Warleggan. Neljas Poldarki raamat. Winston Graham
reetis kas täielikku hoolimatust teiste tunnete vastu või iseäralikku otsekohesust, mis ei tunnistanud mingeid tabusid. Kuna neiu näis olevat meelestatud sõbralikult, otsustas Ross viimase, meeldivama variandi kasuks.
„Kas pean sellest järeldama, et andsite talle põhjust asuda mind kaitsma?”
„Oo jaa, muidugi. Sest kõige parem viis teada saada, mida üks mees tõepoolest arvab, on teda provotseerida.”
„Ning kas kasutate seda taktikat ka praegu, preili Penvenen?”
Neiu naeratas võluvalt. „Minust oleks ennatlik arvata, et see mul õnnestub.”
„Kas jääte kogu suveks onu juurde?”
„Sõltub asjaoludest. Saan oktoobris kahekümne üheseks ning siis olen ise enda käskija. Selleni näib jäävat terve igavik.”
„Võib-olla jõuate enne abielluda.”
„Kas see ei tähendaks üksnes, et ohjad lähevad ühe mehe käest teise kätte?”
„Ainult siis, kui olete otsustanud näha abikaasat selles valguses.”
„Kuidas võiksin ma teada, kui mul pole veel ühtki olnud? Aga kõrvalt vaadates on jäänud küll mulje, et säärane kirjeldus ei oleks just läbinisti ebaõiglane.”
„Teie onu suhtes ehk siiski.”
Caroline puhkes naerma. „Aga mispärast. Ta on mind ülal pidanud. Kas see ei tähenda, et ohjad on tema käes? Trelle pole mu akende ees küll olnud – kui, siis ehk üksnes nähtamatud, kitsarinnalisuse ja pahakspanu trellid. Arvan ikkagi, et sooviksin säilitada mõneks ajaks vabaduse.”
Nad ajasid parajasti juttu, kui Unwin neist sünge näoga mööda kõndis, ja niikaua kui ta toas viibis, hoidis Caroline Rossi katkematult vestluses. Andes endale kerge sisemise muigega aru, et teda kasutatakse ära, mõtiskles Ross, et tema lootusel näha neid kahte õige pea abielus pole vist määratud täituda.
Veelgi ebatõenäolisemaks muutus see siis, kui Unwin kadus ega andnudki end enam sel õhtul näole. Südaööni mängiti kaarte, aga tõsiasi, et noored olid isekeskis tülli läinud, kajastus selgesti Ray Penveneni hapus näos, ning õhtu viimane osa kulges mõnevõrra kammitsetult.
Just siis, kui peolised valmistusid laiali minema, jäi George Warleggan korraks Francisega omavahele ning kasutas sedamaid juhust, et teda kõnetada.
„Tere õhtust. Kas tohin öelda, kui rõõmus ma olen sind üle hulga aja jälle nähes?”
Francis põrnitses teda. „Kahju küll, aga ma ei saa öelda sedasama, George.”
„Kui nõnda, siis on hoopis minul kahju. See on täiesti tarbetu.”
„Ma jään ikkagi oma arvamuse juurde. Langetasin selle otsuse juba ammu. Eelistan hoida oma käed puhtad.”
George’i nägu tõmbus morniks. „See tühine vimm … Su onupojast ei oota ma midagi mõistlikku …”
„Kui nõnda, siis ei maksa seda oodata ka minust …”
Kui George oli tõesti hellitanud leppimislootust, siis nüüd see haihtus. Ta pöördus ning leidis, et seisab silmitsi Rossiga.
Korraks tekkis vaikus. Üks-kaks inimest, kes juhtusid vaatama, lootsid, et kohe läheb löömaks. Nad nihkusid lähemale kuulmaks sõnu, millest tekkiv säde süütab püssirohu.
Ross mõõtis teist meest ülalt alla. „Tere õhtust, George.”
George’i hirmuäratavalt sünge nägu tõmbles kergelt. „Kanäe, Ross, sina ka siin!”
„Peaksime ehk mõnikord koos õhtust sööma.”
„Ma ei jõua ära oodata … Loodan, et su kaevandusel läheb hästi.”
„Hakkab minema.”
„Oleks mul ometi sinu enesekindlus.”
Ross vastas: „Kas oled tõesti isegi selle peale kade?”
George punastas ja avas suu, et midagi öelda, aga Ross liikus juba eemale. Ütleks ta nüüd midagi, vallanduks aastatepikkune pinge nagu paisu tagant. Esimest korda tundis ta, et Ross on tal pihus. Vaospeetus on voorus. Tal tuleb oma tasu üksnes vaikides oodata.
