Porno. Trainspottingu järg. Irvine Welsh
ta viskas mu välja, haliseb ta. – See Colville viskas mu välja, kurat.
– Mõni ime, vaata ennast. Sa näed välja nagu kuradi Glasgow’st tulnud. See siin on London, siin on vaja natuke taset hoida. Kas ma olen ainus inimene, kes usub, et on vaja taset hoida…?
– Vabanda, Simon…
– Pole midagi, musi, kudrutan ma, tõstan ta sohvalt üles ja võtan oma käte vahele, pannes imeks, kui kerge ta on. – Ma olen täna natuke tõre, sest selline imelik nädal on olnud. Tule, heida minu kõrvale… Tõmban ta voodisse ja vaatan kapi peal kella: 12.15. Puudutan teda ja jälgin, kuidas tal huuled krampi tõmbuvad, siis kaovad riided seljast ja ma olen tema peal ja tema sees. Ta nägu on ebamugavusest sittakanti krimpsus ja ma mõtlen, et kus kurat see rong nüüd on?
12.21.
See kuradi rong, kuradi Anglian Railways või mis iganes selle erastatud sitanikerdise nimi on… 12.22, kuradi tõprad… peaks juba ammu kohal olema… – Ilus oled, beibi, oh, raisk, vägev, valetan julgustavalt.
– Uiiii… ägiseb ta.
Persse, kui ta rohkem pingutada ei suuda, siis mingu burkse kokku laduma, sest siinsel alal tal küll tulevikku pole.
Kiristan hambaid ja pean vastu veel viis armetut minutit, kuni kell 12.27 lõikab raibe lõpuks jaamast läbi ja raputab maja segamini ning Tanya pistab igavesest armastusest kiljuma.
– Tugev lõpuspurt, seletan talle. Üritan jäljendada Terry Venablesi treenerikätt: jää lihtsate asjade juurde, tuleta neile meelde, milles nad head on. Positiivne innustus, mitte vihastamine ja karjumine. – Aga tõsisemalt on vaja pühenduda. See on sinu enese huvides.
– Aitäh, Simon, lausub ta naeratades ja paljastab oma pooliku kroonita hamba.
– Nüüd pean sind ära ajama, sest mul on vaja asju õiendada.
Ta nägu vajub jälle natuke pikaks, aga ta viskab riided selga, peaaegu üheainsa armetu liigutusega. Ulatan talle sõidu ja suitsude jaoks kümneka, ta ütleb head aega ja marsib välja.
Kui ta läinud on, korjan eile Sohost soetatud geiporno hunnikusse. Topin selle kõik mulliümbrikusse ja kirjutan aadressi:
Viin oma vanale sõbrale alati natuke stokki ja panen iga kord Šotimaal käies posti, et ta näeks ümbriku peal kohalikku marki. Mõtlen, keda kuradit ta selles asjas võiks kahtlustada, tõenäoliselt kõiki terves Lothiani regioonis. See on osa minu sõjast vana kodulinna vastu.
Panen ohtralt Gibbsi pastat, nühin Tanya setted suust välja ja hüppan duši alla, küürides oma elunditelt maha kõik jäänukid sellest tõbisest pajast, mida ma sonkisin. Ja etskae, telefon heliseb ja minu nõrkus on see, et eluilmaski ei saa jätta vastamata, ja automaatvastaja pole ka sisse lülitatud. Seon rätiku ümber ja võtan toru.
– No tere, Simon-poiss…
Kulub mõni hetk, enne kui ma hääle ära tunnen. See on mu tädi Paula Edinburghist.
4
„…käega ja kehvalt…“
Iga kord kursust vahetades tunnen, et olen järjest rohkem läbi põrunud. Aga ülikooli kursustega on nagu meestegagi: isegi kõige huvitavamad pakuvad pinget ainult teatud ajaks. Nüüd on jõulud möödas ja mina jälle vaba ja vallaline. Aga eriala vahetamine ei tekita nii halba tunnet kui ülikooli vahetamine või teise linna kolimine. Ja ma tunnen rahuldust selle üle, et olen nüüd juba terve aasta Edinburghi ülikoolis olnud või noh, peaaegu aasta. Lauren veenis mind, et ma kirjanduselt filmi ja meedia peale üle läheksin. Film on uue aja kirjandus, ütles ta, tsiteerides mingit lollakat ajakirja. Muidugi ma vastasin, et inimesed ei tee narratiividega enam raamatu kaudu tutvust, aga mitte ka filmi, vaid hoopis videomängu kaudu. Lõhestatud narratiiv. Kui me tahame tõesti trendikad, radikaalsed ja esirinnas olla, siis seaksime sammud Johnny’s Amusementsi Souths Side’is ja tungleksime kehvvereliste popitegijatega mängumasinate taga.
