Saladuslik saar. Jules Verne
võime seda teha, mu poiss,” vastas meremees, “ja need Kaminad“ – Pencroff jättiski selle nimetuse nende ajutisele elamule – „sobivad meile hästi. Kuid kõigepealt lähme kogume endale küttematerjali tagavara. Ma arvan, et vajame puid ka selleks, et sulgeda avaused, mille kaudu vanakurat oma pasunat puhub.”
Harbert ja Pencroff väljusid Kaminatest, pöördusid ümber nurga ja hakkasid jõe vasakut kallast mööda uuesti ülespoole sammuma. Jõe kiire vool kandis endaga kaasas mõningaid kuivanud puid. Tõus, mis andis end juba tunda, pidi need kahtlemata uuesti kaugele tagasi tõrjuma. Meremees tuli mõttele, et tõusu ja mõõna võiks raskete esemete transportimiseks ära kasutada.
Olles käinud veerand tundi, jõudsid Pencroff ja Harbert äkilise käänakuni, kus jõgi suundus vasakule. Siit alates kulges vool läbi imeilusa metsa. Vaatamata hilisele aastaajale olid puud säilitanud roheluse, sest nad kuulusid okaspuude hulka, mis levivad igalpool maakeral põhjamaadest kuni troopikaaladeni. Noor naturalist tundis ära deodaarid11, puud, mida Himaalaja piirkonnas väga palju leidub ja mis levitavad meeldivat lõhna. Nende kaunite puude vahel moodustasid laia ja tiheda võraga männid väikesi salusid. Sammudes kõrges rohus, kuulis Pencroff, kuidas kuivad oksad ta jala all murdusid praginaga, millist kuuleb ilutulestiku puhul.
“Hästi, mu poiss,” ütles ta Harbertile, “kui ma ka nende puude nime ei tea, siis vähemalt oskan nad küttepuude hulka liigitada ja praegu ainult neid meil vaja lähebki.”
“Kogume neist tagavara,” ütles Harbert ja asus kohe tööle.
Puude kogumine osutus kergeks. Polnud isegi vaja oksi murda, sest nende jalge ees maas leidus külluses kuiva puud. Küttematerjalist polnud puudu, kuid puudusid transpordivahendid. Kuna puu oli väga kuiv, pidi ta kahtlemata ruttu ära põlema. Seepärast tuli Kaminatesse kaunis suurel hulgal küttematerjali viia ja kahe mehe koormast poleks piisanud. Harbert juhtis Pencroffi tähelepanu sellele asjaolule.
“Tead, mu poiss,” lausus meremees, “meil on vaja vahendit puude transportimiseks. Hea tahtmise juures saab alati kõigega hakkama. Oleks meil käru või paat, siis oleks asi korras.”
“Kuid meil on jõgi,” tähendas Harbert.
“Õigus,” lausus Pencroff. “Jõgi on meile iseliikuvaks teeks ja ega puude parvetaminegi pole asjatult välja mõeldud.”
“Seda küll,” tähendas Harbert, “kuid käesoleval hetkel kulgeb meie tee meile mittevajalikus suunas, sest praegu on tõus.”
“Ega’s muud, kui jääme ootama mõõna,” lausus meremees, “ja küllap see viib ise meie küttematerjali Kaminate juurde. Nüüd aga valmistame parve.”
Meremees ja Harbert pöördusid tagasi kohale, kus mets jõekääruni ulatus. Kumbki võttis selga jõukohase haokoo. Kaldal sügava rohu sees, kuhu inimjalg tõenäoliselt kunagi polnud sattunud, leidus samuti suurel hulgal kuivi oksi. Pencroff hakkas kohe parve valmistama.
Meremees ja Harbert asetasid mitu kaunis suurt kuivade liaanidega kokku seotud puuroigast kobrutavatesse voogudesse, mida tekitas terav laineid murdev kaldanukk.
Ehitati midagi parvetaolist ja sellele laoti riita kogu korjatud küttematerjal, mis moodustas vähemalt kahekümne mehe kandami. Tunni ajaga oli töö tehtud ja kalda külge köidetud parv jäi mõõna ootama.
Pencroffil ja Harbertil oli nüüd paar vaba tundi ja nad otsustasid platoole ronida, et kõrgemast kohast ümbrust uurida.
Umbes kahesaja sammu kaugusel jõekäänaku taga laskus allavarisenud kiviräbuga lõppev vall lauskja kallakuna metsaservale. See oli nagu loomulik trepp. Harbert ja meremees hakkasid üles ronima. Tänu tugevatele jalgadele jõudsid nad mõne minutiga valli harjale ja seisatasid jõesuudme kohale ulatuval kaljunurgal. Kõigepealt heitsid nad pilgu ookeanile, mille nad äsja nii õudsetes tingimustes olid ületanud. Nad vaatlesid ärevusega põhjapoolset kallast, kus katastroof oli toimunud. Seal oli läinud kaduma Cyrus Smith. Nad otsisid veepinnal õhupalli riismeid, mille külge inimene oleks võinud klammerduda. Mitte midagi! Nende ees laius avar ja lage meri. Mis puutub rannasse, siis oli see niisamuti tühi. Polnud näha ei reporterit ega Nabi. Tõenäoliselt viibisid mõlemad sel hetkel niivõrd kaugel, et neid oli võimatu märgata. “Mu tunne ütleb mulle,” hüüatas Harbert, “et selline ettevõtlik mees nagu Cyrus Smith ei võinud sel kombel juhuslikult uppuda. Ta jõudis kindlasti kuskil kaldale. Eks ole, Pencroff?”
