Praha kalmistu. Umberto Eco
sest tean, mis seal minuga juhtuda võib. Rahaka väljanägemisega kliendi korral annab baaripidaja märku, tüdruk ujub kliendile külje alla ja räägib tollele augu pähe, et kõik teised tüdrukud tuleb samuti lauda kutsuda, ja lähebki kalleima kraami tellimiseks (kusjuures tüdrukud joovad purjujäämise vältimiseks tegelikult kas anisette superfine’i11 või cassis fin’i,12 morsivett, mille eest klient maksab kallist raha). Seejärel katsuvad nad sind meelitada kaarte mängima, omavahel suhtlevad nad muidugi märkide abil, sina kaotad ning pead kõikidele tüdrukutele ja ka baaripidajale ja ta naisele õhtusöögi välja tegema. Kui aga üritad mängimist pooleli jätta, teevad nad sulle ettepaneku mängida raha asemel hoopis selle peale, et iga kord, kui võidad partii, võtab mõni tüdruk omal kleidi seljast … Ja pitshilpude langedes paljastuvadki need jäledad valged ihuliikmed, nood pringid rinnad, nood tumedad kaenlaaugud, kust leviv higiläpatis röövib sult jõu …
Ma ei ole kunagi käinud ülakorrusel. Keegi on öelnud, et naised on vaid üksildase väärharjumuse aseaine, kui jätta muidugi kõrvale tõsiasi, et vaja läheb rohkem fantaasiat. Niisiis pöördun ma koju ja näen neid öösiti unes, ma pole ju ometigi rauast, ja ise nad pealegi provotseerisid mind.
Ma olen doktor Tissot’d lugenud, teada puha, nad mõjuvad ka eemalt halvasti. Ei oska öelda, kas tegutsemistung ja suguelundite nõre on üks ja seesama asi, kuid päris kindlasti on neil kahel fluidumil mõningane sarnasus ning pikkade öiste seemnepursete tulemusena ei kao ihuliikmeist üksnes jaks, vaid keha kõhnub ja nägu muutub kahvatuks, mälu hakkab tõrkuma, nägemine tõmbub uduseks, hääl muutub kähedaks, rahutud unenäod häirivad magamist, silmad muutuvad valulikuks ja näole ilmuvad punased plekid, mõni mees rögastab välja lubiollust, täheldab südame puperdamist, lämbumistunnet, minestushoogusid, mõnele teisele valmistab muret kõhukinnisus või üha haisvamad väljaheited. Tagatipuks pimedaksjäämine.
Võib-olla kipun ma liialdama, poisipõlves olin vinnilise näoga, kuid see näikse olevat tolles vanuses tüüpiline, või hangivad äkki kõik poisid seesuguseid naudinguid, mõni hõõrub end liiale minnes lausa ööd ja päevad läbi. Nüüd oskan ma pealegi mõõtu pidada, uni on vaid siis häiritud, kui ma pärast õllebaaris veedetud õhtut koju tulles ei saa – erinevalt paljudest teistest – erektsiooni kohe, kui silman tänava peal mõnd seelikukandajat. Töö hoiab mind eemal kombelõtvusest.
Aga mis mõttega ma siin sündmuste taastamise asemel sedasi filosofeerin? Kas äkki seepärast, et mul on vaja teada saada mitte üksnes seda, mida ma enne eilset korda olen saatnud, vaid ühtlasi seda, milline ma sisimas olen? Eeldusel, et see sisim on mul ikka olemas. Jutu järgi osutuvat hing vaid selleks, mida inimene korda saadab, aga kui ma vihkan mõnd inimest ja haun salaviha, siis tähendab see jumala eest, et mingi sisim on olemas! Kuidas see filosoof ütleski? Odi ergo sum.13
Natukese aja eest anti all kella, kartsin juba mõnd sellist, kes rumalast peast soovib midagi osta, aga too tüüp teatas otsekohe, et teda läkitab Tissot – miks ma üldse sellise parooli valisin? Ta soovis saada omakäelist testamenti, mille keegi Bonnefoy on allkirjastanud kellegi Guillot’ (kahtlemata tema enda) kasuks. Tal oli kaasas kirjapaber, mida kas kasutab või kasutas too Bonnefoy, ja tolle mehe käekirja näidis. Palusin Guillot’l üles kabinetti tulla, valisin kirjasule ja pasliku tindi ning koostasin dokumendi, ilma et oleksin eelnevalt isegi proovitööd teinud. Kukkus veatu välja. Otsekui oleks too Guillot maksumääradega kursis, ulatas ta mulle pärandi suurusega kooskõlas oleva tasu.
Kas see siis ongi mu amet? Tore on koostada eimillegi põhjal mõni notariaalakt, sepistada valmis pealtnäha ehtne kiri, töötada välja mõni kompromiteeriv ülestunnistus, valmistada dokument, mis viib mõne mehe hukatusse. Kunsti vägi … Peaksin end premeerima Café Anglais’sse minekuga.