Pean siiski kirjandusest ühe mooduli alles jätma ja otsustasin, et jäägu Šoti kirjandus, sest ma ise olen Inglismaalt ja vastandumine on alati piisav ajend, et mida tahes ette võtta.
McClymont loeb käputäiele patriootidele ja isehakanud šotlastele (issand, ma ise olin möödunud aastal ka üks neist, õigustades seda mingi vanavanaemaga, keda ma kunagi polnud näinud, aga kes käis ükskord puhkuse ajal Kilmarnockis või Dumbartonis… Läheme edasi, loodetavasti kiiresti…). Peaaegu on kuulda torupillide taustamuusikat, kui ta oma rahvuslikku propagandat puistab. Miks ma selle juurde jäin? Laureni idee jällegi, saab punktid kergesti kätte, arvab ta.
Näts tundub suus kuidagi metalne ja mul lähevad lõualuud selle närimisest valusaks. Võtan selle suust välja ja kleebin laua alla. Kõht on tõsiselt tühi. Eile öösel teenisin kakssada naela, tehes käega ja kehvalt. Lõin meestele käteräti all pihku. Rasvased punetavad näod vahivad sulle pingsalt otsa, aga sina lased pilgu neist läbi ja manad näole ilmeid, mida nad su arvates ootavad: külm ja õel bitš, hirvesilmne ammuli suuga plikake, mida iganes. See kõik on nii kauge, nii eemal, et meenutab mulle seda aega, kuidas me vennaga meie koeral Montyl kubet sügasime ja vaatasime, kuidas ta ennast vastu diivanit rahuldada püüdis.
Mõtlen, kui ebaloomulik asi oleks hea käteosavus, mõtlen meeste munnidest ja varsti McClymont lõpetabki. Laurenil on mitu lehekülge konspekti Šoti diasporaa kohta. Rossil, sellel Ameerika lojusel, kes meie ees istub, on ilmselt levistes kivikõva, kui ta kribab seal lehekülgede kaupa lugusid inglaste julmusest ja ebaõiglusest. Lööme oma kladed harmoonilise klõpsuga kokku ja tõuseme. Lahkudes ristub mu pilk McClymonti omaga. See öökullinägu. Nõme. Ma ei tea, mida ornitoloogid ütlevad, aga tõsised röövlinnuasjatundjad – pistrikukasvatajad, haukakütid – nemad ütlevad kõik nagu ühest suust, et öökull pole sugugi tark, vastupidi, ta on kulliliste seas kõige lollim.
– Miss Fuller-Smith, kas ma tohin teid hetkeks paluda? ütleb ta kangelt.
Pöördun tema poole ja lükkan juuksed näo eest kõrva taha. Paljud mehed reageerivad sellele tahtmatult: neitsi ohverdamine. See pruudiloori kõrvalelükkamine, avanemine. McClymont on küüniline ja krimpsus alkohoolik, seepärast reageerib täiesti programmeeritult. Seisatan talle natuke liiga lähedal. Alati on kasulik sisimas ujedate, kuid murdjaloomuga meeste puhul nii teha. Toimis Coliniga nii kui kompu. Toimis liigagi kuradima hästi.
Need permanentselt jahmunud tumedad silmad prillide taga süttivad veel rohkem põlema. Hõrenevad juuksed kerkivad justkui elektrilöögi all pool tolli üles. Totakas patšokkidega pintsak täitub, kui ta tahtmatult puhkima kukub. – Teie teise semestri essee pole veel minuni jõudnud, ütleb ta, hääles kerge irve.
– Sest ma pole seda teinud. Pean öösiti tööl käima, vastan naeratades.
McClymont, kes on kas liiga kogenud (nagu ta sind igatahes püüab uskuma panna) või kelle hormoonid on liiga ammendunud, et meelerahu pikemaks ajaks kaotada, noogutab süngelt. – Esmaspäevaks, miss Fuller-Smith.
– Öelge Nikki, muigan ma ja nõksutan pead küljele.
– Esmaspäevaks, ümahtab McClymont ja hakkab lauda koristama: tema kondised pahklikud käed sätivad kangelt pabereid ja topivad neid portfelli.
Mis tahes asjas viib sihile ikka ainult visadus. Mina olen visa. – Loeng oli tõesti-tõesti väga huvitav, lausun talle näkku särades.
Ta tõstab pead ja muigab kavalalt. – Tore, kostab ta lühidalt.
Sellest väikesest võidust õhetades lähme Laureniga sööklasse. – See filmiuuringute seminarirühm… mis rahvas seal käib?
Lauren kortsutab süngelt kulmu, mõeldes eelseisvale tülinale ja kõikvõimalikele öistele külalistele, osa võib-olla kasimata, osa võib-olla sutekad, potentsiaalselt kontrollimatud. – Paar tüüpi on päris okeid. Mina istun tavaliselt ühe kuti kõrval, kelle nimi on Rab. Ta on veits vanem, võib-olla kolmkümmend,