Inkvisiitor. Gayle Wilson
täpselt sama kindel. Seletamatu. Ent siiski raudselge.
See tõbras on siin. Nii ligidal, et kui Sean teaks, kuhu vaadata, näeks ta teda. Piisavalt lähedal, et Sean võis tunda tapja kurjuse jõudu sügaval oma aju kõige algelisemates soppides.
Siiski ei leevendanud arusaam, et tal oli õigus Jennat ähvardava ohu suhtes, Murphy süütunnet. Ta sulges silmad, nähes Makeala nägu sellisena, nagu see oli siis, kui nad tõmbasid Detroidi surnukuuris välja roostevabast terasest riiuli. Silmapilgu pärast surus ta selle õudusunenäo episoodi eemale ning asendas näoga, mis kuulus naisele, kelle ta oli jätnud tema selja taha jäävasse hoonesse.
Naine, kelle kohta Sean oli surmkindel, et tema abil on võimalik jõuda meheni, kes nülgis ta õe elusalt.
Kolm
Jenna võttis kliendi vastu kell neli, olles sisse lülitanud autopiloodi. Naine ei suutnud sugugi patsiendi jutule keskenduda, sest tema peas kajasid mitmekordselt sõnad, mida teda nii-öelda hoiatama tulnud mees oli öelnud.
„Ma ei tea, et ta oleks seda kunagi teinud psühholoogiga, kuid mul on tunne, et ta oleks huvitatud.”
See oli nii läbinähtav katse teda hirmutada, et Jenna oli enese peale vihane, et oli lubanud mehel selles õnnestuda. Ta polnud intervjuus öelnud mitte midagi, mis oleks tapjat toetanud. Mitte keegi ei saanud olla mõistev selles suhtes, mida mõrvar oli teinud. Ükskõik millised olid teda külastanud mehe eesmärgid…
Pikk ja intiimne tutvus…
Hoolimata mehe hooplemisest ei helistanud Jenna külalise lahkudes politseisse. Naine ei suutnud leida loogilist põhjendust, miks ta seda ei teinud. Lihtsalt mehes oli olnud midagi, mis pani Jenna uskuma, et too tüüp polnud mõrvadega seotud.
Just nagu ükski naine ei uskunud Albert DiSalvole ust avades, et tegu on kägistajaga.
Jenna sulges kaustiku, kuhu oli püüdnud märkmeid lisada. See oli niisama mõttetu, kui püüd saada oma peast välja tund aega tagasi juhtunut. Ent ta võis püüda asetada toimunu õigesse perspektiivi. Sajad inimesed olid vahepeal nii teles kui ka ajalehtedes teinud avalikult juttu neist kolmest roimast. Kas tapja kavatseb neile kõigile järele tulla?
Või ainult neile, kes sobivad ohvri profiiliga?
Jenna pani tähele, et ta käed värisevad. Täpselt samamoodi värisesid need siis, kui Murphy büroost välja marssis.
Siis oli see peamiselt viha tagajärg. Kui miski võis Jennat ta enda käitumise juures lohutada, siis vahest see, et ta polnud nutma hakanud, kuigi pisarad olid vägagi lähedal. Lapsepõlves kaldus ta alati nutma, kui miski teda tõsiselt endast välja viis, kuid ta arvas, et ta oli selle probleemiga juba ammu toime tulnud. Kui ta tahab sellele lapsikule veidrusele järele anda, peab ta ootama, kuni jõuab oma kodu kindlate seinte vahele. Milleni on veel küllalt palju aega, otsustas ta.
Jenna haaras telefonitoru ning vajutas Sheilat märkivale kiirklahvile. „Ma lõpetan tänaseks. Kas homses päevakavas on mingeid muutusi, millest ma peaksin teadlik olema?”
„Mitte midagi erilist. Töötajate ühiskoosolek kell üheksa. Pärast seda on sul terve päev vastuvõttude päralt. Käes on ju see aastaaeg,” ütles sekretär kaasatundva häälega.
Sellest räägivad nad kindlasti hommikusel koosolekul. Kõik tundsid kahekordset pinget pühade ja mõrvade pärast. Jenna kuulis pealt, kui paar ta kolleegi-terapeuti rääkisid vastuvõtule tahtjate arvu märgatavast kasvust, isegi pidevate klientide hulgas.
„Katsu neid, kes vähem meeleheitel, eemale tõrjuda,” ütles Jenna valjult.
Sheila naeris. „Püüan. Head õhtut.”
Jah, muidugi. „Aitäh, Sheila.”
Jenna pani toru ära ja vaatas toimikute pakki laua vasakul serval. Kuna hommikul on koosolek, ei jõua ta ilmselt siis üle vaadata täna vastu võetud patsientide andmeid. Ent ta ei tahtnud jääda nende lugemiseks kauemaks tööle. Kui ta ka püüaks, ei suudaks ta ilmselt olla mõtetega lugemismaterjali juures.
