Mustad valed. Alessandra Torre
Safiirkõrvarõngad isalt. J. D. Robbi pehmeköiteline raamat Beckylt, teenijannalt, kes tundis mind arvatavasti paremini kui mu vanemad kahepeale kokku. Tema koristas vannitoas minu okset, kui ma teismelisena purjuspäi hommikuni vastu ei pidanud. Tema viskas ära kondoome, rasestumisvastaste vahendite pakendeid ja viinapudeleid. Tema hoidis mind viieteistaastaselt, kui mu süda esimest korda purunes tänu Mitch Brokeretchile, kes ei olnud väärt minu süütust ja veel vähem mu pisaraid.
Minu tõeline kingitus ei olnud pagasiruumis. Minu kingitus oli kuupäev usaldusfondi paberitel, mis pandi kirja veel enne minu esimest sünnipäeva. Kaksteist miljonit dollarit ootas mind ühiskontol, mida olin üle kümne aasta eemalt jälginud. Selle kohtumisega, paberitega, millele ma pidin õige pea allkirja andma, sain ma vabaks oma vanematest, vabaks nende ootustest ja tingimustest, mis olid seda raha viimased kakskümmend aastat kirvena mu pea kohal hoidnud. Sõitsin advokaadibüroosse ja kolmkümmend minutit hiljem olin vaba naine. Väljudes Jackson & Scottsdale’ist lubasin endale väikese naeratuse – tõelise naeratuse. Külastades panka ja kandes fondi raha ainult mulle kuuluvale kogumiskontole, särasin juba üleni.
Ja siis vabadus. Pagana hea tunne oli. Lasin kabrioleti katuse alla ja hüüdsin täiest kõrist tuulde. Tähistasin õhtut ühe oma maja parkimispoisiga – kahekümne ühe aastase kutiga, kes kestis tavaliselt vaid viis tõuget, kuid kes tõi väärt kama ja naeris mu naljade üle.
Minu uue elu nukravõitu algus.
2. peatükk
Esimesed kakskümmend aastat oma elust tegin ma plaane, oodates hetke, millal saaksin selja taha jätta praeguse kasvatuse. Visata minema koolivormikampsuni ja kombed ning tormata pea ees ellu. Tantsida kuuvalgel. Suitsetada sigareid. Sõita mootorrattaga ja armuda teistel põhjustel kui sotsiaalse staatuse pärast. Mul oli romantiline ettekujutus ettekandjatööst, pöidlaküüdiga läbi Ameerika reisimisest, võõra poisiga suudlemisest, ettearvamatute võimaluste tulvatundest. Vihkasin igat sentimeetrit enda ümber ja igatsesin pääsemist. Soovisin lahkuda pidulikest lõunalaudadest, kõigi teiste sügavale juurdunud põlgusest ning hinnanguid andvatest kulmukergitustest. Soovisin filmidest tuttavaid õnnelikke lõppe. Niisuguseid, kus meie pere räägiks ümmarguse laua ümber süües oma päevast. Soovisin külastada sellist maailma, kus emad kallistasid haiget saanud tütreid ja lohutasid neid pärast viltu vedanud esimesi kohtinguid. Minu unistustel olid jalad, nendeks olid lõpuni välja arendatud fantaasiad, minu tulevik oli sama selge nagu minevik. Oma kahekümne viiendal sünnipäeval olin tundnud end vabana. Täis lootust ja võimalusi. Oli minu ülejäänud elu esimene päev.
Ent viis aastat hiljem tammusin ometi endiselt paigal. Selja taga olid küll mõned metsikud ööd. Olin keppinud paari võhivõõraga, kellel olid rakud peos. Käinud 7-Eleveni poes ja ostnud hot dog’i. Peatunud Tijuanas, piisavalt pikalt, mõistmaks, et ei lähe enam kunagi sinna tagasi. Pärast seda… triivisin tagasi koju, oma maailma nagu rändlind. Seadsin end eneselegi märkamatult uuesti sisse. Viis aastat hiljem ümbritsesid mind ikka veel need samad inimesed, kes lapsepõlves. Sõbrad, kes polnud sõbrad. Peod, kus kõik naeratasid, kuid kellelgi ei olnud tore. Kus elu oli pidev üksteisele ära tegemine ja lõpuballi perenaist peeti endiselt mõrraks, kes kellelegi ei meeldinud, kuid ometi kogunesid kõik tema ümber nagu vaglad liha külge. Pidin niisuguse elu eest põgenema, pidin leidma midagi muud, pidin tallama sisse omaenda raja, kuid raske oli põgeneda ainsast maailmast, mis oli mulle tuttav.
Minu selja taha ukselävele ilmus mehe kuju, sohvrimüts näpus, ja meie pilgud kohtusid peeglis. „Ma ootan maja ees, kuni te olete valmis üritusele sõitma, proua Fairmont.”
„Tänan sind! Mul ei lähe kaua.”
