Sõda Venemaaga. Richard Shirreff
kas see tõesti mõjutaks ka meid Suurbritannias ja Lääne-Euroopas, kui NATO muudetakse võimetuks ning me ei suuda Baltimaid ja Poolat Venemaa eest kaitsta?
Vastus sellele küsimusele on kõlav „Jah”.
Esiteks, kõige hirmsam stsenaarium on see, et ilma tugeva tavaheidutuseta – tankid, lennukid, suurtükid laevad ja elavjõud kohapeal – on NATO peatse sõjalise lüüasaamise ees ainsaks kaitseliiniks tuumarelvad.
Meie tavajõudude nõrgenemine toob kaasa selle, et ainus viis Venemaad heidutada või lüüa on tuumarelvaga ähvardamine või selle kasutamine. Kuid mandritevaheliste ballistiliste rakettide, näiteks Tridenti tulistamisel Venemaa pihta oleks tagajärjeks viimnepäev, midagi nii kohutavat, et Venemaa presidendi arvestuse kohaselt ei riskiks USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa – NATO ainsad tuumarelvastatud riigid – eales Euroopa tsivilisatsiooni peaaegu täieliku hävitamisega kolme väikese Balti riigi pärast.
Ja tal on arvatavasti õigus. Mistõttu ta võib puhtalt pääseda.
Just seetõttu on oluline säilitada tõhus tavaheidutus – sõjalised jõud, mis suudaksid võidelda ja venelasi rünnaku korral tagasi hoida, kuid ennekõike veenaksid neid üldse mitte ründama. Ainult tugevate tavajõududega on meil lootust tagada, et viimast võimalust – tuumarelva – ei ole vaja iialgi kasutada. Teisisõnu, nõrgad tavajõud teevad tuumarelvade kui viimase meeleheitliku kaitseliini kasutamise hoopis tõenäolisemaks.
Ja isegi kui meil ei tule kasutada tuumarelva, vaid pidada tavasõda, valmistage end ette kohutavateks ohvriteks. Need oleksid mõõtmatult suuremad kui hiljutistes Iraagi ja Afganistani sõjas. Ohvreid võib vabalt tulla Teise maailmasõja õuduse tasemel. Ärge laske end petta: sõjal on omaenda sünge ja kontrollimatu loogika. Kui esimesed pommid on visatud ja raketid välja tulistatud, kes oskab siis öelda, kuhu maanduvad järgmised? Kui meie ründame venelasi, miks ei peaks vastusena võetama sihikule Londonit, Edinburghi, Berliini, Pariisi või Varssavit?
Selleks, et maailm sellisena, nagu me seda tunneme, olemast lakkaks, ei pea Vene sõdurid marssima läbi Berliini ja Pariisi. Sõjaliselt võidukas Venemaa, kes suudab lüüasaanud Euroopale ja NATO-le relvade toel üksipulgi dikteerida, mis on neile vastuvõetav ja mis mitte, on piisav, et elu Lääne-Euroopas sellisena, nagu me seda praegu tunneme, saaks järsu lõpu.
„Võitja võtab kõik”. Alati.
DSACEUR-i, NATO Euroopa vägede ülema asetäitjana, istusin nõukogu koosolekutel koos NATO kaitseministrite ja otsustajatega; olin osa aruteludest ja otsustest, kuidas jõude paigutada, ning kõndisin NATO Brüsseli peakorteri, Valge Maja, Downing Street 10 ja Pentagoni võimukoridorides. Käesolevas raamatus viin teidki neisse koridoridesse, kus poliitikud murravad pead, kas saata kohale eriüksused, anda korraldus õhulöökideks või armeede ja laevastike väljasaatmiseks.
Näitan teile oma isiklike kogemuste põhjal NATO Afganistani ja Liibüa sõdadest poosetamist, edevust, poliitilist künismi ja moraalset argpükslikkust, mis pahatihti neid otsuseid iseloomustavad. Toon esile ka hootise riigimehelikkuse ja selle, kuidas ühe suurkuju juhioskused ja moraalne vaprus võivad muuta ajaloo käiku. Tunnen ka sõjapidamise tegelikkust ja näitan teile, kuidas kõrgeimal tasemel langetatud otsused mõjutavad lahinguid pidavaid mehi ja naisi, kes koos süütute tsiviilisikutega maksavad sõja hinda.
DSACEUR-ina juhtisin õppusi, kus mängisime need stsenaariumid läbi, tuginedes oma võimekusele ja sellele, mida teadsime oma vaenlaste kohta. Järgnev esindab üht säärast täiesti usutavat stsenaariumi, kui kujuteldamatult õudne see ka ei tundu. Ent üksnes see, et Lääne poliitilistele liidritele on miski kujuteldamatult õudne, ei tähenda, et venelased seda teostatava võimalusena ei kaaluks.
See raamat ei ole ilukirjandus kui selline. See on faktidel põhinev ennustus, väga täpselt koostatud selle põhjal, mida ma tean tänu oma ametikohale sõjaväelise siseinfo valdajana kõrgeimal ja kõige paremini informeeritud tasemel. Näitan igas etapis, kuidas poliitilised ja sõjalised otsused, mida oleme langetanud ja langetame praegu, tõukavad meid tulevasse sõtta Venemaaga. Kuid seda sõda on veel võimalik vältida, kui me otsekohe tegutsema hakkame.
