Surmaga võidu. Peter James
kaasa kahmatud annetuskeskustest.
Valeria kiigutas vanasse karusnahapalistusega seemismantlisse mähitud beebit kätel. Selle äraneetud lapse nutt oli ühtelugu mängivast muusikast hullemgi. Simona teadis, et beebi nutab näljast. Nad kõik olid näljas, pea kogu aeg. Söögikraami varastati või ka osteti, kui raha saamiseks oli kerjatud või vanu ajalehti makulatuuri viidud või näiteks tühjendatud turistide taskuid ja käekotte või müüdud pihtapandud mobiiltelefone ja kaameraid.
Romeo, sinised silmad suured kui tõllarattad, näolapp süütu ja nunnu, lühikesed mustad juuksed laubale kammitud ja käsi kärbunud, oli väle jooksja. Põrgulikult väle! Poiss ei teadnud oma vanust. Arvas, et võib-olla neliteist. Või ehk kolmteist. Oma vanust ei teadnud ka Simona. Asjalood, millest Valeria talle jutustas – nood asjalood ei olnud temaga seni juhtuma hakanud. Nõnda uskus Simona, et ta on kaheteist- või kolmeteistaastane.
Ega see teda huvitanudki. Ta ei tahtnud muud, kui et need inimesed, tema perekond, oleksid temaga rahul. Ja rahul olid nad ikka, kui tema ja Romeo pöördusid tagasi kas toidu või raha või – mis veel etem – mõlemaga. Ja vahel patareidega. Tagasi bensiinihaisu, kuiva tolmu, pesemata ihu ja beebikaka vängusse, lõhnade juurde, mis olid Simonale kõige tuttavamad maailmas.
Kusagilt mineviku ebamäärasest hämust meenusid talle kellukesed. Kellukesed olid rippunud mantli või ehk jaki küljes, mida kandis kõrget kasvu mees malakaga. Temal oli kästud selle mehe ligi hiilida ja näpata rahakott, ilma et kellukesed heliseks. Kui tilises ainuski kelluke, nüpeldas mees malakaga ta turja. Mitte ühe hoobi, vaid viis, vahel kümme; vahel ei jaksanudki ta hoope loendada. Minestas tavaliselt enne, kui mees lõpetas.
Nüüd aga oli ta osav. Tema ja Romeo olid hea tandem. Tema ja Romeo ja koer. Nendega sõbrunenud pruun koer, kes elas ülal tänava servas ümberkukkunud tara all. Temal narmendav kirju spordidress sinise vateeritud vestiga, peas villane müts ja jalas ketsid, Romeol kapuutsiga dressikas, jalas teksad ja samuti ketsid, ja koer, kellele nad olid nimeks pannud Artur.
Romeo oli teda õpetanud, missugused turistid sobivad paremini. Eakad abielupaarid. Neil oli kombeks läheneda kolmekesi – tema, Romeo ja nöörijupi otsas koer. Romeo sirutas välja kärbunud käe. Kui turistid põrkusid vastikustundega eemale ja vehkisid tõrjuvalt, sammusid nad minema mehe rahakotiga tema vativesti taskus. Kui mees õngitses neile taskust natuke münte, võttis need vastu Romeo, kuna tema vangerdas taskusse rahakoti naise ridikülist. Või kui inimesed istusid kohvikus, krabasid nad tihti lihtsalt telefoni või kaamera laualt ja pistsid punuma.
Muusika teisenes. Laulma hakkas Rihanna.
Talle meeldis Rihanna.
Beebigi vakatas.
Päev oli olnud vilets. Turistideta. Rahata. Isekeskis jagati vaid nappe leivapalukesi.
Simona kõverdas huuled ümber kilekotisuu, hingas välja ja tugevalt sisse.
Kergendus. Kergendus järgnes alati.
Kuid mitte iialgi lootus.
12
Kell kolmveerand kuus istus Lynn täna kolmandat korda arsti ootetoas, sedapuhku gastroenteroloogia eriarsti juures. Eendaknast avanes vaade vaiksele Hove’i tänavale. Õues oli pime, tänavalaternad põlesid. Tema sisimaski valitses pimedus. Pime külm hirm. Ootetoa vana väsinud mööbel, doktor Hunteri omaga sarnane, ei suutnud morni meeleolu hajutada ning lambid olid liiga tuhmid. Caitlini kõrvaklappidest kandus plekikõlalist muusikat.
Äkki tõusis Caitlin püsti ja hakkas ringi taaruma otsekui purjus, kratsides metsikult käeselgi. Terve pärastlõuna tütrega veetnud Lynn teadis, et joonud pole tüdruk midagi. See oli haigussümptom.
„Istu maha, kullake,“ ütles ta ehmunult.
