Saladuslik saar. Jules Verne
vilja. Pencroff otsis asjatult mõnda neist väärtuslikest palmidest, mida saab majapidamises nii mitmeks otstarbeks kasutada ja mida pidi leiduma põhjapoolkeral kuni neljakümnenda paralleelini ning lõunapoolkeral vaid kolmekümne viienda paralleelini. See mets aga koosnes ainult okaspuudest, nagu Harbertile juba tuntud deodaarid ja duglased16, mis tuletasid meelde Ameerika looderannikul kasvavaid puid, ning imetlusväärseist saja viiekümne jala kõrgustest kuuskedest.
Sel hetkel laskus okstele parv väikesi kauni sulestiku ja pika sirendava sabaga linde, puistates maapinnale oma nõrgalt kinnitatud udusulgi. Harbert tõstis mõned suled üles, uuris neid ja lausus:
“Need linnud on kurukuud.”
“Mina eelistaksin neile pärlkana või metsist,” lausus Pencroff, “kuid lõppeks, kui nad süüa kõlbavad …”
“Nad kõlbavad süüa ja nende liha on pealegi väga õrn “ jätkas Harbert. “Muide, kui ma ei eksi, peaks neile olema kerge läheneda ning neid kepihoobiga tappa.”
Meremees ja Harbert hiilisid puu juurde, mille madalad oksad olid täis väikesi linde. Kurukuud püüdsid tabada putukaid, mida nad tarvitavad toiduks. Oli näha, kuidas kõverdusid nende suliste jalgade keskmised küüned, mille abil nad okstest kinni hoidsid.
Jahimehed ajasid end sirgu ja töötades keppidega nagu vikatitega, niitsid ridade kaupa kurukuusid, kes ei mõelnudki äralennule ning lasksid end juhmilt maha nottida. Umbes sada neist kattis juba maapinda, kui teised lõpuks põgeneda otsustasid.
“Tore,” ütles Pencroff, “just sellise saagini küünivad meiesuguste jahimeeste võimed. Neid võib paljaste kätegagi kinni püüda!”
Meremees lükkis kurukuud nagu lihavad lõokesed painduva kepi otsa ja uurimisretk jätkus. Võis märgata, et lõunasse pöördudes tegi jõgi kerge kaare. Tõenäoliselt ei ulatunud kaar kuigi kaugele, sest jõgi algas arvatavasti mäeharjalt ning sai oma vee seda katva lume sulamisest.
Nagu juba teada, oli retke peamine eesmärk Kaminate elanike jaoks võimalikult suure jahisaagi hankimine. Ei võinud öelda, et eesmärk oleks juba saavutatud, ja meremees jätkas agaralt oma otsinguid. Ta kirus iga kord, kui loom, keda ta polnud veel äragi tundnud, kõrgesse rohtu põgenes. Kui vaid Top oleks temaga olnud! Top aga kadus samal ajal kui ta peremeeski ja hukkus arvatavasti koos temaga.
Kella kolme paiku pärast lõunat märkasid kütid mõnede puude okstel taas linde lõhnavaid kadakamarju nokkimas. Äkki kõlas metsas nagu trompetihüüd. Seda kummalist ja kõlavat fanfaariheli tegid kanalised, keda nimetatakse metsisteks. Peagi nägid jahimehed paari ruske ja pruuni sulestikuga ning pruuni sabaga lindu. Püstiaetud suled lindude kaelal moodustasid kaks terava otsaga tutti ja selle järgi tundis Harbert kergesti ära isased. Pencroff leidis, et tuleks tingimata kinni püüda üks neist tiivulistest, kes kanast suuruselt maha ei jää ja kelle liha on niisama maitsev kui nuumkana oma. Seda oli aga raske teha, sest metsised ei lasknud endale läheneda. Peale mõningaid viljatuid katseid, mille ainsaks tulemuseks oli lindude ehmatamine, lausus Pencroff Harbertile:
“Selge, et lennult ei ole neid võimalik tappa. Tähendab, peame proovima, kas saame neid õngega püüda.”
“Nagu karpkala?” hüüatas Harbert, keda ettepanek äärmiselt üllatas.
“Nagu karpkala,” vastas meremees tõsiselt.
Pencroff oli leidnud rohu seest umbes pool tosinat metsise pesa, igaühes kaks kuni kolm muna. Hoolega hoidus ta pesi puudutamast, sest omanikud ei võinud jääda tagasi tulemata. Nende ümber mõtleski ta oma õngenöörid välja panna – mitte püünispaelad, vaid tõelised õngenöörid õngedega. Ta viis Harberti pesadest veidi eemale ja hakkas seal oma imelikke lõkse valmistama. Pencroff töötas sellise hoolega, nagu oleks ta olnud Isaac Waltoni17 õpilane. Harbert jälgis tema tööd täiesti arusaadava huviga, ent kogu aeg ürituse õnnestumises kaheldes. Öngenöörideks võeti peenikesed otsapidi kokku seotud viieteistkümne kuni kahekümne jala pikkused väädid, mille külge kinnitati õngede asemel jämedad, väga tugevad ja kõverad kääbusakaatsia ogad. Mis puutub söödasse, siis selleks võeti paksud punased ussikesed, kes maapinnal roomasid.
