Revolutsiooni küüsis. Helen Rappaport

---

Скачать книгу

---

teisel pool veel üks tagasihoidlik elamu”.35 Hoone sisemus vajas remonti ja see oli lausa nii kehvasti möbleeritud, et nägi Francise arvates välja nagu „laohoone”.36 Peagi hakkas ta otsima paremat hoonet, aga nii nagu Buchananilgi, ei õnnestunud tal sõja tõttu midagi leida.

      Francise büroo – mille rõdul seistes ta võis all tänaval toimuvat jälgida – paiknes koos magamistoa ja elutoaga teisel korrusel. Kuid toad olid väga kitsukesed. Saatkonnas nappis töötajaid ja asjad olid laokil; mis Francise meelest veelgi hullem, kohv „ei olnud eriti hea”.37 Francisele meeldis oma kaasmaalasi lõbustada ja nendega koos õhtust söömas käia, sest ta tundis puudust oma suurest perest, kes oli jäänud St Louisisse. Ameerika ärimehed, eriti hiljuti Petrogradis uksed avanud National City Banki ametnikud, kutsusid teda sageli einestama. Samuti sai ta sõbraks Ameerika seltskonnadaami Julia Grantiga, Ulysses S. Granti lapselapsega, kes oli abiellunud vene aristokraadiga ja oli nüüd vürstinna Cantacuzène-Speranski (ehkki tema sõbrad Ameerika kolooniast kutsusid teda mõneti labaselt „vürstinna Mike’iks”) ja kellel oli luksusnumber Hotel d’Europe’is.38 Vürstinna võõrustas Francist külluslikult, nii nagu teisedki jõukad aristokraadid, kas siis oma Petrogradi linnamajades või lemmikhotellide privaatnumbrites.

      Alates esimestest päevadest tundis Phil Jordan „Kuberneri” suhtes – nagu kõik olid harjunud pöörduma Francise poole tema Missouri ametiajast peale – suurt vastutust. Iga kord, kui Francis suundus Petrogradi tänavaid avastama, tegutses Phil suursaadiku järelevaatajana ja üheskoos rühkisid nad läbi kõige venepärasega, eriti Vene köögiga tutvumise raskuste. Nagu Francis ütles oma pojale Perryle: „Phil ja mina püüame endiselt toime tulla vene kokaga, kellele ta püüab läbi suurte raskuste selgitada, kuidas Ameerika moodi süüa valmistada, sest kokk ei mõista sõnagi inglise keelt ja Phil ei oska sõnagi vene keelt”.39 Peagi saabus aga abi ühe tuttava näol, kelle Francis oli leidnud laevareisil Venemaale: Petrogradi tagasi pöördunud venelanna Matilda de Cram, kes elas saatkonna lähedal ja sai seal sagedaseks külaliseks ning pakkus ka oma teeneid Francisele prantsuse ja Jordanile vene keele õpetamisel. Francise sõprus madame de Cramiga, sealhulgas ka vabadel päevadel koos võiduajamistel käimine, valmistas palju meelehärmi tema töötajatele ja liitlaste vastuluurele, kes olid märkinud selle daami ära Saksamaa spioonina, kes püüdis kergeusklikku uut suursaadikut võrgutada.4041

      Ent tänu madame de Cramile oskas nõukas Jordan peagi piisavalt vene keelt, et üksi kaupa ostmas käia, väites: „Ma saan päris hästi hakkama, sest õppisin keele ära.” Jordan oli nii leidlik, et peagi hankis ta saatkonnale köögitarbeid ja mööblit, sealhulgas korraliku suurusega söögilaua, mille ümber mahtus istuma kakskümmend inimest.42 Olles kohanenud, laskis Francis vene koka lahti ja pärast seda valmistas Jordan talle hommikusööki, kuni neil õnnestus võtta tööle „neegerkokk, kes on väga musta nahaga, Lääne-India neeger nimega Green”. Linna saabumisest alates oli Jordanit väga hämmastanud, kui „vähe neegreid” Petrogradis oli, ja „selliseid nagu meie neegrid üldse mitte”.43 Samuti selgitas Francis oma naisele, et on tähele pannud, et Phil, kes oli „suhteliselt heleda nahaga” ja „peaaegu et piisavalt valge, esinemaks valge mehena”, ei käinud koos trinidadlasest kokaga tänaval koos väljas, sest too oli „nii must”.44 Näis, et Jordan ja Green pühendasid enamuse oma ajast „toiduhankimisplaanide sepitsemisele” ning mingil viisil õnnestuski neil suursaadiku lauale süüa nõiduda, vaatamata tohutule defitsiidile, sest rudimentaarse vene keelega varustatud Jordan osutus „kartmatuks tänavatel ringihulkujaks ja turgudel tingijaks, suheldes paljukultuurilise, paljukeelse rahvahulgaga”.4546 Polnud kahtlustki, kui väga Francis tundis puudust oma Ameerika luksusest: ta pidi kuude kaupa ootama, enne kui singi- ja peekonikast, mille ta oli New Yorgist tellinud, Venemaale saabus, ja veelgi kauem tuli oodata kaht kasti Šoti viskit, mis pandi Londonist teele ja polnud oktoobriks ikka veel kohale jõudnud.47

