Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Kas viid mu sinna?”
„Teatralnajale?” Homeros venitas.
„Kas sina arvasid, et löön araks või? Tutkit, taadu. Võib-olla mõnele teisele on see põrgu. Aga meile on see lahingukuulsuse paik. Noh? Või sa valetasid selle kõik kokku?”
„Ei valetanud.”
„Tule minuga Teatralnajale. Ma pean seda sinu inimest ise nägema. Ise. Ja temalt kõike küsima. Ma tahan, et ta mind õpetaks. Andku oma vastuvõtja… Et võiksin uskuda.”
„See oli ju kaks aastat tagasi…”
„Lepime sinuga kokku. Sina viid mind selle radisti juurde, aga mina räägin sulle kõigest, mida sa tahtsid küsida. Nagu pihil. Mustad, kollased, rohelised, maitse järgi. Minu kangelasliku teo ajalugu. Räägin sulle seda, mida pole teistele rääkinud. Terve kuradi Kreeka tragöödia alfast oomegani. Sobib? Ausõna. Noh? Lööme patsu.”
Homeros sirutas talle käe – aeglaselt, kahtlevalt, justkui mõeldes ega Artjom endale pihku sülitanud –, aga käepigistus oli tugev.
Kuni vanamees pakkis pesu reisikotti, lõbustas Artjom end iselaetava taskulambiga: surus käepidet sisse ja välja, kuulas mehhanismi surinat, täitis akut. Tundis huvi ainult selle vastu. Siis tegi pausi.
„Seleta mulle. See sinu raamat. Milleks?”
„Raamat? Tuleb välja, et me elame siin, aga aeg on seisma jäänud, mõistate? Pole ajaloolasi ja pole kedagi, kes paneks kirja, et meie elasime ka ja kuidas, ja nii tulebki välja, nagu oleks meie elu asjatu. Aga see pole ju tõsi,” Homeros tardus, käes kokku kägardatud hall padjapüür. „Meid kaevatakse kümne tuhande aasta pärast välja, aga meie pole ühtki rida kirjutanud. Hakatakse luude, kausside pealt ära arvama, kellesse uskusime ja millest unistasime. Ja luuletatakse igasugu asju kokku.”
„Kes meid välja kaevab, taat?”
„Arheoloogid. Meie järglased.”
Artjom vangutas pead. Tõmbas keelega üle huulte, püüdis ülekeevat pahameelt endas hoida, aga see purskus välja kui sapp, kõrvetas ennastki.
„Aga mina võib-olla ei taha, et meid siin koos sinuga välja kaevataks. Ma ei taha olla vennashaua luud ja kausid. Las mina kaevan välja, mitte et mind kaevatakse. Siin on niigi piisavalt palju neid, kes tahavad terve elu kääpas tiksuda. Ma annan parem üleval üledoosist otsad, kui sitsin hallide juusteni metroos. See pole inimese pärisosa, taat. See pole inimese moodi. Metroo. Järglased, raisk. Järglased! Ma ei taha, et minu järglased tolkneksid kogu elu maa all. Et minu järglased söödaksid endaga tuberkuloosibatsille?! Ei taha! Et nad lõikaksid viimase konservikarbi pärast üksteisel kõrisid läbi? Ei taha! Et nad ruigaksid ja vedeleksid koos sigadega?! Sina kirjutad neile raamatut, taat, aga nemad ei suuda lugedagi! Nende silmad kuivavad ära, sest on üleliigsed, saad sa aru?! Seevastu haistmine on nagu rottidel! Need pole enam inimesed! Selliseid sigitada?! Kui on kas või üksainus võimalus miljonist, et seal kusagil, veel kusagil saab üleval elada, tähistaeva all, päikese all, kui kas või kusagil selles maailmas võib hingata mitte londiga, vaid lihtsalt suuga, siis leian ma selle koha üles, kas on selge?! Kui selline koht tekib, siis jah! Seal saab üles ehitada uue elu! Seal võib lapsi sünnitada! Et nad kasvaksid mitte rottideks, mitte morlokiteks, vaid inimesteks! Selle pärast on vaja võidelda! Aga ei tohi juba varakult, elu ajal maasse kaevuda, rõngassaiana krõnksu tõmbuda ja vaikselt-vagusi kärvata!”
Homeros ei öelnud tema mõju all, kurdiks lööduna, sõnagi. Aga Artjom tahtis, et vanamees oleks vastu vaielnud, tal oli vaja kas või kordki veel tugevasti lajatada. Ent vanamees võttis kätte ja hoopis naeratas talle – ausalt, soojalt, pooleldi hammasteta.
„Ma ei tulnud asjata. Ma tundsin kohe, et ei tule asjata.”
