Kübaratäis taevast. Терри Пратчетт
kohtumine ärevate Nac Mac Feegle’itega võib inimesele nõnda mõjuda. Otse loomulikult hakkasid kõik kodused inimesed, ilma et keegi oleks neile selles osas otseselt valetanud, aga uskuma, et hoopis Roland päästis tema. Üheksa-aastane praepanniga relvastatud tüdruk ei saa ju ometi päästa kolmeteistaastast poissi, kellel on lisaks veel mõõk.
Tiffanyl polnud selle vastu midagi. Nii ei esitanud inimesed liialt küsimusi, millele ta ei tahtnud, või isegi ei osanud, vastata. Kuid Roland oli hakanud… läheduses viibima. Jalutama läinud Tiffany sattus temaga juhuslikult kokku palju tihemini, kui oleks pidanud võimalik olema, ja poiss paistis külastavat just neid külaüritusi, kuhu läks ka tema. Roland oli alati viisakas, kuid Tiffany ei suutnud taluda seda, et ta nägi pidevalt välja nagu spanjel, kellele on jalaga ribidesse löödud.
Tuli siiski tunnistada – ja see tunnistamine käis väga raskelt – et ta juhmerdas palju vähem kui varemalt. Samas, ta oli enne ikka väga juhm olnud.
Ja siis mõtles ta: Hobune, ning hakkas selle üle imestama, kuni taipas, et ta silmad olid jälginud mööduvat maastikku, samas kui tema aju põrnitses minevikku…
„Seda näen ma küll esimest korda,” ütles preili Tick.
Tiffany tervitas „seda” aga vana sõbrana. Mägede jalamil asuv Kriidimaa tõusis tasandikust üsna järsult esile. Keset laia veeru asus väike org ja selle oru küljel oli kujutis. Murupind oli pinnasest laugete joontena nõnda välja lõigatud, et paljas kriit moodustas loomakujutise.
„See on Valge Hobune,” ütles Tiffany.
„Miks nad seda nii kutsuvad?” küsis preili Tick.
Tiffany vaatas tema poole. „Sest kriit on valge?” vihjas ta, üritades samal ajal mitte vihjata sellele, et preili Ticki küsimus oli pisut rumalavõitu.
„Ei, miks nad seda hobuseks kutsuvad? See ei näe hobuse moodi välja. See on lihtsalt… lauged jooned…”
…mis otsekui liiguksid, mõtles Tiffany.
Rahvas rääkis, et Hobuse lõikasid murupinnast juba iidsel ajal välja samad inimesed, kes ehitasid kivisõõre ning matsid oma rahvast suurte mullaküngaste alla. Ja nemad lõikasid selle rohelise oru küljele ka Hobuse, mis oli päris hobusest kümme korda suurem ning lisaks ka vale kujuga, kui seda õige pilguga ei vaadatud. Ometi pidid nad hobuseid tundma, neid kasutama, neid iga päev nägema ja nad polnud rumalad inimesed, olgugi, et nad elasid kaua aega tagasi.
Tiffany küsis kord, kui nad lambalaadalt tagasi sõitsid, oma isalt Hobuse välimuse kohta, ja isa ütles talle sama, mida Vanaema Aching oli kunagi temale öelnud. Ta andis Vanaema jutu lausa sõna-sõnalt edasi ning Tiffany tegi nüüd sama.
„Tähtis pole too, mäerdune hobune näikse,” ütles Tiffany. „Vaid mis ta um.”
„Ah soo,” ütles preili Tick. Aga kuna ta oli lisaks nõiale ka õpetaja ja ei suutnud end nähtavasti tagasi hoida, siis ta lisas: „Huvitav on see, et ametlikult pole valget hobust üldse olemaski. Neid kutsutakse hallideks.”1
„Jah, ma tean,” ütles Tiffany. „See siin on valge,” lisas ta ühemõtteliselt.
See kutsus preili Tickis esile vaikusehetke, kuid paistis, et teda vaevab siiski mingi mõte.
„Küllap sa oled kurb, et pead Kriidimaalt lahkuma,” küsis ta üle vankrikolina.
„Ei,” kostis Tiffany.
„Sa ei pea seda häbenema,” ütles preili Tick.
„Aitäh, aga ma tõesti ei ole kurb,” vastas Tiffany.
„Kui sa tahad natuke nutta, siis sa ei pea teesklema, et sul läks näiteks prügi silma või…”
„Minuga on kõik täiesti korras,” kinnitas Tiffany. „Ausalt.”
„Kui sa seda enda sees hoiad, siis teeb see sulle hiljem kõvasti haiget.”
„Preili Tick, ma ei hoia midagi enda sees.”
Tegelikult imestas Tiffany isegi veidi, et ta ei nutnud, kuid ta ei kavatsenud seda preili Tickile näidata. Ta jättis endale peas väikese ruumi, kus ta saab nutma puhkeda, kuid sinna ei tekkinud midagi. Võib-olla sellepärast, et ta oli mässinud kõik need tunded ja kahtlused kokku ning jätnud need üles mägedesse ümara kõhuga ahju juurde.