„Ma olen veits väsinud,“ kaebas Caitlin. „Kas me ikka peame siin passima?“
„On väga oluline, et me kohtuksime spetsialistiga täna.“
„Nojah, okei, vaata, minagi olen üpris oluline, eks?“Tütar naeratas mõrult.
Lynn naeratas vastu. „Sa oled mulle kõige olulisem maailmas,“ ütles ta. „Kuidas sa end peale väsimuse tunned?“
Caitlin seisatas ja langetas pilgu ajakirja Sussex Life laual lebavale numbrile.Vaikides tõmbas tüdruk natuke aega sügavalt hinge, enne kui lausus: „Emps, ma kardan.“
Lynn tõusis ning tavatul kombel ei võpatanudki Caitlin ega nihkunud tema embusest eemale. Naaldus hoopis tasakesi ema najale, võttis ta sõrmed pihku ja pigistas kõvasti.
Viimase aastaga oli Caitlin mitu tolli kasvanud, Lynn aga ei harjunud kuidagi tütrele otsa vaatama alt üles. Pikkuse poolest oli tütar selgelt pärinud isa geenid; täna meenutas tüdruku kleenuke kiitsakas kehaehitus veel rohkem kaltsunukku, olgugi et väga ilusat.
Riides oli Caitlin oma alati eelistatud lohakas stiilis: T-särgil grungelik hall ja roostekarva kootud pusa, kaelakeeks peenikesele naharibale lükitud väikesed kivikesed, teksade sääred lõhki ja vanadel ketsidel paelad lotakil. Sellele lisandus – mööndusena külmale ilmale, ja Lynni oletust mööda vahest ka varjamaks paistetanud, raseda moega kõhtu – kaamelikollane topiline mantel, mis jättis mulje, nagu oleks heategevuslikku päritolu.
Üle laupa laialt katva asteegimustrilise peapaela turritas lühike süsimust siilisoeng, mis andis koos näoehetega üksjagu gootiliku välimuse. Caitlinil oli neet lõua keskpaigas, teine keeles ja vasak kulm rõngastatud. Läbivaatusel paljastab arst kindlasti praegu nähtamatudki rõngad: paremal nibul, nabas ja samuti häbeduse kohal, mille paigaldamine, tunnistas tüdruk emale ühel haruldasel lähedusehetkel, oli olnud suht piinlik.
Tänane päev on tõesti põrgukatsumus,mõtles Lynn.Sestsaadik, kui ta lahkus hommikul doktor Hunteri kabinetist ja naasis õhtu eel Caitliniga, oli terve elu näiliselt kummuli keeratud, justkui oleks teda rünnanud maavärin.
Nüüd helises tema telefon. Ta otsis selle käekotist ja silmitses ekraani. Helistas Mal.
„Tere,“ ütles ta. „Kus kohas sa oled?“
„Me läbime just Shorehami lüüsi. Sant päev, pumpasime merest laiba.Aga räägi mulle Caitlinist.“
Lynn viis mehe doktor Hunteri nõustamistega kurssi, piiludes pidevalt Caitlinit, kes marssis üha ootetoas, mille mõõtmed olid doktor Hunteri omast umbkaudu kolmandik. Nüüd noppis tütar suure pakilisusega ja asetas üksteise järel käest ajakirju, nagu oleks vaja lugeda neid kõiki, suutmata otsustada, kust alata.
„Tunni aja pärast tean ma rohkem. Tulime äsja doktor Hunteri juurest otse eriarsti jutule. Jääd sa natukeseks levisse?“
„Vähemalt neljaks tunniks,“ ütles Mal. „Ehk kauemakski.“
„Hüva on.“
Ilmus doktor Grangeri sekretär. Viiekümnendates aastates matroonlik naisterahvas, juuksed tihkelt krunnis, näol ebaisikuline naeratus. „Doktor Granger kutsub nüüd teid mõlemat.“
„Ma helistan sulle tagasi,“ ütles Lynn.
Erinevalt Ross Hunteri avarast arstitoast oli doktor Grangeri vastuvõturuum umbne ja teisel korrusel, kaks tooli väikese kirjutuslaua ees mahtusid sinna vaevalt ära. Sellise nurga all, et patsiendid tingimata näeksid, naeratasid raamitud fotodel eriarsti täiuslik abikaasa ja kolm samavõrd täiuslikku last.
Doktor Granger oli pikka kasvu ja neljakümnendates aastates, suure nina ja hõreneva juuksekahluga, seljas peenetriibuline ülikond ja laitmatult valge särk, puhas lips kaelas. Sellest mehest õhkus teatavat puiklevust, mis tekitas Lynnis tunde, et too võiks kergesti esineda mitte ainult arsti, vaid ka juristina.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив