Mustad valed. Alessandra Torre
p>
Mustad valed
Proloog
Silmitsesin Molly korterit, Vahemere stiilis oranži kortermaja, mille aknakastid pungitasid tuliroosadest hibiskidest. Mehe džiip seisis kesk välismaiste autode merd nagu poriplekiline kast Ameerika maskuliinsust. Mees oli kakskümmend kaks minutit tagasi majja astunud, käed teksade taskus, pea maas, jalad juhtimas teda mõtlematult, nagu oleks ta seda teed juba sada korda kõndinud.
Trummeldasin oma nahatooni lakitud küüntega käigukangil. Sulgesin hetkeks silmad ja lasin konditsioneerituulel endast üle käia. Tunni aja pärast oli mul massaažiaeg, nii et praegune olukord pidi peagi lahenema, muidu hilineksin ma kohtingule Roberta kätega.
Liikumine ülemise korruse parempoolses korteris. Tüdruku omas. Uks paiskus valla, Lee peanupp liikus kiiresti koridori poole, blond peanupp tihedalt kannul, tüdruk sikutas meest särgist ja vehkis ägedalt kätega. Kujutasin ette sõnu, mis ta huulilt pudenesid. Lee, ära mine. Lee, see pole nii, nagu sa arvad! Huvitav, kas Molly suust kõlas ka sõna „armastus”, kas nende suhe oli arenenud sinnamaani?
Mees kadus trepikotta. Kallutasin end ettepoole ja soovisin, et mul oleks mingi jook kaasas olnud, midagi, mida lahti korkida ja nautida, samal ajal kui mu töö ja vaev hakkab vilja kandma. See pidi õnnestuma, see pidi juhtuma. Plika ei tohtinud meest endale saada, mees oli minu.
Mehe peanupp vilksatas autode vahel ja ma nägin ta nägu, kui ta oma džiibi poole kõndis. Tõsine, näojooned kivistunud, ilme, mida ma ei olnud tema näol varem näinud, kuid tundsin siiski hästi. Resoluutne. Otsustav. Surusin käed elevusest rusikasse ja jälgisin, kuidas tüdruku nägu nähtavale ilmus, laiguline, silmad suured, huuled liikusid kiiresti, hiiglaslikud rinnad kerkisid, kui ta midagi hüüdis ja mehel õlgadest haaras. Oleksin tahtnud akna alla kerida, kas või tsipakene, et kuuleksin nende vestlust, ainult niipalju, et nautida seda hetke veidigi pikemalt.
Just nii. Pööra ringi ja kanna end kogu oma kenaduses sellest mehest eemale. Enam ta sinu nägu ei puuduta. Enam ta sinu kehaga ei armatse. Ta on minu. Mina võtan sinu koha.
Vaatasin, kuidas mees autosse istus ja ukse pauguga kinni tõmbas, nii et tüdruk võpatas. Ja lahkus seejärel kummide vilinal – maailma kauneim heli, kaunim kui minu fantaasiad –, lõpliku heli saatel, mis jättis tüdruku seisma tühjale parkimiskohale, musta ripsmetuši pisarad määrimas põski, karje küllalt vali, et tungida läbi minu toonitud autoakende.
Võit on minu. Muigasin, lõin endale mõttes patsu ja lükkasin Mercedese käigu sisse. Keerasin tänavale ja võtsin suuna lõuna poole. Võib-olla hüppan pärast massaaži oma kallima kontorist läbi. Viin talle võileiva. Tähistan oma võitu koos teise mehega minu elus.
Laske käia. Mõistke mind hukka. Teil ei ole aimugi, mida minu armastus endaga kaasa toob.
Ma armastan kahte meest. Ma kepin kahe mehega.
Kui te arvate, et olete seda lugu varem kuulnud, siis te eksite.
I OSA
1. peatükk
Minu elus on alati kehtinud mingi plaan. Kaldun arvama, et mu vanemad istusid enne minu eostamist maha ja panid kõik paika. Tagusid selle mulle pähe oma pidevate meeldetuletuste ja eeskuju järgimist nõudva režiimi abil. Olin jõukuses sirguv laps, kellelt ei oodatud mitte midagi, ent samas siiski kõike. Nõuti ainult väga häid hindeid, ehkki ma ei pidanud kunagi tööle minema. Ivy League’i kool oli kohustuslik, ehkki ainult sel põhjusel, et kohtuda seal oma abikaasaga. Mul ei tohtinud olla lisakilosid, kuna see oleks valmistanud piinlikkust, kuid ma ei tohtinud oma figuuriga ka eputada, sest see poleks sobinud minu sotsiaalse seisusega.
