Saladuslik saar. Jules Verne
küsimusele, kas maa siin oli saar või osa mandrist. Kuid nähes pahemal kuhjuvaid metsikuid kaljusid, oleks geoloog kõhklemata väitnud, et need on vulkaanilise päritoluga ja vaieldamatult maa-aluste jõudude töö tulemus.
Gideon Spilett, Pencroff ja Harbert vaatlesid maad tähelepanelikult. Võib-olla tuleb neil seal elada pikki aastaid, võib-olla isegi seal surra, kui maa ei asetse laevateede piirkonnas.
“Noh, Pencroff, mis sina selle kohta ütled?” küsis Harbert.
“Noh,” vastas meremees,” eks igal asjal ole oma head ja halvad küljed. Eks vaatame, mis edasi saab. Mõõn annab end juba tunda. Kolme tunni pärast katsetame üleminekuga, ja kord juba kaldal, püüame pääseda praegusest täbarast olukorrast ning leida härra Smithi.”
Pencroffi oletus osutus õigeks. Kolme tunni pärast oli suurem osa merekitsuse sängi moodustavast liivasest põhjast veest lage. Laiu ja ranniku vahele jäi vaid kitsas veeriba, millest oli kerge üle minna.
Kella kümne paiku heitsid Gideon Spilett ja ta mõlemad kaaslased riided seljast ja astusid riidekompsu pea kohal hoides vette. Vesi oli vaevalt viis jalga sügav. Harbertil ulatus vesi siiski üle pea, kuid see ei tekitanud talle mingeid raskusi, sest poiss ujus nagu kala. Kõik kolm jõudsid kerge vaevaga vastaskaldale. Päikese käes kuivasid nad kiiresti, panid uuesti selga riided, mida nad olid suutnud hoida märjaks saamast, ja hakkasid nõu pidama.
IV PEATÜKK
Reporter käskis meremehel sinnasamasse tema tagasitulekut ootama jääda ning tõttas viivitamata kallast mööda üles samas suunas, kuhu oli läinud mõni tund tagasi neeger Nab. Ta kadus kiiresti rannakääru taha, igatsedes võimalikult rutemini inseneri kohta teateid saada.
Harbert tahtis reporteriga kaasa minna.
“Jää siia, mu poiss,” ütles talle meremees. “Meil tuleb laagrisse jäämiseks ettevalmistusi teha ja ühtlasi vaadata, kas leidub hamba alla panemiseks midagi merekarpidest toekamat. Kui meie sõbrad tagasi tulevad, on neil vaja kehakinnitust. Igaühel olgu oma ülesanne.”
“Olen nõus Pencroff!” vastas Harbert.
“Hüva,” lausus meremees, “see juba läheb. Tegutseme kindla kava järgi. Oleme väsinud, külmunud ning näljased. Tähendab, tuleb leida peavari, tuld ja toitu.
Metsas on puid, linnupesades mune, jääb üle vaid otsida ulualune.”
“Hästi, otsin neis kaljudes mõne koopa,” ütles Harbert, “ja küllap juba leian uru, kuhu võime pugeda.”
“Tubli,” vastas Pencroff, “asume teele, mu poiss!”
Ja juba nad sammusidki hiigelmüüri jalamil, kuhu pärast mõõna oli tekkinud avar lagendik. Kuid selle asemel, et minna põhja suunas, läksid nad lõunasse. Paarsada sammu allpool kohast, kus nad olid kaldale tulnud, märkas Pencroff kitsast avaust, mis tema arvates pidi olema jõe või oja suue. Oli oluline seada end sisse mageda vee lähedusse ja pealegi polnud sugugi võimatu, et vool oli kandnud Cyrus Smithi siiapoole.
Nagu juba öeldud, oli müür kolmsada jalga kõrge, kuid konarusteta, ning isegi müüri jalamil, kuhu lained vaevalt ulatusid, polnud vähimatki pragu, mida oleks võinud ajutise ulualusena kasutada. See oli väga kõvast graniidist püstloodis sein ja veevood polnud seda kunagi õõnestanud. Müüri harja ümber lendles terve hulk peamiselt ujujalgsete hulka kuuluvaid pika kitsa ja terava nokaga veelinde – tohutult käratsejad tiivulised, keda põrmugi ei hirmutanud inimese juuresolek, kes kahtlemata esimest korda nende rahu häiris. Pencroff märkas lindude hulgas mitmeid suuri kajakaid, keda mõnikord röövkajakaiks kutsutakse, ja väikesi aplaid kajakaid, kes pesitsesid graniitseina lohkudes. Sellesse sagivasse linnuparve kihutatud laeng oleks neid suurel hulgal alla toonud, kuid selleks et tulistada, on vaja püssi ja seda ei olnud ei Harbertil ega Pencroffil. Pealegi pole need kajakad eriti söödavad ja isegi nende munad on vastiku maitsega.
