Kübaratäis taevast. Терри Пратчетт
jäi veel mõneks ajaks paigale, kuni tema pisarad ära kuivasid ning sammus siis mööda mäekülge tagasi alla, jättes lõppematu tuule rataste ümber keerlema ning ümara kõhuga ahju korstnas vilistama. Elu läks edasi.
Tiffany-vanuste tüdrukute puhul polnud „teenistusse astumine” sugugi ebatavaline. See tähendas tööd teenijatüdrukuna. Tavaliselt alustati mõne üksinda elava vanaproua juures, kes ei saanud küll palju maksta, aga kuna see oli teie esimene töö, siis polnud te arvatavasti ka eriti palju väärt.
Tiffany pidas oma kodutalu piimakööki aga niigi pea üksinda, kui keegi tal vaid suuri piimamannerguid tõsta aitas, ja tema vanemad olid tõsiselt üllatunud, et ta üleüldse teenistusse astuda soovis. Aga nagu Tiffany ise ütles: nii oli kombeks. Inimene sai natuke laia maailma näha. Ta kohtus uute inimestega. Kunagi ei võinud teada, kuhu see kõik välja viib.
Just see viimane punkt kallutas kavalal kombel Tiffany poolele ka tema ema. Ta ema rikas tädi läks kunagi nõudepesijaks, sealt edasi toatüdrukuks ning tõusis nii üha kõrgemale, kuni temast sai majapidaja, kes abiellus ülemteenriga ning elas nüüd uhkes majas. See polnud küll tema uhke maja ja ta elas seal ainult natukene, kuid ta oli peaaegu daam.
Tiffany ei kavatsenud daamiks saada. Kogu see teenistuse jutt oli tegelikult suitsukate. Ja preili Tick oli selles kaasosaline.
Nõidumise eest ei tohtinud raha küsida ja sellepärast tegid kõik nõiad ka mõnda muud tööd. Preili Tick oli nõid, kes oli maskeerunud õpetajaks. Ta reisis ringi koos teiste rändõpetajatega, kes käisid kambas ühest paigast teise ning õpetasid toidu ja vanade riiete eest ükskõik kellele ükskõik mida.
See oli hea võimalus vabalt ringi liikuda, sest Kriidimaa inimesed ei usaldanud nõidu. Nad arvasid, et nõiad tantsivad kuuvalgetel öödel püksata. (Tiffany oli selle kohta järele küsinud ja kuulnud teatud kergendusega, et nõiaks saamiseks ei pidanud püksata tantsima. See oli küll lubatud, kui nõid seda soovis, aga ainult juhul, kui ta teadis, kus kõik nõgesed, ohakad ja siilid asuvad.)
Kui aus olla, siis suhtusid inimesed veidi kahtlevalt ka rändõpetajatesse. Arvati, et nad näppavad kanu ja varastavad lapsi (mis oli omal moel ka tõsi), ning nad käisid külast külla kirevate kärudega, kandsid pikki rüüsid, mille küünarnukkidel olid nahklapid, ja veidraid lapikuid mütse ning kasutasid omavahel tavainimesele mõistetamatuid paganlikke sõnu nagu „Alea jacta est” või „Quid pro quo”. Preili Tickil oli üsna kerge nende sekka sulanduda. Tema teravatipuline kübar oli maskeeritud mudel, mis nägi välja täpselt nagu paberlilledega ehitud must õlgkübar kuni hetkeni, kui ta vajutas salavedrule.
Viimase aasta jooksul oli Tiffany ema tõsiselt üllatanud ja pannud mõneti muretsema tema tütre ootamatu janu teadmiste järele, mida külaelanikud pidasid tagasihoidlikus koguses heaks asjaks, kui mis üledoosi puhul võis põhjustada tarbetut rahutust.
Kuu aja eest oli aga saabunud sõnum: Ole valmis.
Preili Tick oli ühes oma lillelise kübaraga talust läbi astunud ning härra ja proua Achingule seletanud, et üks üleval mägedes elav vanaproua oli kuulnud Tiffany suurepärasest kompetentsusest juustuvalmistamise alal ning oli valmis pakkuma talle teenijatüdruku kohta palgaga neli dollarit kuus koos ühe vaba päevaga nädalas, oma voodikoha ning nädalase puhkusega Orikavahi pühade ajal.
Tiffany tundis oma vanemaid. Kolm dollarit kuus oli veidi vähe ja viis dollarit oleks kahtlustäratavalt palju, kuid kompetentsus juustuvalmistamisel oli üht lisadollarit väärt. Ja oma voodi oli väga kena lisa. Kui Tiffany õed veel kodus elasid, siis oli kahe õe ühes voodis magamine täiesti tavaline. See oli hea pakkumine.
Preili Tick avaldas tema vanematele muljet ja tekitas ka veidi hirmu, kuid neid oli kasvatatud veendumuses, et inimesed, kes teavad sinust rohkem ja kasutavad pikki sõnu, on tähtsad, ja seepärast nad nõustusid.
