Warleggan. Neljas Poldarki raamat. Winston Graham
kasutada Nampara abajat. Tol ajal olid Warlegganid muutunud eriti tüütuks ja kinnitanud kanda minu teises kaevanduses, Wheal Leisure’is. Võtsin Trencromi ettepaneku vastu ning nüüd kasutab ta minu abajat ja maad, ent üksnes kaks korda aastas, makstes mulle iga laadungi pealt 200 naela.”
Francis vilistas. „Kena summa. See tekitaks igaühes kiusatust. Kui poleks säärast ohtu, oleksin sellest ise kahe käega kinni haaranud.”
„Kui poleks säärast ohtu, ei oleks mulle seda ettepanekut tehtud.”
„Muidugi. Ma saan aru. Aga see raha … kas tahad hoida sellega Wheal Grace’i käigus kauem, kui meil plaanis oli? Kui nõnda, siis …”
„Mul on võlgu,” vastas Ross lühidalt. „Üks neist tohutu kõrge intressimääraga. Trencromi makstud raha aitab mul vee peal püsida. Selleta poleks me saanud oma kaevandust üleüldse avada.”
„Oleksid pidanud mulle rääkima.”
„Millest?”
„Nendest võlgadest. Raha, mille me Wheal Grace’i paigutasime, oleks ehk saanud paremini kasutada.”
„Kui Wheal Grace hingusele läheb, olnuks tõesti mõistlikum paigutada see mõnda teise ettevõtmisse. Minu võlgade tasumiseks poleks sellest niikuinii piisanud.”
Francis silmitses onupoja nägu, mille kerkiv kuu poolenisti esile tõstis. Ta oleks tahtnud selle asja Rossiga lõpuni selgeks rääkida, aga komistuskivisid oli liiga palju. Nende praegune sõprus ja partnerlus tähendasid talle liiga palju, et neid ettevaatamatu küsimusega ohtu seada.
Kui Ross ja Demelza kahekesi edasi ratsutasid, lausus Demelza: „Huvitav, kes talle seda rääkis.”
„Ärist? Varem või hiljem pidi see jutt liikvele minema. Kui juba kakskümmend-kolmkümmend meest teab …” Ross oleks nagu lugenud naise mõtteid, sest jätkas: „Nojah, ma tean, et oled seda kogu aeg öelnud. Aga oht ei ole siiski nii suur. Kuni keegi ei tea, millal laadung maabub, on kõik korras. Tollimehed ei saa igal ööl valves olla.”
„Ma käiksin ennemini paljajalu.”
„Seda hirmu pole.”
„On hullemaidki hirme.”
„Ma ei usu.”
„Ära naljata, Ross. See pole naljaasi. Sul on viimastel aastatel niikuinii liiga palju pahandusi olnud.”
Nüüd ratsutasid nad juba alla oma orgu. Teisel pool logistas ja ähkis Wheal Grace’i uus pumbamasin, toimetades maapõuest vett pinnale.
Et naise mõtteid mujale juhtida, küsis Ross: „Kuidas sulle siis õhtu meeldis? Kas see vastas sinu ootustele?”
„Jah, see oli väga meeldiv. Ainult et meid pandi kohe hakatuseks lahku istuma ja õhtu lõppedes olime peaaegu võõrad.”
„Niisugune on moodsa seltskonna tava. Aga märkasin, et kapten McNeil hoolitses sinu eest väga kenasti.”
„Jah, seda ta tegi. Ta on väga viisakas ja peenetundeline mees, Ross, ning tuleb meile järgmisel nädalal millalgi külla.”
„Hm. See muster tuleb tuttav ette. Sul pruugib ainult väike sõrm konksu tõmmata ja juba ongi nad kõik kohal.”
„Su keel on kohutavalt kuri liialdama, Ross. Ma imestan mõnikord, et see sul küljest ära ei kuku. Ja kuidas meeldis sulle Caroline Penvenen?”
„Caroline?”
„Jah, vestlesid ju temaga mitut puhku. Mis sa temast arvad? Ta surus su nurka, eks, ega lasknudki enam välja?”
Ross mõtles viivu. „Ta ei surunud mind ühtegi nurka, kus ma poleks soovinud olla,” vastas ta siis, „aga arvan ikkagi, et Dwightile ta ei sobi. See naine pühiks tema peal jalgu.”
Neljas peatükk
Ellery surm muutis Dwighti elus nii mõndagi. Vaeses ja algelises ümbruses oli tal võimalik oma kirurgi- ja arstioskusi kasutada üksnes vastastikuse usalduse korral. Kui seda vundamenti polnud, pidid õnne tänama, et sul üldse tööd jätkus. Kahe nädalaga olid rohkem kui pooled patsiendid unustanud tema ukseläveni viiva tee ja otsisid ettekäändeid, kui ta ise nende juurde läks.