Artjom ainult sülitas. Aga ta sülitas välja mürgi, sapi; tal hakkas vanamehe hambutust naeratusest miskipärast kergem, helgem. Tobe vanamees, kohmakas – ja äkki oli selline tunne, et ta on Artjomiga ühel meelel. Ka too tajus sarnasust ja rehmas nüüd juba päris poisikese kombel, nooruslikult, Artjomile:
„Valmis.”
Nad hiilisid läbi jaama. Jaama kell, mis rippus kokkuvarisenud tunneli kohal, kohalik pühamu, näitas öötunde. Tähendab, kõigil oli öö. Nendega võinuks vaielda ainult Artjom, aga Artjom oli juba jaamast lahkumas. Saal oli peaaegu tühjaks jäänud, ainult köögis jõi keegi hilja peale jäänu teed. Tumepunane üldvalgustus oli maha keeratud, inimesed olid oma telkidesse laiali läinud, süüdanud telgis nõrgukesed valgusdioodikesed ja muutnud presendi varjuteatriks. Igal laval etendati oma näitemängu. Möödusid Kuivetu telgist – laua kohal kummargil siluett; möödusid telgist, kus istus, nägu põlvedel, Anja.
Vanamees küsis ettevaatlikult:
„Kas sa hüvasti jätta ei tahagi?”
„Pole kellegagi hüvasti jätta, taadu.”
Homeros ei hakanud vaidlema.
„Aleksejevskaja jaamani!” teatas Artjom tunnimeestele lõunatunneli suul. „Kuivetu teab.”
Nood viskasid kulpi: kui teab, siis teab. Hea, et jälle üles ei lähe. Nad laskusid keevitatud raudtrepilt rööbastele.
„Toru,” ütles Artjom iseendale, astudes pimedusse, puudutades õrnalt tüübingu karedat ja hallitanud malmi, mõõtes pilguga tunneli viiemeetrist lage ja mõõtmatut sügavust. „Toru kutsub.”
4. peatükk
Tasu
Aleksejevskaja sarnanes VDNH-le, kuid teostus oli kehv. Ka siin püüti kasvatada seeni ja nähti vaeva sigadega, aga seened ja sead olid nagu kiuste poolsurnud, nii et neist jätkus Aleksejevskaja rahvale endalegi vaevu, müügiks mitte. Kuid kohalikud olid oma sigade moodi – hädised, leppinud sellega, et nende muinasjutus on nii algus kui ka lõpp igavad ja kõigile ette teada. Seinad olid siin varem valged ja marmorist, aga nüüd ei saa enam aru, millised. Mida sai küljest kangutada ja maha müüa, oli ammu küljest kangutatud ja maha müüdud. Jäi ainult betoon ja mõned inimelud. Betooni kokku krabada oli raske ja kellelgi polnud sellist kaupa metroos vaja; nii et peamiselt kaubeldi sellega, kelle eest langevad Aleksejevskaja omad tulevikus lahingutes. Kui oleks olnud valikut, oleks ka hind kõrgem olnud. Aga peale VDNH ostjaid ei leidunud. Ja nüüd oli Aleksejevskaja metroojaama olemasolu peamine eesmärk – kaitsta VDNH-d.
Seepärast peeti liitlaste juurde Aleksejevskajasse suunduvat lõunatunnelit VDNH-l rahulikuks. Teisi tunneleid võis läbida nädal aega, aga sellele kulutasid Artjom ja Homeros isegi kõikide kohustuslike ettevaatusabinõudega võib-olla kõigest pool tundi. Kuigi minutid jäid sinna, kuhu ka tunnid: VDNH-le. Aleksejevskajal varastati kell juba oma kümme aastat tagasi ja sellest ajast peale eksisteeris igaüks seal oma vaistu järgi. Kes tahtis ööd, sellel oli öö. Lõppude lõpuks ei saanudki ju öö metroos otsa, päeva pidi endale ette kujutama.
Vahtkond heitis rännumeestele huvitu pilgu; nende pupillid olid kui nõelasilmad. Vahiposti kohal rippus hägune valge pilveke, lõhnas jalarättide järele: kimuti rohtu. Vanem ohkas raskelt, püüdlikult.
„Kuhu?”
„Rahu prospekt. Turule,” tõi Artjom kuuldavale, üritamatagi pugeda sellesse nõelasilma.
„Ei lasta. Sinna.”
Artjom naeratas talle soojalt.
„Pole sinu mure, onu.”
„Tangens ja tangens annavad kotangensi,” vastas vanem, nakatudes Artjomi lahkusest ja soovides samuti öelda midagi meeldivat.
Nii mindigi lahku.
„Kuidas me lähme?” küsis Homeros Artjomilt.
„Prospektilt? Kui lastakse Hansale, siis mööda Ringi. Kõik teed on paremad kui meie liinilt alla minna. Ebameeldivad mälestused, tead. Hansa on kindlam. Mul on viisa, Mölder ajas veel välja. Kas sind lastakse?”
„Seal on ju karantiin.”
„Neil on pidevalt mingi karantiin. Murrame kuidagi