      Leidlik Phil Jordan oli kiiresti muutunud „hindamatuks” kõigis asjus, mis puudutasid saatkonna igapäevast käigushoidmist.48

      Nagu märkis oma päevikusse saatkonnaametnik Fred Dearing: „Kohe näha, et Phil on keegi. Mitte keegi ei saaks olla vähem silmatorkav, aga selgesti keegi.”49 Ta oli suursaadikule tõhusaks abiks, kui Francis oli neljanda juuli50 tähistamiseks vapralt korraldanud eduka vastuvõtu rohkem kui sajale külalisele. „Ma tellisin esmaklassilise orkestri üheksa muusikapalaga,” kirjutas ta Jane’ile, ja „tänu Philile oli meil hõrk punš lisaks teele, mida serveeriti samovarist, mille olime hiljuti ostnud. Meil olid kalamarjavõileivad, tomativõileivad ja – mis venelastele näis olevat tundmatu – maitsvad jäätised.”51 Petrogradi Ameerika koloonia liikmed tervitasid pidu ja selle kulinaarseid hõrgutisi suure rõõmuga, aga enda tuntuks tegemine snooblikus Vene diplomaatilises seltskondlikus ringis oli uue suursaadiku jaoks hoopis midagi muud. Juulikuus tunnistas Francis Jane’ile, et ta on „venelaste seas võrdlemisi vähe seltskondlikke tutvusi loonud.”52 Ta hoidis eemale Briti saatkonna peenutsevatest tee- ja kokteilipidudest ning kontinentaalse diplomaatilise korpuse enesekesksest keelepeksust, eelistades sellele korralikku pokkerit. Nood omakorda suhtusid tema diplomaatilistesse dineedesse mõnevõrra põlglikult. Sir George Buchanan, oma põlvkonna ja klassi seltskondlikust snobismist ja rassilistest eelarvamustest rikutud mees, lausa kartis Francise küllakutseid. Kui Buchananit Ameerika saatkonda sööma kutsuti, oli tal tavaks kurta: „Aa, meid ootab kehv õhtusöök … mille on valmistanud neeger.”53 Ja enamasti ei olnud sellistel kordadel orkestrit, vaid üksnes ustav Phil, kes meistrina kõigi asjade peale käis külaliste teenindamise vahel sirmi taga grammofoni üles keeramas.54

      Tõtt-öelda ei nautinud ei Francis ega ka Buchanan eriti Petrogradi kõrgkihi seltsielu. Diplomaatilise korpuse kõige väljapaistvam seltskonnategelane oli nende särav Prantsuse kolleeg Maurice Paléologue, kes „korraldas parimaid dineesid niihästi kõige šikimale kui ka kõige frivoolsemale kildkonnale”.55 Tõepoolest, lihvitud maneeridega Paléologue, kes oli ka kuulujuttudega hästi kursis, näis pühendavat seltskondlikule tegevusele rohkem aega kui diplomaaditööle. Teda võis korrapäraselt näha balleti- ja ooperietendustel – mõlema kõrgaeg oli just sõjapäevil. Kui ta parasjagu teatris ei viibinud, näis ta olevat „ilmlõpmata suurvürstide elutubades vürstinnadega keelt peksmas” või Petrogradi rikaste ja ilusatega õhtust söömas.56

      Selliste diplomaatilise kogukonna liikmete jaoks nagu Paléologue ja teised linnas elutsevad välismaalased, polnud sõda seni olnud väga raskesti talutav. Linna kõige kuumem pilet oli endiselt balletiõhtule Maria teatris. Kogu Petrogradi seltskond – venelased ja ekspatriandid – käisid endiselt kolmapäevaõhtustel ja pühapäeva pärastlõunastel etendustel, et ise näha ja ennast näidata, ning riietusid vastavalt. Enamik istekohti müüdi privaatse ettetellimise teel juba palju varem välja; inimesed maksid kuni sada rubla selleks, et hankida üksikuid müügile lastud pileteid. Isegi sel toidujärjekordade ajal võis näha suuri rahvahulki balleti piletisabas seismas. Suursaadik Francis hindas Maria teatri sügishooaega „maailma parimaks”; koos enamikuga diplomaatilisest kogukonnast istus ta „lummatuna” kogu „Don Quijote” kolmetunnise etenduse, kus säras priimabaleriin Tamara Karsavina.57 Hästi

---

Скачать книгу