Sõda Venemaaga. Richard Shirreff
hakkasid rahunenult lobisema ja linna uudistama, kui taksod õhtuliiklusse keerasid, sõitsid edasi mööda Ivanovi tänavat ja pöörasid siis teel linna idaossa suurele Puškini bulvarile. Varsti olid nad südalinnast väljas, sõitsid üle Harkivi jõe ja jõudsid süngesse äärelinna. Vronski tajus kasvavat ärevust ning teatas, et helistab oma nõole ja annab teada, et nad on peaaegu kohal. Kant on küll kole, lisas ta, ent toit on vaimustav ja lauda ei ole lihtne saada. Helistades nägi ta, kuidas Trapnell naeratas ja teised end tema eeskuju järgides lõdvaks lasid.
Viisteist minutit hiljem keerasid autod kõrge hruštšovka ette, milletaolisi ehitati 1950. aastatel üle kogu Nõukogude Liidu ja mille eesmärk oli mahutada võimalikult väiksele pinnale võimalikult palju inimesi. Kui ameeriklaste Vabaduse väljakul taksodesse saamine oli olnud operatsiooni kõige riskantsem osa – üks appihüüe ja otsemaid oleksid autosid ümbritsenud uurivad ja vaenulikud kohalikud –, siis see oli ohtlikkuselt järgmine. Vronski ei tahtnud probleeme siin, kus ebasõbralikud silmad võiksid olla järgnevale tunnistajaks. Kuigi hetkel ei olnud tänaval kedagi, võisid inimesed neid jälgida ümbritsevatest hoonetest.
„Oleme kohal,” teatas ta naeratades ja astus autost välja.
Autos istuv Trapnell vaatas talle otsa ja keris akna alla. „Kus on restoran? Mida põrgut me siin teeme?”
Sõbralik inglise keele õppejõud oli äkki kadunud. Vronskil oli vaja, et ameeriklased teeksid täpselt, nagu ta ütleb ning seetõttu oli ta pilk nüüd külm ning hääl jäiselt rahulik ja halastamatu. „Tehke täpselt nii, nagu ma ütlen. Tulge meiega kaasa. Kõik.”
Ameeriklased olid vapustatud, toimuvat mõistma hakates ilmus nende nägudele šokk. Kõigi pilgud püsisid Vronskil, seepärast ei näinud nad nelja meest, kes nüüd kortermaja alumiselt korruselt välja astusid.
Vronski andis meestele märku autod ümber piirata. Mõne hetkega olid ameeriklased autodest välja tiritud, nende käed selja taha seotud, suud kinni teibitud, tekid üle pea visatud, ja neid lohistati hoone poole.
Kõiki peale ühe.
Ülemveebel Scott Trapnell oli teisest puust. Ta ei teinud vahetpidamata võimlas musklit, mida eelistas enamik Ameerika sõdureid; väikest kasvu, sooniline ja pealtnäha vaikne mees oli musta vööga aikido sensei ja treenis kirglikult. Rünnakuolukorras hakkas pikkadel treeningutundidel omandatu automaatselt tööle. Kui ründaja Trapnelli autost välja rebis, võttis mehes maad vaikne rahu. Siis võttis ameeriklane hoogu, paiskus vastu ründajat, väänas tal klassikalise võttega käe selja taha ja tõukas ta selili. Oli kuulda, kuidas mehe pea mütsatades asfalti tabas, siis jäi kõik vaikseks.
Järgmine mees pöördus Trapnelli poole, käed üleval, valmis samasuguseks võtteks. Oli näha, et see ründaja on võitluskunstides ilmselgelt kogenud.
Selle asemel lõi Trapnell, kellel olid linnaskäiguks jalas nahast kauboisaapad, talle kõigest jõust jalgevahesse. Ei midagi peent ega ninja’likku, lihtsalt hea vanamoeline hoop kogu vihaga reetmise pärast, mida ameeriklane suutis sellesse panna. „Mine perse!” röögatas Trapnell, kui tema saabas mehe mune tabas.
Mees vajus kokku. Ahmis õhku. Tema silmamunad ähvardasid hääletus piinas pealuust välja tungida.
Rahul, et mees ei liigutanud, vaatas Trapnell ringi ja nägi, kuidas tema kaaslasi juba minema lohistati. Kuna kaks meest oli rivist väljas, ei olnud hetkel kedagi, kes saanuks teda paigal hoida. Trapnell pani jooksu. Kõigest jõust. Ta oli hea jooksja. Tema eriala oli poolmaraton, kuid ka sprindis oli ta kibe käsi.
„Võtke ta kinni!” röökis Vronski teisel pool autot. Kuid polnud kedagi, kes oleks Trapnellile järele tormanud.
Kõrghooned nende ümber olid täis vaenlasi. Mõne hetke pärast hakkab ameeriklane appi karjuma. Ja see tooks inimesed välja tänavatele, mõned neist relvadega. Ameeriklane pääseks minema ja kogu plaan lendaks vastu taevast.
