Porno. Trainspottingu järg. Irvine Welsh
See viimane aasta on ta esimest korda pärast Beni sündi jälle vormis olnud. Ma arvasin, et ta paisub täistuuril jõledaks rasvarulliks nagu kõik teised tema kuradi suguvõsas, aga ei, ta paistab igati trimmis. Oleks ta siis ka trenni teinud ja dieeti pidanud, kui meie veel teema olime, siis võib-olla poleks ma tundnud vajadust teda alandada. Ma olen ambitsioonidega inimene ja ükski endast lugupidav kutt ei taha, et teda nähtaks mingi paksmaoga käevangus.
Aga paksmagudest võib kasu ka olla: tädidena näiteks. Heasüdamlike tüsedate tädikestena. Tädi Paula oli alati minu lemmik. Tõsi, ega konkurentsi palju polnudki. Vaena vana Paula sai päranduseks pubi, aga omast lollusest abiellus sellise laia lehega, kes jõudis ta peaaegu majast välja juua, enne kui tädi ta platsilt minema saatis. Peaaegu julgustav on teada, et isegi sellistel tugevatel ja tahtejõulistel eitedel nagu Paula võivad olla omad nõrgad küljed. See hoiab minusuguseid tegevuses. Nüüd pakkus ta oma kõrtsi kahekümne tuhhi eest mulle.
Esimene suur probleem on see, et mul pole niisugust raha. Teine see, et kõrts asub Leithis.
6
„…siivutud saladused…“
Näed välgatust Rabi silmades, mis vihjab millelegi muule. Ta mõõdab iga sõna nagu vanapoisid mõõdavad nois kohalikes kõrtsipugerikes nibusid. Rab käib vaimselt Laureni ümber ringi, sest tüdruk on pinges nagu tänavakass, valmis küünistama ja sisisema, nii et kutt on ettevaatlik. Lauren tahab õigustada seda ärevust, mida Rabi siinolemine temas tekitab, kui ta samas leiab, et siin peaksid olema vaid tüdrukud omavahel või siis äkki et nemad omavahel. Aga mina elan Laureniga koos, mistõttu ma tean, et Rab saab tema menstruatsioonieelse sündroomi põhiraskuse enda kaela. Nagu tõelised õed oleme sünkroniseerinud oma kuutsüklid ja Lauren ootab ainult põhjust, et oma ärevus antipaatiaks pöörata.
Vaene Rab, tal on nüüd kaks hullu lehma sabas. Ma tunnen peavalu raskelt peale tulemas ja lõuale on tekkimas vistrik. Oleme Laureniga pisut pinges sellepärast ka, et homme pidi korterisse uus tüdruk sisse kolima. Psühholoogia magistrant nimega Dianne, kes tundus täitsa okei. Kuniks ta meid analüüsima ei kuku. Olime pooleldi kokku leppinud, et läheme koju ja teeme korteri tema tulekuks korda, aga kaks jooki ütlevad juba seda, et nii ei juhtu. Klubisse tuleb rahvast juurde, aga suuremaks joomiseks pole veel läinud, kõik libistavad vaikselt oma kannutäisi. Roger teeb baarileti taga sundimatu moega suitsu. Kaks kutti vaatavad piljardilaua tagant minu poole, üks müksab teist ja teine naeratab mulle. Tavalised tropid, aga ma mõtlen tõsiselt nendega flirtimisele, lihtsalt kuna mulle ei meeldi see, kuhu suunda meie vestlus areneb.
– Ma arvan, et kui mina oleksin tüdruk, siis oleksin täiega feminist, möönab Rab, pareerides Laureni kimeda närvutava rünnaku. Täna õhtul on klubis päris palju lesbisid ja nende kohalolu näib Laurenis kõike halvimat esile toovat, õhutades teda täie rauaga andma. Tõsi ta on, et enamik neist ei tule isegi kapist välja, kui nad koolivaheajaks oma kodulinna sõidavad. Kõik see vastu rindu tagumine käib siinsamas, turvalises keskkonnas, selles tegeliku elu laboris.
Kurtes, et atmosfäär on vilets, otsustame Cowgate’i pubisse edasi minna. Väljas on sume õhtu, kuigi me suundume linna pimedamasse sisikonda ja päikest siia peaaegu ei paista, ainult kitsas sinine taevariba annab tunnistust, et ilm on ilus. Suundume baari, mida sai peetud selleks kohaks, kuigi nüüd on sinna vahest juba paar nädalat. See on viga, sest mu kallim, õigemini ekskallim Colin Addison, MA (cum laude), MPhil, PhD on seal.
Colin kannab fliisi, millega ta näeb välja nagu mõni oma tudengitest, ja ma tunnen sellest tublit võimu, sest enne minuga kohtumist ta sellist asja iial ei kandnud. Muidugi paistab ta sellega veits totakas. Oleme just joogid võtnud ja maha istunud, kui ta minu juurde tuleb. – Me peame rääkima, ütleb ta.
– Mina nii ei arva, vastan talle, vaadates huulepulga jälge oma klaasil.
– Me ei saa seda asja niimoodi jätta. Ma tahan selgitust. Vähemalt niipalju olen ma ikka ära teeninud.