Meremees raputas kurvalt pead. Ta ei lootnud enam Cyrus Smithi näha, kuid et jätta Harbertile mõningat lootust, lausus ta siiski:
“Loomulikult, loomulikult, meie insener on mees, kes rabeleb välja ka niisugusest olukorrast, kus ühelgi teisel ei oleks pääsu.”
Kõneldes silmitses ta väga teraselt rannikut. Tema silme ees laius liivane rand, mida paremal pool jõesuuet piirasid karid. Kaljud ulatusid veel veest välja ja sarnanesid murdlaineil lebavate amfiibidega12. Karide aheliku taga sätendas meri päikesekiirtes. Lõunas sulges terav maanina horisondi ja oli raske aru saada, kas rannajoon jätkus selles suunas või pöördus kagusse või edelasse. Viimasel juhul oleks see rannaosa olnud midagi väga pikerguse poolsaare taolist. Kaugel merekääru põhjapoolses osas võttis rannajoon kaarjama kuju. Kallas oli seal madal ja ühetasane, laiade leetseljakutega, mis mõõnaga vee alt nähtavale tulid.
Pencroff ja Harbert pöörasid ümber ja vaatasid läände. Kohe alguses köitis nende pilku lumise tipuga mägi, mis kerkis umbes kuus või seitse miili neist eemal. Kahe miili kaugusel rannast tähistas igihaljaste puude laiguline rohelus metsaserva, mis ulatus mäejalamini. Metsaservast rannikuni haljendas lai platoo tujukalt siia-sinna külvatud puudesaludega. Vasakul vilksatas kohati läbi lagendiku väike jõgi ja näis, nagu pöörduks selle looklev säng mäeharude suunas, mille vahelt jõgi tõenäoliselt alguse sai. Alates kohast, kuhu meremees parve oli jätnud, hakkas jõeke voolama kahe kõrge graniitseina vahel. Vasak sein püsis siledana ja järsuna, kuid parem madaldus vähehaaval, ühtlane müür läks üle üksikuteks kaljurahnudeks, kaljurahnud ränikivideks, ränikivid siledateks kivikesteks, millega rand oli kaetud kuni neeme tipuni.
“Kas me pole viimaks mõnel saarel?” pomises meremees.
“Kui nii, siis näib see igatahes olevat võrdlemisi suur,” arvas Harbert.
“Saar jääb ikka saareks, olgu ta nii suur kui tahes,” lausus Pencroff.
Selles tähtsas küsimuses ei saanud veel otsusele jõuda ja probleemi lahendamine tuli jätta teiseks korraks. Pinnas – oli siis tegemist saare või kontinendiga – tundus viljakandvana, rõõmustas pilku ja näis oma saaduste poolest mitmekesisena.
Kaua silmitsesid Pencroff ja Harbert tähelepanelikult maad, kuhu saatus oli nad paisanud. Pealiskaudse vaatluse põhjal oli siiski raske pilti saada sellest, mida tulevik neile varuks võis hoida.
Seejärel pöördusid nad tagasi, sammudes mööda graniitplatoo lõunapoolset serva, mida palistas pikk rida kummalise kujuga kaljusid. Kividevahelistes pragudes pesitsesid sajad linnud. Harbert hüppas kaljult kaljule ja hirmutas lendu terve parve tiivulisi.
“Oh,” hüüatas ta, “need ei ole ei tavalised ega ka röövkajakad!”
Harbert ehmatas lendu terve parve tiivulisi.
“Mis linnud need siis on?” küsis Pencroff. “Tõesõna, neid võib pidada tuvideks.”
“Seda nad ongi, kuid need on metstuvid ehk kaljutuvid,” vastas Harbert. “Tunnen nad ära kahekordsest mustast triibust tiibadel, valgetest sabasulgedest ja sinakashallist sulestikust. Kuna kaljutuvi ise on väga maitsev, peavad ka ta munad olema suurepärased, kui neid peaks veel pesades olema!”
“Me ei jää ootama, kuni nad välja haudutakse, või olgu siis, et omleti kujul,” lausus Pencroff rõõmsalt.
“Aga milles sa mõtled omletti valmistada?” küsis Harbert. “Kas kübaras?”
“Noh, olgu pealegi,” vastas meremees, “nii suur
Deodaarid – seedritaolised okaspuud.
Amfiib – kahepaikne loom.