Surnud tüdrukute klubi. Gudule
meie aga oleme heledate juustega. See on natuke häiriv, eelistaksin tumedat pead. Aga vahet pole, küll ma ära harjun. Meie patsid lendlevad valgusesäras.
Seejärel avab Zoé oma riidekapi ja hakkab jalga tõmbama siniseid teksasid. Tõstan otsekohe protesti:
“Oh ei, mitte neid! Need on ju koledad!”
Üks jalg õhus, katkestab ta kõheldes riietumise.
“Arvad või?”
“Pane parem roosad traksikad.”
“Need on pesus.”
“Need tuleb ainult pesukorvist välja võtta!”
Zoé annab pisut vastumeelselt järele.
Kui paarist plekist põlvedel mööda vaadata, polegi traksikad nii mustad. Silmitsen meid sedasi riietatult peeglist. Meie väljanägemine on võrratu.
Nora aga arvab teisiti. “Ole nüüd ikka, Zoé,” hõikab ta niipea, kui meid näeb, “need traksikad on sopased – kannad neid juba kaheksandat päeva!”
“Aga Jeanne tahtis nii!”
“Jeanne või mitte, mine ja vaheta need kohe ära. Mingi Barbie minu kodus asju ei otsusta!”
“Ma ei räägi nukust, vaid Jeanne’ist, kes on mu peas,” vaidleb Zoé.
Nora ärritub. “No mis sa õige nüüd välja oled mõelnud? Kes see selline veel on?”
“Noh, eks ikka mu vanem õde!”
Aiamaalt naasev Guillaume astub pikemata mängu. “Kui Jeanne on sinu õde, on ta ka meie tütar ja peab meie sõna kuulama!” hüüab ta.
Mida säärase argumendi peale kosta? Ma annan järele. Kuid leplik Zoé ehitab kiriku keset küla ja riietub teksade asemel mummulisse seelikusse, mis on roosa nagu traksikadki.
“Mis sa seal üksipäini ümised, kullake?”
“Ma ei ümise, ma räägin Jeanne’iga. Ja ma pole üldsegi üksi! Ma pole enam kunagi üksi, sest minu sees on Jeanne!”
Nora ohkab. On ilmselge, et tütre kujutlusvõime vaevab teda. Küllap on see lapse jaoks põgenemistee, võimalus tegelikkusest keelduda. Üksikute laste klassikaline probleem…
“Tuleb sellest lastearstiga rääkida,” pomiseb ta poolihääli.
Ta läheb eemale. Meie turtsatame oma hea vembu peale naerma. Vaene Nora, kes millestki aru ei saa – kes arvab, et meid võib arstirohtude abiga teineteisest lahutada…
Ravimid teineteise omaks olemise vastu – hahahaa… Õnne ja armastuse vastu…
“Hahahaa!”
Mingi naksatus. Nora kuulab meid ukse taga. Kindlasti on ta näost kaame.
“Ära naera mu ema üle!” hakkab Zoé mulle vastu.
Mina aga naeran veel kaks korda valjemini.
“Jäta järele,” niheleb Zoé, “mul on paha!”
Sinisesse taevasse jõe kohal ilmub pilv, valge ja kohev nagu vatitups. Hirvevasikad jätavad imestunult janukustutamise pooleli. Valvsad jänkud liigutavad oma pikki kõrvu.
Ma katkestan naermise. Pilv hajub. Hirvevasikad pistavad rahunenult ninaotsad vette tagasi, urvitades oma pisikesi kollakaspunaseid taguotsi, sabade all karvapööriste vahel heledamad laigukesed.
Lauda – vabandust, Vladovskite maja, minu ja Zoé kodumaja – taga laiub suur põld nii kaugele, kui silm ulatub. Lenoir’d kasvatavad sellel nisu, maisi või peete – vaheldumisi, et maad mitte ära kurnata. Sel aastal on põld nisu päralt. Jacquot ja ta poeg koristasid vilja ning kombain puistas turris kõrrepõllu tihkete põhupallidega üle.
Guillaume’ile ja Norale, kes “elukeskkonna ilust” sõgeduseni vaimustuvad, meeldib see vaatepilt väga.
