Revolutsiooni küüsis. Helen Rappaport

---

Скачать книгу

---

ning muutnud asjad veelgi hullemaks terve rea üha reaktsioonilisemate ministrite ametisse nimetamisega. Ajal, mil Nikolai viibis pealinnast eemal armee peakorteris, jäi Aleksandra üksi, võõrdununa Vene õukonnast ja suuremast osast oma sugulastest ning toetudes üha enam oma „sõbrale”. Selles sügavas isolatsioonis ei võtnud ta tõsiselt kellegi nõuandeid peale Rasputini omade. Nikolaile saadeti korduvalt hoiatusi Venemaa trooni ähvardavate ohtude eskaleerumisest; tema onu, suurvürst Nikolai Nikolajevitš, anus tsaari, et too ei laseks oma naisel valitsuse asjadesse sekkumisega monarhiat rohkem häbistada. „Sa seisad uue segadusteaja lävel,” hoiatas suurvürst. Sama meelt oli sir George Buchanan: „Kui keiser jätkab oma praeguste tagurlike nõunike toetamist, siis, kardan, on revolutsioon vältimatu.”73

      Selles „kestva pinevuse” õhkkonnas rääkisid inimesed avalikult vajadusest teha paleepööre ja panna keisrinna nunnakloostrisse kindlalt luku taha.74 Siivutud vihjed ja keelepeks „tumedatest jõududest”, keda Rasputin ja Aleksandra esindasid, olid ainus vestlusteema peentes klubides, kus „suurvürstid kaarte mängisid ja Venemaa „päästmisest” rääkisid.”75 Ainus lahendus näis olevat Rasputini tapmine – imerohi, mis kriisi eemale suunab ja monarhia katastroofi äärelt tagasi toob.

      16./17. detsembri ööl 1916 jäi Rasputin kadunuks. Maria teatris oli Prantsuse suursaadik Paléologue sel õhtul nautinud Smirnovat, kes tantsis peaosa balletis „Uinuv kaunitar”; ta meenutas, et tantsijanna „hüpped, piruetid ja „arabeskid” olid sama fantastilised kui suust suhu levivad lood” vandenõudest keisrinna ja tema „sõbra” võimult kõrvaldamiseks. „Oleme jälle Borgiate aegadesse jõudnud, suursaadik,” teatas üks Itaalia diplomaat talle usalduslikult.76 Kui Rasputini surnukeha mõni päev hiljem jõest välja õngitseti, reageeris Aleksandra karmilt, lastes karistada Rasputini noori tulipäiseid tapjaid – pagendas vürst Feliks Jussupovi tema maamõisasse ja suurvürst Dmitri Pavlovitši koduaresti –, Venemaa üldsus aga ülistas nende „kangelastegu”.

      Aasta lõpuks oli üle linna laskunud intensiivne, fatalistlik atmosfäär. „Lähenev kataklüsm oli juba kõigil mõtteis ja kõigi huultel,” meenutas Robert Bruce Lockhart.77 Hukatuse eelaimust süvendas tänavate öine pimendamine „tsepeliinide hirmus”, ja pimedust lõhestasid vaid taevast tsepeliine otsivad prožektorituled. Venemaal polnud enam kuigi palju jõudu, et idarindel Saksamaale vastu panna. Alates 1914. aastast oli mobiliseeritud neliteist miljonit meest ja seni oli kaotatud rohkem kui seitse miljonit langenute, haavatute või vangivõetutena. Vajadus kutsealuste järele oli küllastumatu; igal pool linnas – Marsi väljakul, Paleeväljakul ja Neeva kaldapealsetel – võis näha lõputuid sõdurikolonne ja suurtükiväe õppusi. Lihtsad venelased vaatasid seda järjest suurema ükskõiksusega; „nende tähelepanu hõivasid ikka needsamad meeleheidet ja kibestumist tekitavad toidumured”.78

      Leighton Rogersi meelest oli talvine Petrograd „maailma ilmastiku prügimägi”; alates oktoobrikuust, kui ta saabus, oli ta vaevalt päikest näinud, ja kui see välja ilmuski, oli ta kella kolmeks pärastlõunal juba loojunud. „Näib, et oleme maailma katusel, mähituna valgetesse ududesse, mis neelavad selle sära endasse.”79 Kui algasid lumesajud ja talvekülmad, küsisid kõik endalt, kui kaua selline plahvatusohtlik olukord veel võib kesta, kaua läheb aega, enne kui „järjekorras lõdisevad naised, jalad külmast tuimad, värisevad sõrmed salli tihkemalt ümber pea surumas” oma viha välja valavad ja poodidele tormi jooksevad.80 Kõikjal võis näha naistesalku

      jalgu lohistamas, tõuklemas, trügimas; innukad värisevad käed sirutumas supikausi järele, kaeblikud hääled veel veidi lisaks palumas, anumas pudelitäit piima, et viia see kodus suremas olevale väikelapsele, rääkimas pikki, heietavaid, haletsusväärseid lugusid puudusest, viletsusest ja külmast.81