Raputan pead ja krimpsutan nägu. Vähemalt niipalju olen ma ikka ära teeninud. Mida tolgus. See on tüütu ja pisut piinlik, kuigi need kaks tunnet peaksid seisma selgesti lahus. – Mine minema, palun.
Colin läheb üleni puhevile ja vehib näpuga minu poole, torgates õhku oma vihapurske kujuteldavaid kirjavahemärke. – Sul on vaja veel täiskasvanuks saada, sa kuradi lipakas, kui sa arvad, et sa võid lihtsalt tu…
– Kuulge, minge parem tõesti ära, sõber, ütleb Rab püsti tõustes. On näha, et Colini silmis välgatab põgus äratundmine, kui ta adub, et see on kõigest üks tudeng ja tema võib ähvardada senati ja väljaviskamisega, kui Rab peaks üritama karmiks minna. Eks ole, tegelikult peaks ta rohkem muret tundma selle üle, mida senat temaga ette võtab, kui ta tudengit kepib või keppida üritab. Paistab, et sestsaadik, kui ma temaga lõpu tegin, ketrab ta muudkui ühte ja sama teemat, et ma pean täiskasvanuks saama. Mis juhtus selle küpse suhtega, mida me nautisime neil vaiksetel aegadel nii umbes nädal tagasi?
Ma olen valmis selle sinnapaika jätma, aga siis otsustab Lauren samuti sekkuda. Tema nägu on grimassiks surutud ja halastamatu ja ma näen tema karmimat poolt, mida ta veidi õõnestab, lausudes: – Meil on siin privaatne olemine, mis ajab mind veidi itsitama, niimoodi nokastanult ja tobedalt, kui ma mõtlen privaatsele olemisele avalikus asutuses.
Aga ma ei vaja nende abi. Kui küsimus on Colini mahatampimises, siis mina olen selles asjas klass omaette. – Vaata, mul on sinust kõrini, Colin. Mul on kõrini sinu lontis ja ärajoodud keskealise mehe munnist. Mul on kõrini sellest, et justkui mina oleksin süüdi, kui sul ei tõuse. Mul on kõrini sinu enesehaletsusest, kuna elu on sinust mööda veerenud. Ma olen sinust kõik välja imenud, mida imeda oli. Nüüd eelistan järelejäänud kuiva kesta minema visata. Ma olen hetkel seltskonnas, nii et tee meile kõigile teene ja kao mu silmist. Palun.
– Kuradi lipakas… ütleb ta uuesti, nägu lakkpunane, vaadates ebamugavalt ringi.
– Kuuradi liipakas… osatan ma tema ininat. – Midagi vähe targemat ei oska öelda?
Rab hakkab midagi ütlema, aga ma räägin temast üle, jälle otse Colini poole. – Sa ikka ei oska keskustelu taset tõsta. Isegi selles lauas mitte. Mine ära, palun.
– Nikki… ma… alustab ta lepitavalt, vaadates jälle ringi, ega mõni tema tudeng kohal ei viibi, – …ma tahan ainult rääkida. Kui see on läbi, siis olgu peale. Ma lihtsalt ei näe mõtet asju niimoodi jätta.
– Mis sa prääksud, kurat, võta minu asemele keegi teine, kes on piisavalt naiivne, et olla sinust sisse võetud. Kui pead järgmiste rebaste ristimiseni vastu. Mina ennast küll niipalju ei vihka, et sinuga välja minna.
– Kuradi lehm, nähvab ta ja lisab: – Ilge vitt! Ja teeb kiiruga minekut. Kui uks tema järel pauguga kinni lendab, lõkendan mõne hetke vihast, aga see läheb peagi mööda ja me saame peotäie naerda. Baaridaam vaatab minu poole ja ma kehitan õlgu.
– Häbi sul ei ole, Nikki, lausub Lauren õhku ahmides.
– Ei ole jah, Lauren, ütlen ma ja vaatan otse Rabi poole, – pean õppejõududega suhet… see pole naljaasi. Juba teist korda. Esimene oli ühe Inglise kirjanduse professoriga, kui ma Londonis elasin. See sell oli küll naljakas, mille kohta võiks öelda ka erakordselt veider.
– Oh, ära hakka… alustab Lauren. Tema on seda juba varem kuulnud.
Aga ei, ma jutustan Milesi loo ja panen Laureni sittakanti punastama. – Tema oli ehtne kirjandusinimene. Talle meeldis uriini maik neerudes nagu Bloomile „Ulyssesest“. Ta ostis tooreid neere ja lasi mul väiksesse kaussi kusta. Siis ta pani need neerud minu kuse sisse ööseks ligunema ja keetis hommikusöögiks ära. Ta oli väga kombekas pervert. Viis mind butiikidesse šoppama. Valis mulle riideid välja. Eriti kui mind teenindas mõni noor ja trendikas naismüüja. Ta ütles, et talle meeldib, kui üks noor naine teist riidesse paneb, aga just kaubanduslikus keskkonnas. Tema erektsioon paistis kogu aeg välja ja mõnikord tuli tal otse pükstesse.
Lauren paistab vihasena nii armas, lööb võrratult hõõguma ja see annab talle palju juurde. Tema nägu tõmbub kergelt punakaks, pilk klaasistub.