“Kui ehe see kõik on!” ei väsi Nora kordamast. “Alles siin leiad üles tõelised väärtused, justkui suhtled loodusega.”
“Ja see valgus,” lisab Guillaume. “Panid sa tähele, missugune on valgus? Lausa kuldne!”
“See tuleb sellest, mis värvi on põld… Oleks see roheline, oleks kogu atmosfäär täiesti teistsugune. Toorem ja jahedam… Mäletad, kui me siia saabusime? Nisu polnud veel kõrsunud ja kogu mulje oli hoopis teine…”
Valgus, ikka ja jälle see valgus… Mis värk neil pariislastel õige selle valgusega on? Kas Pariisis siis valgust ei olegi?
Nende jutukatked kostavad meie kõrvu. Joonistasime Zoéga teerajale keksukasti ja mängu juhin parajasti mina. Selles olen ma alati meister olnud!
“See pole aus!” kilab Zoé. “Sinu kivi on minu omast lapikum!”
“Pole tõsi!”
“On jah! Ja pealegi teed sa pidevalt sohki!”
See oli küll inetult öeldud!
“Hei, mis siin toimub?”
Me tõstame ehmunult pea. Meie “keksuparadiisi” kohale sirutub vari. Kellegi vari, keda me kisklemisetuhinas pole lähenemas näinud.
See on lillelise põllega kerekas naine, õlgkübar peas ja korv käevangus.
“Tere, proua Lenoir,” ütleb Zoé viisakalt.
Ta pöörab pead ja hüüab: “Emps! Iss! Meil on külaline!”
Rose Lenoir kummardab meid embama.
“Tere, väike Zoé…”
Tema hingeõhk ründab meid. See on hooletu vana naise hingeõhk, mis hakkab mulle vastu. Ma taganen sammukese. Mu ebaviisakusest šokeeritud Zoé hoiab mind vägisi tagasi. Kuid Rose Lenoir’le ei jää mu vastumeelsus märkamata.
“Nonoh, sirtsuke, mis lahti?” imestab ta. “Ega ma sind ära ei söö!”
“Ma lihtsalt komistasin…” katsub Zoé kimbatusest välja rabeleda.
Tema vanemate tulek teeb piinlikule olukorrale kiire lõpu.
“Oo, mis kena üllatus!” hüüab Nora, nägu laial naerul.
“Tõin teile üht-teist oma aiast,” ütleb proua Lenoir korvi kõlgutades.
Selles on üks käharkapsas, mõni porruvars, porgandeid, naereid, pool tosinat mullast kartulit…
“Kui kena teist!” rõõmustab Nora. “Sellest saab ju kena ühepajatoidu! No tõesti, te poleks pidanud…”
Guillaume nuhutab saaki silmanähtava rahuldustundega.
“Milline nauding – puhaste aiasaaduste lõhn! Maa ja viljaliha hõng… Suurlinnades oleme selle kõik juba unustanud. Keemiaga kasvatatud toiduainetel pole pennigi eest maitset…”
Naabrite innukusest vaimustunud mamsel täpsustab lustlikult: “Mis maitsesse puutub, siis seda minu juurikatel juba jagub! Need ju puhta loomasõnniku peal kasvanud! Kui valmis vaaritate, saate omal keelel tunda!”
Hetk hiljem lähevad nad kolmekesi majja. Remonditööde edenemist märgates pole proua Lenoir kiitusega kitsi.
“Mõelda vaid, mis siin varemalt oli… Varemed, muud midagi! Ei saanud siin karjagi hoida. Teie aga olete sellest kena pesakese teinud. No tõepoolest, ma imetlen teie pealehakkamist!”
“Eks me tasapisi nokitse…” kostab Guillaume tagasihoidlikult.
Siis suundub ta külmiku juurde.
“Klaasike Cabernet’d, proua Lenoir?”
“Ei, ei, mul õhtusöök tulel… Einestame täna varem – pidustuste pärast.”
“Mis pidustuste?”
“Sügise esimese päeva pidustuste. See on meie kandis ammune traditsioon. Külas on täna õhtul simman. Kas teie siis ei sellest kuulnud?”
“Ei,” tunnistab Nora. “Meil,