Kui Ross ja Demelza kodu poole sõitsid, saadetuna teekonna esimesel poolel Francisest ja Elizabethist, kerkis taevasse poolkuu ja hõbetas maastiku üle, pannes nurmedel helkima kaste ja hekkidel ämblikuvõrgud. Ükski neist neljast ei olnud eriti jutukas. Elizabeth oli oma ennistise ülestunnistuse pärast närviline ja mõtles murelikult tagajärgedele, sest Rossi käike polnud kunagi võimalik ette arvata. Francisele kippus uni peale. Ross, kelle mõtted hälbisid alatasa minevikku, et pöörduda siis jälle murelikult tulevikku, tundis end viibivat kogu sellest stseenist kummaliselt kaugel, olles samal ajal vältimatult teadlik, et Elizabeth, selle kõige põhjus, ratsutab otse tema ees.
Demelza, kelle vaist oli lausa loomalikult terav, tajus sedamaid, et Rossi ellu on tulnud midagi seniolematut. Ta tundis, et see on kuidagi seotud Elizabethiga, aga ei suutnud ette kujutada, mida uut võinuks ühtäkki võrsuda sellest vanast suhtest. „Loodan, et kord saab mulle osaks võimalus teid teenida, proua,” oli kapten McNeil öelnud, pilk meeldivalt imetlev. Kõigist meestest, keda Demelza eales oli kohanud, pidas ta Malcolm McNeili ainsaks, keda võis kas või vähegi Rossiga võrrelda. „Varsti korraldan ma ise peo, mu armas,” oli Sir Hugh Bodrugan lausunud, näppides Demelza käsivart.
Just enne seda, kui nende teed pidid lahknema, küsis Francis: „Kas vastab tõele, et järjekordne märjukeselaadung on õnnestunud edukalt maale tuua?”
„Jah,” vastas Ross. „Nõnda räägitakse.”
„Vercoe ja tema nuuskurid on siis küll pahas tujus.”
„Selles pole kahtlust.”
„Käivad jutud – olen unustanud, kust ma kuulsin –, aga räägitakse jah, et sinagi oled end selle äriga sidunud.”
Tekkis vaikus. Demelza pingutas kergelt ratsmeid ja hobune rapsis häiritult peaga.
„Kust sa seda kuulsid?” küsis Ross.
„On sel tähtsust? See oli ammu ja puudutas minu arvates toda märtsikuist laadungit.”
„Kunagi pole olnud niisugust aega, kui sinu või minu kohta mingit tobedat kuulujuttu ringi ei liiguks, Francis.”
Taas vaikus. „Noh, igatahes on mul hea meel, kui selles tõetera sees pole.”
„Hea meel? Ma ei teadnudki, et sul tollimeeste vastu nii soojad tunded on.”
„Ega olegi, Ross, küll aga sinu vastu viimasel ajal. Ja mulle ei meeldi too öördaja, too nuuskur, too pealekaebaja, kes siin liikvel on. Kõik teavad, et ta on olemas, aga keegi ei tea, kes ta on. Kui talle jälile saadaks, leiaks ta varsti kurva lõpu. Senikaua, kui see mees ringi liigub, on oht kahekordne. Trencromi-suguse mehena, kellel on selles äris palju mängus – kellel on sidemeid ja suur kutter ülal pidada –, jätkaksin muidugi kõige kiuste ja loodaksin jumalale. Muud ei jääks üle. Aga mõnele lisapennile lootval vaesunud maahärral või smugeldamises kõrvalteenistust nägeval kaevuril või sepal oleks praegu küll kõige sandim aeg sellesse ärisse sekkuda.”
See oli Francise kohta pikk jutt ning selle ajal jõudsid nad teeristile.
Ross lausus: „Arvatavasti teed kõik, et säärast kuulujuttu summutada, kui see uuesti sinu kõrvu jõuab.”
„Muidugi. Oh, muidugi. Head ööd siis teile mõlemale.”
Ross ütles: „Mis ärisse puutub, siis selles on võimalik abi osutada mitut moodi. Igakord pole vajagi lastiga randuda või kaupa minema tassida.”
„Kõik moodused on ohtlikud, kui liikvel on koputaja.”
„Paarile lisapennile lootva vaesunud maahärrana oleksin sinuga ehk nõus. Aga mõnel puhul tuleb kaaluda, kas ei tasu risk end ära.”
„Arvan, et on parem, kui ma sellest rohkem midagi ei tea. Minu eesmärk oli