      Pealinna poolilm aga sulges tänavail kohuva pahameele suhtes silmad, kasutades viimast võimalust pillerkaaritada enne jõule Petrogradi teatrites, kabareedes ja ööklubides:

      Hotell Astoria pöördustest käis läbi ikka samasugune lõputu protsessioon – kasukates ja vääriskividega ehitud naised, sädelevates mundrites mehed. Üle sildade sõitsid limusiinid siia-sinna ning tänavatel helises troikade muusika – aisakellad ja raudjalased lumel … Nii nagu ikka, oli tänavatel tunglemist, trammid olid umbselt täis tuubitud, restoranide äri õitses. Ja igal pool inimesed rääkisid, nagu nad räägivad ainult Venemaal, lõputu rääkimise kodumaal.82

      Neeva teisel kaldal olid pealinna Viiburi poole tööstusrajooni räpased, kasarmulaadsed tööliste kortermajad 17. oktoobril olnud tunnistajaks 20 000 metalli- ja relvatööstuse töölise suurele streigile. Sõjast, haigustest, ebasanitaarsetest elamistingimustest, madalast palgast ja näljast räsituna nõudsid nad üha häälekamalt palgatõusu ja tingimuste parandamist. „Igast ebaharilikust helist, isegi ootamatust vabrikuvilest piisas selleks, et tuua nad tänavatele. Pinge muutus lausa valusaks. Teadlikult või ebateadlikult ootasid kõik, et midagi hakkab juhtuma.” Tööliskvartalites „levisid kulutulena” jutud revolutsioonist ja agitaatorid kandsid hoolt selle eest, et rahulolematuseleeke veelgi enam õhutada.83 Pärast teist suurt streiki, 26. oktoobril, ei lastud töölisi enam tehastesse sisse. 29. oktoobriks olid 48 tehast uksed sulgenud ja 57 000 töölist streikis. Vihased kokkupõrked politseiga jätkusid, kuni need töölised tagasi tööle võeti.84

      Paljude diplomaatilise kogukonna liikmete arvates polnud Venemaa kokkuvarisemiseni enam palju aega jäänud ning Briti alamaid ärgitati juba tagasi kodumaale pöörduma. Aga kui sir George Buchanan ennustas kindlalt revolutsiooni toimumist, siis David Francis arvas, et seda ei juhtu „enne, kui sõda lõpeb” või tõenäolisemalt „varsti pärast seda”.85 Ta tähistas koos oma töötajatega Ameerika stiilis jõulusid (Vene kalendri järgi oli see 12. detsembril] „kalkuniprae ja ploomipudingiga”.86 Sir George mõtles samal ajal hoopis tõsisematele asjadele. Otsustanud teha veel viimase katse hoiatada tsaari peatse revolutsiooni ohu eest, suundus ta Aleksandri paleesse, mis asus pealinnast 24 kilomeetrit lõuna pool Tsarskoje Selos. „Kui keiser ta istudes vastu võtab,” ütles ta Robert Bruce Lockhartile enne lahkumist, „siis läheb kõik hästi.”87 Kui Buchanan 30. detsembril kohale jõudis, võttis tsaar teda seistes vastu. Sellegipoolest pingutas Buchanan kõvasti, et veenda tsaari linnas pead tõstva rahulolematuse tõsiduses ning palus tungivalt, et isevalitseja annaks oma parima, et taastada usaldus trooni vastu, tehes ühiskondlikke ja poliitilisi järeleandmisi, enne kui on liiga hilja: „tema võimuses oli juhtida Venemaa kas võidule ja alalisse rahusse või revolutsiooni ja katastroofi”, kirjutas sir George hiljem. Kuid Nikolai pidas tema muretsemist põhjendamatuks ja ütles, et suursaadik liialdab.88 Buchanan lahkus pool tundi hiljem süngena. Ta oli oma jutu ära rääkinud ja tundis kergendust, et „sai selle südame pealt ära”.89 Ent ta oli rääkinud kurtidele kõrvadele, nagu ta oligi ette arvanud. Nikolai oli äsja häälestanud avaliku arvamuse enda suhtes veelgi vaenulikumaks, nimetades siseministriks ülitagurliku Aleksandr Protopopovi, mehe, kes oli võtnud nõuks isevalitsust iga hinna eest säilitada, Rasputini teadaoleva kaasosalise – tegu, mille peale teised ministrid esitasid protestiks ühise tagasiastumispalve.

      Kui uus, 1917. aasta saabus, oli Phil Jordanil kuidagi õnnestunud Ühendriikide saatkonna peo jaoks salakaubana Venemaale toodud šampanjat hankida. Vaibad rulliti kokku ja tants käis varajaste hommikutundideni.90 Prantsusmaa suursaadik Paléologue saatis

---

Скачать книгу