Seepärast tuleb seda lugu rääkida, enne kui on hilja. Sest, tsiteerides Trotski kõhedust tekitavaid sõnu: „Sind ei pruugi sõda huvitada, kuid sina huvitad sõda.”
Ühes olen ma täiesti kindel: president Kremlis teab seda kõike ning ka praegu, kui te neid sõnu loete, mängivad tema admiralid ja kindralid läbi neidsamu stsenaariume. Ja nad kavatsevad selle sõja võita.
Proloog
On 2017. aasta mai. USA uus president astus jaanuaris ametisse ja tühistas viivitamatult president Obama „käed eemale” poliitika Venemaa suhtes. Esimene välispoliitiline otsus oli relvastada Ukraina õhutõrjeradarite, droonide, elektroonilise sõja tehnika ja turvaliste sidevahendite, soomustatud HUMVEE-maasturite ja meditsiinivarustusega, mida Kiiev hädasti vajas, et kaitsta end separatistide vastu, keda toetasid Vene regulaarväed. Kuid varustusest üksi piisab harva ning kindralite soovitusel saadeti USA sõjaväelased õpetama Ukraina armee sõdureid ülimoodsa varustusega töötama.
See võimaldab presidendil maailmale öelda, et ameeriklased ei ole Ukrainas sõdimas, vaid instruktoritena – hämamine, mis pidi Ameerika presidendi arvates venelasi ja nende käsilasi heidutama, samas pingeid ülearu tagant õhutamata.
Ent see, et kohapeal ei ole USA sõdureid, kes „instruktoreid” kaitseksid, teeb nad kergesti haavatavaks. Kompromiss on pakkuda USA hävitajate õhutoetust, kuigi kindralid hoiatavad, et ka ülimoodne hävitaja ei suuda kuigipalju ära teha, et kaitsta paari meest seitsme tuhande meetri kõrguselt. Mõistes liigagi hästi, et Ameerika rahvas üldiselt ning Esindajatekoda ja Senat iseäranis ei kiidaks heaks lahingusõdurite saatmist Ukrainasse, ütleb president kindralitele, et need lõpetaksid hädaldamise ja paneksid asja toimima. Igatahes 2014. aasta Minski rahuleping peab endiselt ja isegi kõige sõjakam USA kindral ei väida, et Venemaa kavatseb rünnata.
Varustus ja instruktorid on kohale saadetud, nende ülesanne on konkreetne: varustus tuleb paigaldada ja tööle panna, ukrainlased välja õpetada ja siis võimalikult kiiresti lahkuda.
Suurbritannias tõmbavad peaministri tähelepanu kõrvale 2016. aasta juunis Euroopa Liidu liikmesuse üle korraldatud referendumi tagajärjed. Tagatipuks ähvardab Šoti Rahvuspartei juht Nicola Sturgeon Šotimaa ühepoolse iseseisvusdeklaratsiooniga. Üritades uuesti üles ehitada oma „erisuhet” USA-ga, saatis Suurbritannia 2015. aastal arglikult väikese meedikute ja tugiohvitseride rühma appi Ukraina armeed välja õpetama. Kuid selle asemel, et saata signaali jõust ja otsustavusest, tundub Suurbritannia panus nõrk ja meeskond võib jääda muutuva olukorra pantvangiks. Halb on seegi, et Suurbritannia samm tugevdab Venemaa narratiivi, mille kohaselt NATO instruktorid on Ukrainas „võõrleegion” – solvang, mis kõlab eriti hästi koduste natsionalistlike jõudude kõrvus.
Ukrainas on 2014. aasta Minski relvarahuleppe poliitilisest ebamäärasusest hoolimata suurem vaenutegevus lakanud ja sõda settinud poolkülmunud konfliktiks; mõlemad pooled – Ukraina armee ja „vene separatistid”, keda toetavad Vene regulaarväed – on end oma positsioonidel kindlustanud. Ukraina valitsuse aladel on kujunenud teatud normaalsus, mis võimaldab USA ja Briti instruktoritel töötada Ukraina armeega peaaegu rahuaegsetes tingimustes. Kremli kahe aasta tagune räme propaganda, mis kujutas instruktorite saatmist tõendina NATO ohust Venemaale, on hiljuti seletamatul kombel vaikinud, milles kahtlemata on abiks Venemaa, Ameerika, Prantsusmaa ja Suurbritannia üha tihenev koostöö õhurünnakute korraldamisel Süürias. Süüdistuste ja ähvarduste puudumine lisab USA presidendile enesekindlust saata Ukrainasse veel rohkem USA varustust ja instruktoreid, kuid endiselt ei ole neil kohapeal piisavat sõjalist kaitset.
Venemaal on majandusraskuste, jätkuvate sanktsioonide tõttu üha suurema surve all kukkuva rubla ja Venemaa peamise välistuluallika – nafta hinna heitlikkuse tõttu presidendi populaarsus hakanud kahanema. Sisemajanduse kogutoodang on alates 2014. aastast vähenenud umbes neli protsenti aastas. Sellest hoolimata on kaitsekulutused suurenenud viimase