Samal õhtul pärast magamaminekut sattus Tiffany juhuslikult nende omavahelist arutelu pealt kuulma. Alumisel korrusel rääkivaid inimesi on väga kerge juhuslikult pealt kuulda, kui sa hoiad tagurpidi pööratud klaasi vastu põrandalauda ja paned kõrva juhuslikult selle vastu.
Ta kuulis oma isa ütlevat, et Tiffanyl poleks üldse vaja ära minna.
Ta kuulis oma ema ütlevat, et kõik tüdrukud tahavad teada, mis laias maailmas peitub, ja sellepärast on parem lasta tal see välja elada. Ta on pealegi väga asjalik tüdruk, kellel on nutti. Kui ta kõvasti vaeva näeb, siis pole sugugi võimatu, et ühel heal päeval saab ta mõne väga tähtsa inimese teenijaks, just nagu tädi Hetty, ning asub elama majja, millel on sisekemmerg.
Tema isa ütles, et küll ta näeb, et põranda küürimine on igal pool samasugune.
Tema ema ütles, et sellisel juhul hakkab tal igav ja ta tuleb aasta möödudes tagasi koju ja, muuseas, mida „kompetents” tähendab?
„Pädevus”, mõtles Tiffany endamisi. Nende majas oli küll vana sõnaraamat, kuid tema ema ei avanud seda kunagi, sest kõigi nende sõnade nägemine viis ta endast välja. Tiffany oli selle kaanest kaaneni läbi lugenud.
Ja oligi kõik ning nüüd järsku, kuu aega hiljem, leidis ta end mässimas puhta kaltsu sisse oma vanu saapaid, mida olid enne teda kandnud kõik tema õed, ning panemas neid kasutatud kohvrisse, mille tema ema oli talle ostnud ja mis nägi välja, nagu see oleks valmistatud lagunenud papist või kokkusurutud, kõrvavahaga segatud viinamarjaseemnetest, ning mida tuli nööriga koos hoida.
Jäeti hüvasti. Ta nuttis veidi ja tema ema nuttis palju ja tema väikevend Wentworth nuttis ka, juhuks kui keegi annab talle selle eest kommi. Tiffany isa ei nutnud, kuid andis talle hõbedollari ja ütles üsna järsult, et ta iga nädal kindlasti koju kirjutaks, mis tähendab nutmist meeste moodi. Tiffany jättis hüvasti juustudega piimaköögis ja lammastega koplis ning isegi kass Rotipaunaga.
Siis tulid kõik peale juustude ja kassi värava juurde ja lehvitasid talle ning preili Tickile – noh, tegelikult ka peale lammaste – kuni nad jõudsid peaaegu alla külla viiva kriitvalge tee lõppu.
Ja siis sugenes vaikus, mida täitsid vaid nende saabaste sammud kivisel pinnal ning põldlõokeste lõppematu laul nende peade kohal. Oli augusti lõpp, õhk oli väga palav ning uued saapad hõõrusid.
„Mina sinu asemel võtaksin need jalast,” sõnas preili Tick mõne aja möödudes.
Tiffany istus teepervele ning õngitses kohvrist välja oma vanad saapad. Ta ei hakanud preili Tickilt küsima, kuidas too tema uutest kitsastest saabastest teadis. Nõiad panid tähele. Vanad saapad, mille sees ta pidi küll mitut paari sokke kandma, olid palju mugavamad ja kõndimiseks väga mõnusad. Need oli kõndinud juba kaua aega enne Tiffany sündi ning teadsid, kuidas see käib.
„Kas me näeme täna ka mõnda… väikest mehikest?” jätkas preili Tick, kui nad uuesti astuma hakkasid.
„Ma ei tea, preili Tick,” kostis Tiffany. „Ma ütlesin neile juba kuu aja eest, et ma lähen ära. Neil on praegusel aastaajal väga kiire. Aga üks või kaks neist hoiab mul alati silma peal.”
Preili Tick vaatas kiiresti ringi. „Ma ei näe midagi,” lausus ta. „Ega kuule midagi.”
„Nii saabki aru, et nad on siin,” kostis Tiffany. „Kui nad mind jälgivad, siis on ümbrus alati veidi vaiksem. Aga kui teie olete minu juures, siis nad ei näita ennast. Nad veidi pelgavad moore… Nad lihtsalt kutsuvad nõidu selle nimega,” lisas ta kiiresti. „Nad ei mõtle sellega midagi halba.”
Preili Tick ohkas. „Väikese tüdrukuna tahtsin ma väga piktsisid oma silmaga näha,” lausus ta. „Ma jätsin neile isegi väikese tassitäie piima. Hiljem ma muidugi mõistsin, et see polnud päris õige samm.”
„Ei, te oleksite pidanud tugevat kärakat kasutama,” ütles Tiffany.
Ta heitis pilgu heki poole ja tundus, nagu seal oleks vaid viivuks vilksatanud punane juuksetutt. Ja ta naeratas, veidi närviliselt.
Tiffany oli olnud, küll vaid paariks päevaks, kõige lähem vaste haldjate kuningannale, mis inimese puhul on võimalik. Tõsi, teda oli kutsutud küll keldaks, mitte kuningannaks ja Nac Mac