Harbert, kes oli vahepeal kõndinud kaugemale vasakule, juhtis peagi kaaslase tähelepanu mererohuga kaetud kaljudele. Mõne tunni pärast pidi tõus need üle ujutama. Neil kaljudel kubises libe adru kahepoolmelistest karpidest, mida näljased inimesed ei võinud ära põlata. Harbert hüüdiski Pencroffi ja viimane ruttas kohale.
“Näh, need on merikarbid!” hüüatas meremees. “Ongi, mida munade asemel kasutada.”
“Need pole sugugi merikarbid,” vastas Harbert, vaadeldes kaljude külge kinnitunud molluskeid tähelepanelikult, “need on oherdkarbid.”
“On need söödavad?”
“Täiesti!”
“Eks hakkame siis neid oherdkarpe sööma!”
Meremees võis Harbertit usaldada. Nooruk oli loodusteaduse alal üsna hea asjatundja ja ta oli selle vastu alati lausa kirglikku huvi tundnud. Isa oli teda sellele teele suunanud, lastes tal kuulata Bostoni parimate professorite loenguid. Intelligentne ja töökas poiss meeldis õpetajaile väga. Harberti loodusteaduslikke oskusi läks hiljem tarvis rohkem kui üks kord ning ta ei eksinud neid esimest korda rakendades.
Ovaalse kujuga oherdkarbid kinnitusid kobaratena ja tihedalt kaljude külge. Nad kuulusid molluskite hulka, kes puurivad auke isegi kõige kõvemasse kivisse. Nende koda ümardub mõlemast otsast, tavaliste merikarpide juures seda ei esine.
Pencroff ja Harbert sõid ära hea hulga poollahtisi oherdkarpe ja leidsid, et neil on üsna vürtsikas maitse. Enam polnud kummalgi neist põhjust kahetseda pipra ega mingi muu vürtsi puudumist.
Nälg oli peagi kustutatud, kuid janu suurenes pärast vürtsikate molluskite söömist veelgi. Niisiis tuli otsida magedat vett, mida siin tujukalt künklikul maastikul kahtlemata pidi leiduma. Pencroff ja Harbert kogusid igaks juhuks rikkaliku tagavara oherdkarpe, täitsid nendega taskud ning taskurätikud ja pöördusid mäejalamile tagasi.
Paarisaja sammu pärast jõudsid nad lõheni, milles Pencroffi arvates pidi voolama väike veerikas jõgi. Kaljusein näis siin olevat võimsate maa-aluste jõudude tõukel avanenud. Müüri jalamisse lõikus väike teravnurkne abajas. Jõekese laius oli selles kohas umbes sada jalga ja kaldariba mõlemal pool oli vaevalt kakskümmend jalga lai. Jõgi kulges graniitseinte vahel peaaegu otsejoones. Ülalpool jõesuuet madaldusid kaldad pikkamööda. Kaugemal tegi jõgi äkilise käänaku ja kadus umbes pool miili eemal võssa.
“Siin on vesi, seal puud!” ütles Pencroff. “Noh, Harbert, puudub ainult veel maja.”
Jõe vesi oli selge. Pencroff märkas, et praegu, mõõna ajal, kui meri oli madal ja laine siia ei ulatunud, oli jões mage vesi. See tähtis asjaolu kindlaks tehtud, hakkas Harbert otsima õõnsust, mida võiks kasutada varjupaigana, kuid ta otsis asjatult. Müür oli igal pool sile, tasane ja järsk.
Siiski olid allaveerenud kivid jõesuudmes veidi ülevalpool meretõusu piiri moodustanud midagi koobaste taolist, õigemini tohutute kaljude hunniku, nagu neid sageli leidub graniitpinnasega maades ja mida kutsutakse „kaminateks”.
Pencroff ja Harbert ronisid sügaval kaljude vahel asetsevaisse liivase pinnaga käikudesse. Käigud ei olnud pimedad, sest valgus tungis neisse kaljude vahelt, millest mõned näisid seisvat püsti otsekui imeväel. Kuid koos valgusega tungis sisse ka tuul, tõeline tõmbetuul, ja koos tuulega külm välisõhk. Meremees arvas siiski, et kui osa neist käikudest sulgeda, toppides mõned avaused kivide ja liivaga kinni, võib “kaminad“ elamiskõlblikuks muuta. Oma kujult meenutasid käigud tüpograafilist märki “&“, mis on sõnade “et cetera”10 lühend. Kui sulgeda märgi ülemist keerdu meenutav auk, mille kaudu lõuna- ja läänetuul sisse tungisid, pidi kindlasti saama kasutada alumist osa.
“Midagi sellist me just vajamegi,” ütles Pencroff, “ja kui me kunagi veel näeme härra Smithi, siis oskab tema juba seda labürinti kasutada.”
Pencroff