist, mis kuulus arvatavasti bagerile. Külmast lõdisedes tiris ta mantlihõlmu koomale, kobas taskus ja vedas nahkkindad kätte. Seejärel kontrollis ta kella.
Kümne minuti pärast viis. JimWilkinsoni pensionilesaatmise pidu algab kell seitse kauges Worthingi linnajaos. Ta oli kavatsenud kodust läbi sõita, riided vahetada ja Cleole küüti pakkuda. Nüüd, kui ta siin kord valmis saab, sõltuvalt leidude olemusest ja sellest, kas patoloog tahab läbivaatuse sooritada osaliselt in situ, ei pruugi ta peole üleüldse jõudagi.Ainuke vedamine oli, et neile määrati Nadiuska De Sancha, kahest riiklikust patoloogiaeksperdist, kellega nad kõige sagedamini töötasid, see nobedam ja lõbusam.
Sadama vastasküljes täheldas ta mahukat kalapaati, mis liikus põrinal ankrupaigast minema, navigatsioonituled põlemas. Vesi mustendas.
Selja tagant oli kuulda, kuidas uksed avanesid ja paugatasid kinni ning üks nöökav hääl ütles: „Kui hiljaks jääd, saad proua käest tubli koosa. Sinu nahas ei tahaks ma olla, Roy!“
Pöördudes märkas komissar Walter Horderni, pikka kasvu, nagu nõelasilmast tulnud meest, kes kandis alati hoolitsetud diskreetset tumedat ülikonda valge särgi ja musta lipsuga. Walteri ametinimetus oli Brightoni ja Hove’i kalmistute ülem, kuid kohustused nõudsid, et ta aitaks muu hulgas laipu surmapaigast ära viia ja tegeleks arvestatava dokumendilasuga, mis igale laibale vormistati. Rusuva töö kiuste oli mehel vallatu huumorisoon ja ta armastas Royd kangesti tögada.
„Mispärast nii,Walter?“
„Tema läks ja kulutas juuksuris täna terve varanduse. Õhtuse peo jaoks. Kui sa talle tünga teed, vihastab ta end siniseks.“
„Ma ei tee talle tünga.“
Walter vaatas rõhukalt käekella. Ja tõstis siis skeptilised silmad.
„Vajaduse korral panen kas või sinu seda närust juurdlust juhtima,Walter.“
Mees raputas pead. „Ehei, mina õiendan ainult koolnutega. Koolnud hoiavad moka maas. Nemad on kuldaväärt.“
Grace muigas. „Kas Darren on siin?“
Darren oli surnukuuris Cleo assistent.
Walter osutas pöidlaga kaubikule. „Seal sees, tülitseb pruudiga, purelevad teised telefonis kui koerad.“ Ta kehitas õlgu ja pööritas silmi. „Naisemehe põli.“
Grace noogutas ja saatis omaenda pruudile SMS-i:
Laeva pole veel. Hilinen. Kohtume peol. XXX
Kui ta telefoni parajasti taas taskusse torkas, piiksatas see kaks korda kimedalt. Ta haaras selle uuesti ja heitis pilgu ekraanile. Sõnum Cleolt:
2ra liiga hiljaks j22. Mul on sinuga midagi arutada.
Ta kortsutas kulmu, häiritud sõnumi toonist ja tõsiasjast, et lõppu polnud lisatud X-i. Lahkunud Walteri ja autost välja roniva inspektor Mantle’i kuuldekaugusest, helistas ta Cleo numbril. Naine vastas sedamaid.
„Ma ei saa praegu,“ ütles Cleo tõredalt. „Üks perekond saabus surnut tuvastama.“
„Mida sa minuga arutada tahtsid?“ päris Grace, hääles aimumas ärevus.
„Sellest räägime näost näkku, mitte telefoni teel. Hiljem, eks?“ Kõne katkestati.
Kuramus. Närveerima hakates vahtis Grace viivu telefoni, enne kui poetas selle tagasi taskusse.
Cleo hääl oli kõlanud väga rahutuks tegevalt.
11
Simona õppis Aurolaci aure nuusutama kilekoti kaudu.Väike pudel metallivärvi, mida oli võimalik hõlpsasti varastada igast värvipoest, kestis mitu päeva. Romeo oli see, kes oli teda õpetanud varastama ja kotikest täis puhuma, et värv õhuga seguneks, sisse hingama, tagasi kotikesse puhuma ja uuesti sisse hingama.
Nuusutades kadus näljanäpistus.
Nuusutades muutus elu tema kodus talutavaks. Selles kodus oli ta elanud niikaua, kui mäletas, või õigemini niikaua, kui ta tahtis mäletada. Sellesse koju pääsemiseks vingerdas ta läbi katkises betoonsillutises haigutava augu, turnis mööda metallredelit tiheda liiklusega asfalteerimata tänavalõigu alla varjulisse koopasse, mis oli sinna puuritud küttetoru inspekteerimiseks ja hooldamiseks. Kommunaalvõrgustik, kuhu too kolmeteistkümnejalase läbimõõduga toru kuulus, varustas keskküttega lõviosa suurlinna hoonetest. Maa-aluse ruumi hoidis see talvel hubaselt kuiva, kevadkuudel aga, enne kütte kinnikeeramist, oli palavus lämmatav.
Maa-aluse ruumi tillukesse nurgakesse, toru seinast lahutavasse kitsukesse soppi oligi ta sisse seadnud kodu. Seda tähistasid prügimäelt äravisatuna leitud vana päevatekk ja Gogu, kes oli samuti temaga olnud niikaua, kui ta mäletas. Gogu oli beež, vormitu, tokerjas võltskarusnahariba, mille seltsis ta magas, millesse vajutas ööst öösse oma näo. Seljariided ja Gogu olid tema ainuke maine vara.
Neid oli siin viis püsielanikku – kuus, kui arvestada beebit. Teised tulid aeg-ajalt ja peatusid veidi, kuni suundusid edasi. Paika valgustasid küünlad, ja kui neil oli parajasti patareisid, mängis muusika ööd ja päevad. Lääne popmuusika tegi Simona aeg-ajalt õnnelikuks, kuid ka juhmistas mõnikord, kuna oli alati vali ja vaikis harva. Nad vaidlesid selle üle pidevalt, aga see mängis kogu aeg. Praegu laulis Beyoncé, kes meeldis Simonale. Talle meeldis Beyoncé välimus. Ühel päeval, unistas ta, hakkab temagi välja nägema ja laulma nagu Beyoncé. Ühel päeval hakkab ta elama majas.
Romeo ütles talle, et ta on ilus, et ühel päeval saab ta rikkaks ja kuulsaks.
Beebi nuttis jälle, tunda oli nõrka kakalõhna.Valeria kaheksakuune poeg Antonio. Nende ühise abiga oliValeria suutnud beebit peita võimude eest, kes oleksid muidu lapse ära võtnud.
Ülejäänutest märksa vanem Valeria oli kunagi olnud kenake, ent kahekümne