Metro 2035. Дмитрий Глуховский
palun.”
Mees istus sinna, kuhu naine näitas.
Vaatas teda külje pealt. Lihtne litritega maika.
Kätel olid karvad püsti – kas külmast?
Naine oli samasugune nagu kaks aastat tagasi. Mustad juuksed olid lühikeseks lõigatud, poisipea. Peenikesed, kahvatud huuled. Nina on pisut suur selle peene näo jaoks, kergelt kongus, aga selleta oleks mage ja igav. Käed on põimitud žguttidest nagu anatoomilisel mudelil, neis pole mingit neiupehmust; õlad on lihaselised, nagu pagunitega kaetud. Kael on pikk, arter tuksub kiiresti ja see selgroog… Rangluud tungivad esile; varem oleks tahtnud teda nende rangluude eest armastada ja haletseda ja lõpmatuseni piinata. Teravad nibud läbi valge kanga. Miks elektripirn algul põleb, aga pärast põleb läbi?
„Kallista mind.”
Artjom sirutas käe, pani selle kohmakalt Anja õlale: embas justkui vennalikult või nagu last. Naine sirutus tema poole, nagu oleks tahtnud ligi liibuda; aga kõik žgutid jäid pingule, keerdu. Ka Artjom ei suutnud end lõdvaks lasta; võttis lootusrikkalt veel ühe lonksu.
Ja ta ei osanud midagi asjakohast öelda: oli võõrdunud.
Anja puudutas teda. Pärast vedas huultega mööda põske.
„Torgib.”
Artjom loksutas hägu plastpudelis, neelas korraga suure koguse. Peas keerlesid Põhi ja maastikuauto.
„Proovime… Proovime, Artjom. Proovime veel kord. Me peame. Veel üks kord. Kõik otsast peale.”
Naine ajas sõrmed – külmad, paindumatud – tema rihma taha. Tegi pandla osavalt lahti.
„Suudle. Noh. Suudle.”
„Jah. Ma…”
„Tule minu juurde.”
„Oota… Kohe.”
„Mis sa nüüd? Võta ära… Võta mul seljast ära… Ahistab. Jah. See võta ka ära. Ma tahan, et sa mul riided seljast võtaksid. Sina.”
„Anja.”
„Noh? Nii… Ssss… Külm on.”
„Jah. Ma…”
„Tule siia. Nii… Sina ka… Lase käia… Lase käia… Anna see vastik särk…”
„Kohe. Kohe.”
„Nii. Issand. Anna lonks.”
„Võta.”
„Aa. Ah. Noh… Siia. Siia. Nagu sa varem tegid. Mäletad? Mäletad veel?”
„Anj… Anjake…”
„Mida sa seal teed?.. Noh?”
„Sa… Sa oled nii…”
„Ära kohmitse nii kaua. Tule.”
„Olen võõrdunud… Anna andeks…”
„Las mina… Miks sina?.. Lase minul.”
„Anja…”
„Noh? Noh! Tule… Siia… Tunned?”
„Jah… Jah.”
„Nii ammu. Sa oled täiesti… Miks sa?.. Miks sa aru ei saa? Mul on vaja. Sind. Noh?”
„Kohe. Ma kohe. Lihtsalt… Lihtsalt selline päev oli…”
„Pea suu. Ole vait. Las ma proovin… Sina lihtsalt lama.”
„Täna ma…”
„Pea suu. Pane silmad kinni ja pea suu. Nii. Nii. Noh… Aga nüüd… Nüüd on lihtne… Mida sa seal teed? Mis on?!”
„Ma ei tea. Ei tule välja.”
„Noh?!”
„Kurat teab. Ei. Peas on igasugu…”
„Mida? Mis sul seal peas on?”
„Anna andeks.”
„Mine eemale. Mine ära!”
„Anj…”
„Kus mu maika on?”
„Oota.”
„Kus mu maika on?! Mul on külm.”