„Ja kui sa juba kord siin nukrutsed, siis võid ehk avada selle kingi, mis ta…” proovis preili Tick.
„Rääkige mulle preili Levelist,” ütles Tiffany ruttu. Ta teadis vaid oma tulevase võõrustaja nime ja aadressi, kuid selline aadress nagu „Preili Level, Majake Metsas surnud tamme lähedal Kadunud Mehe Raja ääres Kõrgel Eendil, Kui Mind Pole Kodus Siis Jätke Kiri Ukse Juurde Vana Saapa Sisse” kõlas paljulubavalt.
„Ah-jah, preili Level,” sõnas preili Tick löödult. „Ee, jah. Ta polegi tegelikult eriti vana, aga ta ütles, et võtab oma katuse alla hea meelega veel ühe kätepaari.”
Tiffany kõrvust ei suutnud ükski sõna mööda lipsata, isegi mitte siis, kui nende saatjaks oli preili Tick.
„Nii et seal elab veel keegi?” küsis ta.
„Ee… ei. Otseselt mitte,” lausus preili Tick.
„Tal on siis neli kätt?” pakkus Tiffany. Preili Ticki häälest võis välja lugeda, et ta soovib seda teemat vältida.
Preili Tick ohkas. Keeruline on rääkida inimesega, kes on kogu aeg tähelepanelik. See tekitab kõhedust.
„Parem oota, kuni sa temaga kohtud,” ütles ta. „Kõik see, mida mina ütlen, jätab sulle ainult vale mulje. Sa saad temaga kindlasti hästi läbi. Ta on väga hea suhtleja ja vabal ajal on ta lisaks uurimisnõid. Ta peab mesilasi, ja kitsi, mille piim on väga hea – tänu homogeniseeritud rasvadele, kui ma ei eksi.”
„Mida teeb uuriv nõid?” küsis Tiffany
„Oh, see on väga iidne amet. Ta üritab leida uusi loitse ja uurib selleks, kuidas tegelikult vanu loitse tehti. Sa oled kindlasti kuulnud kogu seda „nahkhiire kõrvade ja konnavarvaste”-värki? Neist pole mingit kasu, aga preili Leveli arvates on põhjus selles, et me ei tea täpselt, mis sorti konn või milline varvas…”
„Palun vabandust, aga ma ei aita kellelgi süütuid konni ja nahkhiiri katki lõigata,” teatas Tiffany kindlalt.
„Oh ei, ta ei tapa neid kunagi!” ruttas preili Tick kinnitama. „Ta kasutab ainult loomi, kes on loomulikult surnud, vankri alla jäänud või enesetapu sooritanud. Konnad võivad mõnikord suurde masendusse langeda.”
Vanker veeres mööda valget tolmust teerada edasi, kuni kadus lõpuks silmist.
Midagi ei juhtunud. Põldlõokesed laulsid nii kõrgel taevas, et olid silmale nähtamatud. Õhku täitsid rohuseemned. Kõrgel Kriidimaa nõlvadel määgisid lambad.
Ja siis tuli mööda teed miski. See liikus nagu väike aeglane tuulekeeris, mida võis märgata vaid tänu tolmule, mida see üles keerutas. Möödudes tekitas see heli, mis meenutas kärbseparve suminat.
Ja siis kadus ka see piki mäenõlva allapoole…
Mõne aja pärast ütles kusagil pika rohu sees üks hääl: „Kirivise piralt! Tu on tal suisa kannul!”
Teine hääl ütles: „Küll tu vana moor toda märkab!”
„Mäh? Tu õpetusmoor või? Tu pole miski õige moor!”
„Suur Yan, tal on nonde lillikeste all tirava tipuga kübar,” teatas teine hääl veidi sõitlevalt. „Nägin tuda oma silmaga. Ta nipsab tillut vedru ja ots ‘üppab naksti üles!”
„Jeh, Hamish, ta võib küll toda lugemist ja kirjutusvärgendust tunda, a’ raamatuist väljapoole ei tia ta ‘alligi. Ja tema iis ma end küll näole’i anna. Ta on seda tüüpi inime, kes võib meite kohta veel üht-teist paprilegi panna! Lähme ja otsime kelda välja!”
Nac Mac Feegle’id vihkasid
Ta pidi seda ütlema, sest ta oli nii nõid kui õpetaja ja see on jube kombinatsioon. Nad tahavad, et kõik asja oleksid õiged. Nad tahavad, et asjad oleksid täpsed. Kui te tahate nõida endast välja viia, siis te ei pea sugugi nõiduste ja loitsudega jändama, vaid paigutage ta lihtsalt ruumi, mille seinal on veidi vildakalt rippuv pilt, ning vaadake, kuidas ta piinleb.