Ta läheb hoopis koju ning teeb lahti Jack Daniel’si pudeli, mis oli küll mõeldud kastme jaoks saiapudingule, mille Jenna pidi jõuludeks emale viima. Võib-olla aitab see tal magada. Kui mitte, siis on see vähemalt heaks kaaslaseks nii kaua, kui und ei tule.
Töötajate parkimisplats oli hilise tunni kohta suhteliselt täis, mis peegeldas samuti hooaja eripära. Jenna oli sõitnud alla liftiga, milles oli veel paar tema firma töötajat. Nende autod seisid hoonele lähemal, nii et ta kõndis nüüd parkimiskorruse kaugema serva poole üksinda.
Ta sammud kajasid täna betoonpõrandalt vastu valjemini kui tavaliselt. Jõudes kohta, kuhu oli hommikul auto jätnud, märkas ta, et seda ala valgustav lamp oli kustunud ning ümbrusele langes pimeduse vari.
Jenna kõhkles viivu, enne kui suutis end kokku võtta ja Accordi suunas edasi liikuda. Ta vajutas pulti ning järgnev piiks ja tulede vilkumine olid kindlust tagasi andvalt igapäevased.
Kõik on nii, nagu peab olema, veenis ta end. Parkla, kuhu ta parkis iga jumala päev. Jenna kordas mõttes seda fraasi, nagu pomisetakse rahustavat ühispalvet.
Ta ei rahunenud siiski enne, kui oli avanud ukse ja rooli taha libisenud. Niipea kui naine oli alla löönud ukseluku, alanes pinge, mis oli parklat ületades järjest kasvanud, ja ta tundis end täiesti kurnatuna.
Jenna silmad vilksatasid tahavaatepeeglisse ja seejärel ta pöördus ning vaatas tagumisele istmele. Seda polnud ta oma elus mitte kunagi teinud. Loomulikult oli see tühi.
Ja mida kuradit arvasid sa seal üldse olevat?
Jälestades mõtet, et ta oli paranoiale järele andnud, torkas Jenna võtme süütelukku ning keeras süüdet. Töökindel mootor möiratas elule, garaaži madal lagi mitmekordistas müra.
Vaadates üle parema õla, lipsas ta mööda Paul Carlisle’i Porschest, mis oli keeratud parkimistaskusse väikese nurga all Jenna auto kõrvale. Ta möödus selle tagumisest poritiivast nõnda lähedalt, et soovis enesele manöövri lõpetamise puhul õnne. Seejärel seadis ta auto sirgeks, nii et see vaatas otse väljapääsu suunas.
Jenna heitis pilgu alla, lükkamaks sisse esimest käiku, kuid koputus aknale sundis naist nii kiiresti pead pöörama, et ta tundis kaelas valu. Jenna süda hakkas rinnus kiiresti vasardama, aga siis tundis ta auto kõrval seisjas ära firma asutaja. Jenna vajutas aknanuppu, olles otsustanud mitte reeta oma reaktsiooni hääle või näoilmega.
„Mis on?”
„Lihtsalt tahtsin kontrollida, kas sul on kõik korras,” ütles Paul. „Tahtsin täna pärastlõunal tulla alla sinu kontorisse, kuid tead ju küll, mis heade kavatsustega vahel juhtub.”
Jenna noogutas, teadmata päris täpselt, milles asi.
„On sinuga kõik korras?” küsis Paul, kulm pisut kortsus, kallutas end ettepoole ja piilus autosse.
„Lihtsalt väsinud ja stressis. Nagu kõik teisedki sel aastaajal.”
„Mõte, et pean ette võtma iga-aastase pühade palverännaku ja minema külla Douglasville’i rahvale, sunnib mind tõsiselt mõtlema tujutõstvate ravimite peale.”
Kuigi Paul ise naeratas oma pisut nihestatud nalja peale, teadis Jenna, et mehe lauses oli teataval määral tõtt. Paul oli korduvalt naljatlenud, et ta hakkas psühhiaatriks tänu kogemustele, mida oli hankinud oma äärmiselt veidra perekonnaga suheldes.
„Usun, et sa ei soovi kellegagi oma peiduurgast jagada?” küsis Jenna, vastates mehe irvele.
„Ega sa ometi selle intervjuu pärast ikka veel mures ei ole?”
See oli ideaalne võimalus jutustada mehest, kes oli Jenna büroosse tunginud. Miskipärast naine ei rääkinud; võib-olla oli põhjus samas ebaselguses, mis oli takistanud tal politseid kutsuda.
„Kuni sina ei arva, et ütlesin midagi, mida ei oleks pidanud lausuma…”
„Ütlesid vaid tõtt. See muudab