Plaan oli lihtne. Omandada ülikoolist auväärne kraad ning lasta end samal ajal vormida ideaalseks abikaasaks. Abielluda kiiresti. Toetada oma abikaasat, samal ajal tegeledes teiste huvidega, näiteks heategevusega või kodu eest hoolitsemisega.
Mulle see plaan ei meeldinud. Proovisin seda nurjata võimalikult erinevate passiiv-agressiivsete võtetega. Õppisin varakult, kuidas reetlikkust armsa naeratuse ja süütu näo taha varjata. Vanemate silmis käitusin ma korralikult. Edenesin jõudsalt. Muutusin järk-järgult nende DNA vääriliseks naiseks. Tegelikult aga ootasin oma aega, lihvisin oma täiuslikke iseärasusi ja valmistusin väga tähtsaks päevaks: oma kahekümne viiendaks sünnipäevaks.
Kakskümmend viis küünalt. Naeruväärne, et ma sain ikka veel sünnipäevatordi, see tava peaks lõppema juba teismeliseeas. Ent ometi, siit see tuli, ema habrastel kätel. Ema oli minu täiuslik tulevikupilt, kui minu tulevik peaks sisaldama Botoxit ja keha implantaate, prinke huuli ja liiga kitsaks kitkutud kulme. Naeratasin, sest seda oodati. Lasin emal laulu lõpuni laulda, pärast seda kui isa hääl pärast esimest paari sõna vaikis ja telefonihelin tema täie tähelepanu pälvis. Naeratasin pildi jaoks ja puhusin küünlad ära, jättes meelega kolm põlema, mille peale ema silmis välgatas, ent naeratus ta huulil püsis liikumatuna.
Ema lõikas torti, Chanel № 5 hõljumas laua kohal, ning ulatas mulle nii väikese tüki kui võimalik, keskmisest osast, allakäiguhõngulistest servatükkidest kaugemalt. Seejärel sõime kolmekesi kaheteistkümnekohalise laua taha pillutatult, toa ainsaks heliks hõbeda kõlin portselani vastas. Isa tõusis esimesena, jättis taldriku lauale ja suudles mind pealaele. „Palju õnne, linnupoja!”
Pärast seda jäime emaga kahekesi ja ülekuulamine võis alata.
„Kas sa käid ka kellegagi?” Ema asetas kahvli lauale. Lükkas peaaegu puutumata koogitüki endast eemale ja jäi teraselt minu oma silmitsema.
„Ei.” Naeratasin, nagu mulle oli õpetatud. Naerata alati. Naeratused varjavad tundeid.
„Miks siis? Sa oled juba kahekümneviiene. Sul on ainult paar head aastat jäänud.”
„Ema, ma olen õnnelik. Küll ma varsti kellegi leian.”
„Minu arust võiksid sa uuesti Jeff Rochesteri varianti kaaluda. Te käisite peaaegu kaks aastat.” Neli kuud. Neli kuud, mille ketrasime kaheaastaseks suhteks, et mu vanemaid maha rahustada ja Jeffi gei-eelistusi saladuses hoida.
„Ma olen kuulnud, et Jeff käib kellegagi. Ja meie vahel ei olnud tegelikult mitte mingisugust keemiat.” Võtsin veel ühe koogiampsu, nautides ema silmisse sugenenud valulikkust, kui ma suutäie alla neelasin.
„Keemia pole oluline. Ta on heast perekonnast – suudab sind üleval pidada.”
Minu usaldusfond võib mind üleval pidada. Mul polnud vaja keemiata suhet, vanglakaristust, mis maaliks minu hullumeelsusele naeratuse ning juhiks mind liigvarasesse depressiooni ja ravimite tarbimisse. Aga ma ei tahtnud fondi jutuks võtta. Eriti praegu, kus peo lõpuni ja minu panka suundumiseni oli jäänud kõigest üks tund.
„Janice Wilkins rääkis mulle, et nägi sind kesklinnas tööl. Palun ütle, et see pole tõsi.”
Naeratasin. „Mul on kvantteaduste kraad. Ei oleks just väga põhjendamatu, kui ma seda ka kasutan. Ma pakun ühele ravimifirmale konsultatsiooniteenust. Vaatan Toidu- ja ravimiameti kohtuprotsesse üle.”
„Palun ära tee seda! Töö põhjustab stressi ja enneaegset vananemist. Aga sul on ainult…”
„Paar head aastat jäänud.” Lõpetasin häält muretuks sundides ema eest lause. Võtsin veel ühe koogiampsu. Kraapisin taldrikult viimasegi glasuuriraasu ja libistasin kahvli suhu. Limpsisin harud puhtaks. Mõrvasin jupikese ema hingest.
„Me oleme kõvasti vaeva näinud, et sul võiks hea elu olla.”
„Ja mul ongi. Te olete suurepärast tööd teinud ja ma olen väga õnnelik.”
„Aga kuidas oleks Ned