Inkvisiitor. Gayle Wilson
Paul naeratas.
„Me räägime kõigest sellest homme hommikul.”
„Kõigest sellest?”
Kas ta kavatses manitseda kõiki olema valvel, et mitte langeda intervjuud andes lõksu? Või et hoitaks keel hammaste taga, kui küsitakse nende arvamust mõrvade kohta? Mõlemal juhul tunneks Jenna end halvasti. See jätaks mulje, et Paul soovitab õppida Jenna vigadest.
„Kui sellised mõrvad jätkuvad veel pikka aega,” jätkas Paul, „on meil varsti tegu tõsise katastroofiga. Inimesed on loomulikult närvilised juba paljast teadmisest, et nende piirkonnas tegutseb sarimõrvar, ent pinge kasvab iga järgmise tapmisega.”
„Kas sa tead…” Jenna takerdus, kaheldes, kas ta tahtiski oma küsimusele vastust saada. Ent ilmselt oli siiski parem teada, kui olla sunnitud tegutsema edasi teadmatuses. „Kas sa tead, kui kaua see võib aega võtta? Ma mõtlen, kas politsei on andnud ajalises mõttes mingeidki ennustusi…?”
Küsimus kõlas õõnsalt. Samal ajal, kui kolm naist olid juba koletul kombel tapetud, näis sobimatu arutleda, millal võiksid nad arvestada järgmise ohvri väljailmumisega.
„Üks telejaam väitis, et ta peab mõrva järel mitu kuud vahet. Nähtavasti on tegu piinlikult täpse planeerijaga. See on üks põhjusi, mis on teinud tema tabamise võimudele väga raskeks.”
Pauli külmalt fakti nentiv vastus ei lohutanud Jennat. Loomulikult ei võinud Paul teada, et Jenna vajas lohutamist. Kui ta just ei räägiks mehele…
„Igatahes on mul hea meel, et tunned end paremini,” ütles Paul. „Ära lase end kohalikel TV-jobudel jalge alla tallata. Kui neis oleks mingit sisu, ei oleks nad jäänud siinsele turule pidama.”
Jenna naeris. „Ei, ei lase. Ma lihtsalt ei tahtnud öelda midagi, mis meie firma piinlikku olukorda paneks.”
„Ma ei arva, Jenna, et sa suudaksid kunagi midagi sellist teha. Sa rääkisid väga hästi, eriti kui silmas pidada, et sa ei saanud küsimuste suunda kuidagi ennustada.”
Jenna oli juba Paulile selgitanud, et ta polnud enne intervjuud kuulnud politsei teadaannet. Kui ta oleks kuulnud, oleks ta olnud paremini valmistunud.
„Aitäh. Ma tõesti hindan seda kõrgelt.”
„Ainult tõtt. Just täpselt see, mida sa ütlesid.” Paul astus sammu tagasi, kuid hoidis jätkuvalt sõrmi pilu kohal, millesse aknaklaas sukeldub. „Olgu siis, kohtume homme hommikul.”
Paul toksas mõlema käe sõrmenukkidega vastu aknaraami, enne kui pöördus, et sammuda oma auto poole. Porsche ust avades heitis ta veel kord pilgu Jennale. Kuigi oli juba liiga pime, et näha mehe nägu, nägi Jenna vaimusilmas Pauli kulmu kipra tõmbumas, kui ta imestab, miks Jenna ikka veel seisvas autos istub.
Jenna tõstis vasaku käe, peopesa Pauli poole pööratud. Mees vastas heakskiitva lehvitusega.
Jenna langetas käe nupule, mis keris akna tagasi üles. Akna sulgumise ajal lükkas ta käigu sisse ning vajutas gaasipedaalile. Honda reageeris ja liikus rambi suunas.
Ta väljus parkimiskorruselt ja pööras paremale, sõites mööda hoone esiuksest. Paar klienti kiirustasid üle ülekäiguraja, mis viis peasissekäigu juurest avalikule parkimisplatsile, ja see sundis Jennat käiku aeglustama.
Oodates, mil nad teelt eest ära lähevad, langesid Jenna silmad autodele, mille suunas kliendid kõndisid. Peaaegu keset neid sõidukeid, täpselt ülekäiguraja vastas seisis must maastur, mille juhikohal istus keegi.
Kuigi oli liiga pime, et kindlaks teha mehe nahavärvi, oli miski tema pea kujus veidral kombel tuttav. Miski, mis ajas naise parasjagu ärevusse.
Jenna pingutas, et näha läbi videvikuhägu. Kui tänava ületanud inimesed maasturist möödusid, pööras autos olev mees ennast, et neid uurida. Tema pea profiil paistis nüüd peatänava halogeenlambi taustal.
Jenna sai aru, et tuttav ei olnud mitte ainult lühikeseks pügatud juustega pea, vaid ka ninajoon. Naine märkas seda, kui mees oli büroos. Peaaegu kullinina, mida rikkuv väike vagu viitas, et kunagi minevikus oli murtud ninaluu.