Kõhkluseta või kahetsuseta pistis 45. Spetsnazi polgu major Anatoli Nikolajevitš Vronski käe kuue alla, haaras erivägede sõduri kätteõpitud rahuga helitu PSS-i püstoli, mida antakse vaid Vene eriteenistustele, KGB-le, FSB-le ja Siseministeeriumi vägedele. Ta sihtis hoolikalt keset jooksva Trapnelli selga ja tulistas kahekümne viie meetri pealt kiiresti kaks lasku.
Trapnell paiskus ettepoole ja kukkus. Tema keha tõmbles paar korda ja jäi siis vaikselt lebama.
Vronski pöördus, tema nägu ei reetnud ainsatki tunnet. Süüdistusteks ja karistamiseks on küllalt aega, kui nad on turvaliselt üle piiri. „Teie kaks, tooge laip ära.” Ta näitas pöidlaga seljataha. „Ja koristage veri.
Praporštšik Volotška,” ta osutas naisele, kes oli nimetanud ennast Anna Brežnevaks, „meie hakkame otsekohe liikuma. Laske autod siia tuua.”
Kolmapäev, 10. mai 2017 kell 08.00
Presidendi iganädalane kaitse- ja välispoliitika nõupidamine
Presidendi personaliülem ja alaline judopartner Fjodor Fjodorovitš Komarov oli alla keskmist kasvu, tüse, põhjavenelase kahvatusiniste silmade ja heledate juustega. Tavaliselt ülimalt häirimatu Komarov oli täna hommikul mures. Vastavalt oma KGB väljaõppele oli ta süstemaatiline, pööras suurt tähelepanu pisiasjadele ega suhtunud millessegi enesestmõistetavalt. Ta oli ka ülimalt sihikindel nii presidendi teenistuses kui ka esimängijana Peterburist pärit endiste KGB ohvitseride rühmas, keda nimetati „siloviki” ja kes olid Venemaa pärast Boriss Jeltsini surma reformimeelsetelt peaaegu täielikult üle võtnud; need mehed kahetsesid kibedalt seda, mis nende armastatud kodumaaga juhtunud oli.
Komarov tundis vaid üht tegutsemisviisi: halastamatu kontroll. See oli vana nõukogude stiil. Ta teadis ka, et läbikukkumise hind on kõrge ning sel hommikul pidi ta tulema toime presidendi reaktsiooniga ameeriklaste eilsele röövimisele Harkivis ning vanemveebel Trapnelli ootamatule hukkumisele.
Pabereid ja märkmikku vastu rinda surudes koputas Komarov kaks korda presidendi kabineti kullatud ja nikerdatud uksele.
Ukse avasid hääletult kaks pikakasvulist ja tugevat, Kremli auvahtkonna tseremoniaalvormis sõdurit. Presidenti kaitsvasse 154. Preobraženski üksikusse vahipolku oli nad valitud just tänu veatule slaavipärasele välimusele.
Komarov sisenes, peatus hetkeks, noogutas tervituseks pead ja astus siis edasi. Ruum oli spartalik, minimalistlik, ainsaks järeleandmiseks ekstravagantsusele olid kuldse nööriga kokku tõmmatud, kullaga ääristatud rohelised kardinad. Presidendi tooli taga oli ainult üks kaunistus – kahe peaga kuldne Vene kotkas punasel vapikilbil. Laud oli hiiglaslik, kuid paberitest tühi, välja arvatud, nagu Komarov tähele pani, raport Harkivist. Kirjutuslauast ukse poole ulatus pikk nõupidamislaud.
Laua taga istus president: kahvatu veretu nägu, kõrged sarnad, helesinised külmad ja ähvardavad piklikud silmad. See oli valvsa rebase nägu lumivalgete hõredate lühikeste juustega; sooniline sitke keha tavalise tumeda ülikonna, lihtsa tumesinise lipsu ja valge särgi all. See oli mees, kes tegi korrapäraselt trenni ja käis kaks korda nädalas judosaalis, ning kes oli oma pressiesindaja sõnul „nii heas vormis, et võiks inimestel kätt surudes nende käe murda … kui ta tahaks.”
Kuid presidendi hääl ei lakanud Komarovi kunagi üllatamast. Säärase alfaisase kohta oli presidendi hääl pisut liiga kile ja nasaalne.
„Miks nad selle ameeriklase tapsid, Fjodor Fjodorovitš?” nõudis president ametlikult isanime kasutades. „Ülesanne oli grupp kinni võtta. Tahtsin näidata neid kõiki televisiooni otsesaates, et tõestada kogu maailmale: NATO ja ameeriklased ründavad Ukrainast meie inimesi. Mitte laibakotte, samal ajal kui ameeriklased pasundavad terrorismist.”
Olen nõus, Vladimir Vladimirovitš,” vastas Komarov ja pani paberid oma tooli ette lauale. „Tüüpiline neile eriüksuste primadonnadele. Lubavad alati maad ja taevast kokku, aga kui midagi vussi keeravad, siis vägevalt. Rääkisin täna hommikul erivägede ülema kindralpolkovnik Denissenkoga ega jätnud talle teie rahulolematuse suhtes vähimatki kahtlust.”
President ei lausunud sõnagi, mis näitas, et ta alles kaalub, kuidas reageerida.
„Ta