Mälu asuks mul justkui ninas, samas on mul selline tunne, et juba sajandeid pole ma enam sisse hinganud sealse menüü lõhna: soufflés à la reine,14 filets de sole à la Vénitienne,15 escalopes de turbot au gratin,16 selle de mouton purée bretonne…17 Ja entrée’ks18 kas poulet à la portugaise19 või pâté chaud de cailles20 või homard à la parisienne21 või kõik koos – plat de resistance’iks22 aga vaat ei teagi, kas canetons à la rouennaise23 või ortolans sur canapés24 ja entremet’ks25 aubergines à l’espagnole,26 asperges en branches,27 cassolettes princesse…28 Veini ei oskagi kohe valida, võib-olla Château-Margaux, või Château-Latour või Château-Lafite, oleneb aastakäigust. Ja kõige lõpuks üks bombe glacée.29
Söögilaud on mulle alati pakkunud rohkem rahuldust kui seks – võib-olla on see mulle külge jäänud preestritest.
Mul on pidevalt selline tunne, nagu oleks mõistus pilves, ja see takistab mul ajas tagasi vaadata. Miks meenuvad mulle äkitselt vargsed käigud Bicerini kohvikusse paater Bergamaschi rõivais? Ma olin paater Bergamaschi täiesti unustanud. Kes ta üldse oli? Meeleldi lasen sulel joosta sinna, kuhu loomusund juhatab. Tolle Austria tohtri jutu järgi peaksin ma ju välja jõudma ajahetkeni, mis tekitab tõelist valu mu mäletamisvõimele, selgitades ühtlasi, miks ma korraga olen nii paljud asjad mälust kustutanud.
Eile, omateada esmaspäeval, 22. märtsil ärkasin üles tundega, nagu teaksin suurepäraselt, kes ma selline olen: kapten Simonini, kes oma kuuekümne seitsme eluaasta juures näeb ikka hea välja (ma olen just täpselt nii tüse, et mind saab pidada nõnda-öelda nägusaks meheks), kusjuures kapteni tiitli võtsin ma endale Prantsusmaal vanaisa mälestuseks, viidates umbmääraselt ammustele sõjaseikadele Tuhatkonna retke aegu garibaldiinide ridades – siinmail, kus Garibaldist peetakse rohkem lugu kui Itaalias, tagab see mõningase prestiiži. Simone Simonini, sündinud Torinos, torinolasest isa ja prantslannast (savoialannast, aga pärast tema sündimist tungisid ju prantslased Savoiasse) ema lapsena.
Voodis edasi pikutades lasin fantaasial lennata … Venelastega (venelastega?) tekkinud probleemide tõttu oli mul lemmikrestoranidest mõistlikum eemale hoida. Ma oleksin võinud endale ise midagi valmistada. Paar tundi tööd mõne hõrgu roa kallal mõjub mulle lõõgastavalt. Näiteks côtes de veau Foyot: vähemalt nelja sentimeetri paksune lihakänts, kahe mehe portsjon mõistagi, kaks poolpeeneks hakitud sibulat, viiskümmend grammi saiasisu, seitsekümmend viis grammi riivitud Emmentali juustu, viiskümmend grammi võid; saiasisu suruda riivsaia saamiseks läbi sõela ja segada Emmentali juustuga, seejärel koorida ja hakkida sibulad, panna nelikümmend grammi võid väiksesse kastrulisse sulama, teises kastrulis kuumutada aga tasasel tulel ülejäänud või sees samal ajal sibulad; pool sibulakogusest läheb küpsetusvaagna põhja katmiseks, liha tuleb maitsestada soola ja pipraga, asetada küpsetusvaagnale, garneerida ülejäänud sibulatega ning katta juustu ja riivsaia kihiga; et liha istuks tihedalt vaagna põhjas, tuleb seda sulavõiga ülevalamise ajal kergelt vajutada, teine kiht riivsaia puistata peale kuplikujuliselt ja lisada sulavõid, roog piserdada üle valge veini ja puljongiga, nii et liha oleks poolest saadik vedelikus. Seejärel panna kõik umbes pooleks tunniks ahju ning aeg-ajalt kasta liha veini ja puljongiga. Serveerida koos pannil kuumutatud lillkapsaga.
Viidab küll pisut aega, kuid söögilauamõnud algavad ju enne maitsmismõnusid ning roa ettevalmistamine tähendab eelnevat nautimist – ja seda ma voodisse põõnama jäädes ka tegin. Rumalad vajavad üksindustunde peletamiseks
ülipeen siirupine aniisiaroomiga liköör (pr)
peen mustasõstraliköör (pr)
Vihkan, järelikult olen olemas (lad)
tibusuflee trühvlitega (pr)
merikeele fileerullid Veneetsia moodi (pr)
gratineeritud kammeljas (pr)
lamba seljatükk oapüree ja Bretooni kastmega (pr)
esimene käik (pr)
tibu Portugali moodi (pr)
soe vutipasteet (pr)
homaar Pariisi moodi (pr)
põhiroog (pr)
pardipoeg Roueni moodi (pr)
röstitud põldtsiitsitajad (pr)
vaheroog (pr)
baklažaanid Hispaania moodi (pr)
sparglivarred (pr)
kartuli ja suitsupeki pajaroog (pr)
külmutatud jäätisepuding (pr)