Seejärel kadus Pencroff sügava rohu sisse; end osavalt varjates pani ta õnged metsiste pesade lähedale, võttis nööriotsad kätte ja peitis end koos Harbertiga jämeda puu taha. Mõlemad jäid kannatamatult ootama. Peab tunnistama, et Harbert ei asetanud oma leidlikule kaaslasele kuigi suuri lootusi.
Möödus tubli pool tundi ja nagu Pencroff oli ette näinud, tuligi mitu paari metsiseid oma pesade juurde tagasi. Nad hüplesid ringi, nokkisid maad ja ei aimanud põrmugi jahimeeste lähedalolu, kes muide olid targu võtnud sisse koha allatuult.
Harbert oli äärmiselt põnevil. Ta hoidis hinge tagasi ja Pencroff, silmad pärani, suu lahti, huuled torus, nagu hakkaks ta juba metsisepraadi maitsma, julges samuti vaevalt hingata.
Samal ajal jalutasid metsised õngede vahel ilma neist suuremat hoolimata. Pencroff raputas pisut nööre, nii et sööt liikus, nagu oleksid ussid veel elus olnud.
Sel hetkel olid meremehe tunded kahtlemata hoopis teised kui tavalisel õngitsejal, kes ei näe saaki lähenemas.
Raputused äratasid varsti lindude tähelepanu ja nad ründasid õngesid nokahoopidega. Kolm metsist, nähtavasti kõige aplamad, neelasid alla korraga nii sööda kui ka õnge. Pencroff “sulges” äkilise, järsu tõmbega oma lõksu ja tiivarabin tunnistas, et linnud olid käes.
Linnud on käes!
“Hurraa!” hüüdis ta, sööstes oma jahisaagi juurde, ning hetke pärast oli see tema valduses.
Harbert plaksutas käsi. See oli esimene kord, kui ta nägi linde õngega püütavat, kuid meremees, kes oli väga tagasihoidlik, avaldas talle, et see polnud tema esimene katse ja et selle jahivõtte leiutamist ei tule lugeda tema teeneks.
“Ja pealegi,” lisas meremees, “tuleb meie olukorras veel nii mõnegi sellise tembuga hakkama saada.”
Metsised seoti jalgupidi kokku ja Pencroff, rõõmus, et ei tarvitse tühjade kätega tagasi minna, ning nähes, et päike hakkab loojuma, leidis olevat paraja aja koju tagasi pöörduda. Kodutee suunda näitas jõgi. Tarvitses vaid sammuda piki kallast allapoole. Kella kuue paiku jõudsid Harbert ja Pencroff retkest üsna väsinult Kaminate juurde tagasi.
VII PEATÜKK
Gideon Spilett seisis liikumatult kaldal, käed vaheliti, ja vaatas merele, kus horisont idas sulas ühte kiiresti tõusva musta pilvega. Tuul muutus valjuks ja päikese loojudes ka jahedamaks. Taevas oli võtnud sünge ilme ja kõik märgid ennustasid tormi.
Harbert astus Kaminatesse ja Pencroff seadis sammud reporteri juurde. Viimane oli vajunud sügavaisse mõtteisse ja ei pannud tulijat tähelegi.
“Meil seisab ees halb öö, härra Spilett!” sõnas meremees. “Tuult ja vihma tormilindude rõõmuks!”
Reporter pöördus ümber ja märgates Pencroffi oli ta esimeseks küsimuseks:
“Kui kaugel õhupall teie arvates kaldast oli, kui lained ta haarasid ja härra Smithi kaasa viisid?”
Küsimus tuli Pencroffile ootamatult. Ta mõtles hetke ja vastas:
“Kõige enam kahe kaabeltau kaugusel.”
“Aga kui palju on üks kaabeltau?” küsis Gideon Spilett.
“Umbes sada kakskümmend sülda ehk kuussada jalga.”
“Niisiis,” sõnas reporter. “Cyrus Smith läks kaduma kõige enam tuhande kahesaja jala kaugusel kaldast.”
“Umbes nii,” vastas Pencroff.
“Ja tema koer samuti?”
“Koer
Duglas – tsuugade perekonda kuuluv okaspuu.
Isaac Walton – tuntud õngespordi käsiraamatu autor.