Mees noogutas ja pöördus minekule, mina silmitsesin uuesti oma peegelpilti. Pruunid silmad, kergelt mündikarva kontuuriga. Küllalt meiki, et varjata puudusi, kuid mitte raasugi rohkem. Stiilne, mitte maitsetu. Ema oli mind korralikult õpetanud. Vaatasin endale üksisilmi otsa ja proovisin leida oma pilgu taga peituvat inimest. Peeglist paistis naine, kelleks mind oli kasvatatud. Moekunstniku loodud kleit, tagasihoidlik, kuid samas peen. Lihvitud välimus pealaest jalatallani. Silmitsesin enda kesta ja mõtisklesin, miks ma ei suuda sellest vabaneda. Täna toimus kõige tähtsam heategevuslik gala mulle südamelähedase organisatsiooni toetuseks. Oluline sündmus, millelt ei tohtinud puududa. Ehk võiksin homme keerata uue lehekülje. Proovida veel kord pesast lahkuda ning elada tõelist ja õnnelikku elu. Tõmbasin kihi läbipaistvat läiget värvitud huultele ja vältisin peeglis enda pilku.
„Brant Sharp.”
„Layana Fairmont.”
„Teil on ilusad juuksed.”
„Ma ei ole prostituut.”
Mehe huuled ei liikunud, kuid ta pilk muutus leebemaks. „Ma võin sellele läbi sõrmede vaadata.”
Meie kohtumise viis esimest lauset, toodud kuuldavale kaks tundi pärast heategevusliku gala algust. Ebaromantiline. Ajasin oma häbematu vastuse alkoholi süüks, kaks klaasi veini juba sees, šampanja pisut enesepõlgust vaigistamas.
Võtsin ta väljasirutatud käe ja surusin seda kindlalt, silmitsedes ise meest, kelle nime olin ära tundnud niipea, kui see tema jumalikelt huultelt oli pudenenud. Olin – mingil alateadlikult tasandil – jälitanud seda meest alates hetkest, mil hakkasin Ameerika Kodutute Noorte ühendusega tegelema.
Brant Sharp. Geenius. Miljonär. Filantroop.
Ta nägi isegi parem välja, kui ma olin ette kujutanud, sest tillukestelt pressiteateid kaunistavatelt fotodelt ei olnud tema näojooni õieti nähagi. Kindlasti ei näidanud need õiges valguses meest, kelle välimus sobinuks ajakirja GQ kaanele. Kuid õigupoolest üllatas mind tema intensiivsus. Ta piidles mind nii, nagu oleksin ma probleem ja tema otsiks minu hingest sellele lahendust. Samuti näisid talle ülemäära meeldivat minu juuksed, sest sageli eksles tema pilk minu silmilt hoopis tujukatele salkudele.
Ma võin sellele läbi sõrmede vaadata. See rahulik vastus, mis paistis talle endale meeldivat, ajas mind naerma, ent mehe huuled vaid tuksatasid kergelt. See polnud naeratus, kuid sinnapoole. Mulle, kelle jaoks tähendas naeratus maskeeritud emotsiooni, pakkus see värskendavat vaheldust.
„Meeldiv teiega tutvuda. Ma hindan teie tööd AKN-i heaks väga kõrgelt.” Ameerika Kodutute Noorte ühendus oli ainus jäänuk minu ema piinavast kasvatusest – heategevusüritus, millesse ta mind noorena tõukas, kuid mis haaras mu südame nii kõvasti endasse, et ei olegi seda lahti lasknud.
Mehe näolt kadus see vähenegi naeratuse vari. „Ma ei nimetaks seda tööks. Minu kontor väljastab tšeki. Midagi muud ei tehtagi.”
„Teie toetus tähendab meile väga palju.” Toetus oli tema panuse kohta päris tagasihoidlik väljend. Eelmisel aastal annetasin ma pool miljonit dollarit, kuus protsenti terve aasta annetustest. Tema tšekk kattis üheksakümmend kaks protsenti. Sellest piisas, et mehest saaks juhatuse auesimees, ehkki ta ei olnud kordagi näidanud oma nägu ei ühenduse hoones ega juhatuse koosolekutel. Olime kuulnud ning kohvi ja kõvaks läinud sõõrikute kõrvale arutanud meie esimehe kohta käivaid kuulujutte. Terava keelega seitsme lapse emalt Beth Hortonilt, kelle näol oli alalõpmata morn ilme, kui ta just mõnd erutavat kõlakat rääkida ei saanud, olin ma kuulnud mehe eskorttüdrukutest.
„Neid on olnud sadu,” pihtis ta eelmise aasta juhatuse koosolekul, toppides terve sõõriku korraga suhu, sellal kui mina teda teraselt jälgisin, ühtviisi põnevil nii proua võimalikust läkastama hakkamisest kui ka Sharpi seksieluteemalisest vestlusest. „Minu autojuhi vend on tema kesklinna kortermaja uksehoidja ja ta ütleb, et seal käib igal ajal tüdrukuid. Ilusad tüdrukud, aga ilmselgelt prostituudid. Härra ei lahku kunagi koos nendega ja nad jäävad alati ainult paariks tunniks.” Noogutan, jäädes ta sõnu peaaegu uskuma. See selgitaks ka tõika, miks ta kunagi ühegi naisega koos pildi peale pole jäänud. Jäi mulje, et mees ei käi kohtamas, ning sedasorti tõsiasi ajas San Francisco naised hulluks ja andis aeg-ajalt alust homoseksuaalsusega seotud kuulujuttudele. Need kuulujutud ei levinud aga kunagi liiga kaua… kõik need naised, kes olid mehega kohtunud, tema juures töötanud, lükkasid tekkinud kõlakad ümber. Mulle meeldis mõte prostituutidest, mehest, kes