Jenna selja tagant kostus üks lühike signaalitörts. Ta vaatas tahavaatepeeglisse ja tundis ära Porschele ainuomased tuled. Olles hirmunud mõttest, et maja ette oli parkinud sama mees, kes teda tapja sihtmärgiks olemise eest hoiatas, polnud naine märganud tagant lähenevat Pauli autot.
Heites viimase pilgu maasturile, andis naine gaasi ning sõitis üle jalakäijate raja kiirtee suunas. Edasi sõites kaalus ta, kas uus informatsioon kallutab vaekausi politseisse helistamise kasuks.
Et öelda neile mida? Et mees, kes uskus, et Jenna võib olla mõrvari märklauaks, oli tulnud teda hoiatama? Et ta oli parkinud tema kontori ees rohkem kui tund aega pärast hoiatuse esitamist?
Kumbki asjaolu ei teinud Murphyt veel tapjaks. Arvestades, kui palju vihjeid ja valehäireid ummistab politsei üles seatud kuuma liini, jätaks Jenna informatsioon temast kindlasti mulje kui järjekordsest hullust.
Jenna heitis uuesti pilgu peeglisse ja püüdis kindlaks teha, kas maastur oli talle järele sõitnud. Üks sõiduk oli kindlasti Pauli auto taga, kuid Porsche tuled olid liiga eredad, et oleks olnud võimalik näha selle masina suurust, veel vähem tüüpi. Võib-olla siis, kui ta pöörab büroo parklast välja, õnnestub tal näha auto kuju selgemini.
Selle mõtte juures vaatas ta üles fooritule suunas, mis oli juba muutunud roheliseks. Vältimaks Pauli järjekordset signaalitamist tema sõidustiili peale, kiirendas Jenna järsult ning suunas Honda parklast välja maanteele 280.
Õhtusesse tihedasse liiklusesse sulandumine nõudis mõneks sekundiks täielikku keskendumist. Sel ajal, kui ta suutis uuesti peeglit kontrollida, olid Porsche tuled täpselt tema taga. Peegeldusest paistev autoderivi näis lihtsalt tulede ja autode merena. Oli võimatu näha, kas auto, mis oli järgnenud Pauli omale büroo juures, oli juba teinud parempöörde.
Liiklusvool eespool hakkas liikuma. Olles sunnitud keskenduma tavalisele tipptunni samm-sammult edasiliikumise rütmile elaval bulvaril, linnaosa peamisel liiklusarteril, ei saanud Jenna kuigi sageli selja taha vaadata. Ent ka mõnel korral, kui ta seda kiiresti tegi, polnud ta võimeline musta maasturit ära tundma.
Naine tõmbas sügavalt hinge, püüdes taas vaadata juhtunut õiges perspektiivis. Kuigi ta oli kindel, et tolles maasturis istus Sean Murphy, ei saanud ta tõestada, et mees ootas just teda. Ning ta ei saanud olla kindel, et mees oli jälitanud teda teel kontori parklast välja.
Jenna sai kindel olla vaid selles, et ta oli muutumas paranoiliseks. Ta oli lasknud mingil võõral end niivõrd endast välja viia, et jälgis nüüd kogu aeg seljatagust, kartes, et keegi tema järel luurab.
Ta oli kaasa läinud linnas valitseva hüsteeriaga, mis sai alguse esimesest vihjest, et kolm kohalikku mõrva võivad olla üksteisega seotud. Nüüd, kui sellele oli järgnenud ametlik kinnitus, hakkasid välja ilmuma igasugused ullikesed.
Kaasa arvatud see, kes ilmus täna sinu toa uksele.
Jenna veenis tihti patsiente, et nende hirmudel on nende üle vaid nii palju võimu, kui palju nad ise neile võimu annavad. Praegusel hetkel uskus ta ise liiga palju ühe inimese arvamust. Isegi kui tapja tõepoolest kuulis, mida Jenna rääkis, oli järeldus, et see annab roimarile põhjuse teda märklauaks võtta, liiga kaugeleulatuv, et naisel tasuks veel sekunditki selle oletuse pärast muretseda.
Jenna oli jõudmas teelõigule, kus ta pidi peateelt maha sõitma ning liikuma tänavale, mis viimaks viib ta mäeharjast üles ta korteri juurde. Ta püüdis mõelda vaid teda ees ootavale pikale kuumale vannile, järgnevale kangele joogile ning mõnele mõttetule telesaatele.
Ta ei kavatse uudiseid vaadata. Ta viskab selle negatiivse tsirkuse peast ning läheb eluga edasi. Ta polnud tõenäolisem märklaud kui iga teine tumedapäine naine Birminghamis. Ning ta ei suutnud ligilähedaseltki oletada, kui palju temataolisi naisolevusi selles linnas võiks elada.
Jenna aeglustas punase tule ees ning heitis pilgu vasakule, et enne pöörde sooritamist sealtpoolt