St. Ann’si oli tal varemgi harva asja, kuid paar ustavat patsienti tal seal ikkagi oli ning üks neist, pealegi veel tasuv, oli tolliametniku naine proua Vercoe, kelle noorima lapse Dwight oli talvel raskest haigusest terveks ravinud. Päev pärast pidu, kuhu teda polnud kutsutud, sõitis ta neid vaatama ning jõudis kohale just siis, kui härra Vercoe ise jättis valgeks lubjatud maja ukselävel hüvasti pika heledapäise külalisega, kellel olid toredad ratsaväelasevuntsid. Ehkki võõras oli ilmselgelt härrasmees, polnud ta hobusega, sest hakkas pikkade sammudega üle välja kaljuraja poole minema.
Majas võttis Dwighti vastu Clara Vercoe. Hubert on pisut haiglane, ütles ta: rohu oli laps viimati välja oksendanud ja siis polnud ema seda talle enam andnudki. Kahvatu ja kuhtunud Hubert toodi lahtisest uksest sisse paistva päikesevalguse kätte ning Dwight vaatas poisikese asjatundliku pilguga üle, tehes samal ajal näo, et imetleb tema uut pildiraamatut. See oli uuemat sorti, nagu neid Plymouthis odavalt trükiti, jäigast paberist lehtedel, piltidega, mis illustreerisid vaese mehe voorusliku tütre rikkaks saamist, ning õhukeste sarvkaante ja puidust käepidemega. Esimesel pildil oli ingel ja Hubert oli värvinud tema tiivad punaseks.
Dwight mõtiskles, kas oli see Ellery juhtumi järjekordne järelkaja ning lapse kõhuhäda kirjutatakse tema rohu arvele. Ta lubas muuta vedeliku koostist ning valas seda natuke tassi, et uurida ja maitsta.
Ta oli ikka veel seal, kui Jim Vercoe tuli majja, et võtta pikksilm, ning Dwight jälgis, kuhu see suunati: silmapiirile ilmunud purje poole.
Ta pidi tahes-tahtmata imetlema meest, kes tegi vankumatult oma tööd, ilma et oleks lasknud end seejuures ära osta või hoolinud puhutistest ähvardustest ja talle osaks saavast üleüldisest vastuseisust. Pahakspanu, millega Vercoel alatasa kokku tuli puutuda, võis näha ka tema habetunud näost. Dwight oleks imetlenud teda rohkem, kui tema ilmest poleks aimunud kübeke toda sünget rahulolu, mida mõni inimene ammutab kohust täites tekitatud antipaatiast.
„Taevas on täna hommikul väga selge,” tähendas Dwight, kui tolliametnik pikksilma langetas.
„Vaikus enne tormi, tohter. Enne kui pimedaks läheb, hakkab uuesti sadama.”
„Me ootame rannavalvealust,” lisas proua Vercoe noogutades. „Jim on seda juba pikka aega nõudnud.”
„Varsti teab sellest kogu küla,” lausus Vercoe ärritunult. „Naised ei tohiks jahvatada asjadest, mis neisse ei puutu.”
„Doktor Enys ei räägi ju kellelegi, ega, söör?”
„Ei, nagu ma ei räägiks ka siis, kui näeksin brändiankruga meest.”
Vercoe vahtis teda natuke aega pahuralt. Tohtriametit pidav mees poleks tohtinud olla nii erapooletu.
„Ametiisikul on raske oma kohustusi täita, kui kõik aadlikud on tema vastu, doktor, ning kui ausad laevad ei leia kogu rannikul turvalist maabumiskohta. Tormise ilmaga ei riski nad maale lähenedagi. Isegi Padstow pole tugeva tuule korral turvaline. Mount’s Bays pole jälle võimalik vahti pidada!”
„Aga eks vastased ole ju samas seisus. Kui tormine meri ei lase rannavalvekutril maabuda, siis ei saa randuda ka salakaubalaadung.”
„Nii lihtne see paraku pole. Smugeldajad on esiteks valmis rohkem riskima ning teiseks tunnevad nad kõiki karisid ja hoovusi nagu oma viit sõrme. Ennekõike oleks mul vaja maa peal rohkem mehi. Muidu on raske kedagi kinni nabida. Ja mis ehk veel hullem: kui saadki mõne kätte, siis mõistavad kohalikud magistraadid nad õigeks ja lasevad vabaks.”
Dwight vastas: „Tean, et teie amet on raske, aga ei saa öelda, nagu oleks kogu härrasrahvas teie vastu. Või kõik teisedki inimesed. Nagu ma aru olen saanud, on teil oma informaatorid ja nemad on kindlasti … kulda väärt.”
Vercoe nägu lahvatas ühtäkki kurjalt punaseks. „Nii madalale ollakse sunnitud laskuma, doktor, kui kitsikus