„Mis sa nüüd… Milleks nii? Asi pole sinus, mitte sinu pärast…”
„Kõik, aitab. Lõpetame selle kire etendamise.”
„See pole tõsi…”
„Kao ära, kuuled?! Kao ära!”
„Hästi. Ma…”
„Kus need kuradi aluspüksid on?! Kõik. Ei taha – pole vaja. Või on sul seal kõik ära kuivanud? Kiiritusest?”
„Muidugi mitte, mis sa…”
„Sa lihtsalt ei taha minuga… Minult…”
„Ma ju räägin sulle… Selline päev on.”
„Sellepärast nad meil ei tulegi, et teavad: sa ei taha neid, sa ei oota neid!”
„Pole tõsi!”
„Mina… Artjom! Sinu pärast! Tulin ära. Läksin isaga tülli… Sinu pärast. Pärast seda sõda, pärast lahingut… Punastega… Ta on ratastoolis! Jalad ei liigu… Ja käsi naksati otsast… Saad sa vähemalt aru, mida see talle tähendab?! Olla invaliid! Tema juurest, oma isa juurest sinu juurde. Tema vastu! Vastu tema tahtmist!”
„Mis sa teed? Ta ei pidanud mind ju inimeseks… Ma tahtsin talle kogu tõe… Aga tema… Ta ei taha, et me sinuga koos oleksime, mis mina teha saan?”
„Et saaks sinuga lapsi, saad aru – sinuga! Jätsin maha… Lõpetasin üleval käimise! Et tervis… Kõik need naiste organid… Nagu käsn… Foon… Sa ju tead! Need neetud seened… Et sind siin omaks tunnistataks… Selles sinu jaamas! Arvad, et ma kujutlesin nii… Oma tulevikku?! Keeldusin teenistusest! Sigu sussutada! Mille nimel? Mille nimel?! Aga sina, sa jätkad! Pole päevagi vahele jätnud! Sa oled endal seal ju juba kõik ära põletanud! Saad aru?! Võib-olla meil sellepärast ei tulnudki välja! Ega tulegi! Palju ma olen sind palunud! Kui palju on sind palunud su isa!”
„Kuivetu pole…”
„Miks sa seda teed?! Sa lihtsalt ei taha neid, jah? Sa lihtsalt ei armasta lapsi, jah?! Ei taha minuga! Üldse ei taha! Sul on sellest kõigest suva, sina tahad ainult maailma päästa! Aga mina? Aga mind?! Siin ma olen! Sa lased mul minna! Sa jääd minust ilma! Ja sa tahad mu kaotada, jah?”
„Anja. Miks sa…”
„Ma ei suuda enam. Ei taha enam. Ei taha oodata. Ei taha seksi nuiata. Ei taha unistada rasedaks jäämisest. Ei taha karta, et kui ma sinust lõpuks käima peale jään, siis sünnib värdjas.”
„Kõik! Jää vait!”
„Sul sünnib värdjas, Artjom! Sina oled ka nagu käsn! Iga su ülevalkäik maksab kätte! Kas sa ei saa sellest aru?!”
„Jää vait, raisk!”
„Mine ära. Mine ära, Artjom. Mine päriselt ära.”
„Ma lähen.”
„Mine ära.”
See kõik toimub sosinal. Sosinal karjed, sosinal oiged. Sosinal pisarad.
Hääletult nagu sipelgatel.
Ja kõik naabrid teevad näo, et magavad.
Ja kõik teavad kõike.
Keemiakaitseülikond mahtus täpselt reisikasti. Kõige peale pani Artjom teenistusrelva kalaši, mida oli keelatud jaamast välja viia, padrunid – kuus salve, sinise isoleerpaelaga kahekaupa kinni seotud, ja kotike kuivatatud seeni. Gaasimask vahtis teda tuhmilt, kuni Artjom luku kinni tõmbas – katkendlikult, jõuga – nagu tüütu surnu kotis. Siis heitis selga ranitsa – oma needuse, Sisyphose kivi.
„Taat! Tõuse üles!