Surnud tüdrukute klubi. Gudule
ütleb Nora.
Ma olen Zoé taskus peidus, nii et üksnes mu nukupea välja ulatub, ja ootan. Ah, kuidas ma ootan… Tean, et varem või hiljem ilmub ukse raamistusse tema. Ootan teda, ja viha marutab minus kui torm, kui orkaan, kui maailmalõpuraju.
“Jeanne’ile ka ei meeldi,” nohiseb Zoé.
Guillaume katsub muiet alla suruda.
“Ets kae? Kas see polnud just tema, kes kindlasti tahtis kaasa tulla?”
Zoé ei vasta. Ta surub mind oma südame vastu. Sellest hakkab hea, kuid maru ei vaibu.
“Tsst, tulevad…”
Lenoir’de perekond saabub rongkäigus täies koosseisus. Protsessiooni avab Jacquot. Vuntside ja vägeva vatsaga on ta oma isa täpne jäljend – kakskümmend aastat vanem kui Momo minu mälestustes. Tema järel tuleb ratastooli lükates Vinni.
Ning selles toolis… Selles toolis…
Torm vaibub üllatuse mõjul hetkega.
Selles toolis istub väeti vanamehenäss, niisama kõver kui lambijalaks olev viinapuuväät.
“Saage tuttavaks, see on minu isa, Maurice Lenoir,” ütleb Jacquot. “Tal oli eelmisel aastal insult. Ta ei liigu enam, aga mõistus on tal selge.”
Jacquot kummardab vanaäti poole:
“Need on härra ja proua Vladovskid, kes lauda ära ostsid!” karjub ta talle kõrva.
“Ta on veidi kõva kuulmisega,” lisab ta külaliste poole pöördudes.
Vanake ei tee kõssamagi, üksnes ta töllakil alahuulelt poetub peenike ilaniit.
“Sai aru küll,” kinnitab Jacquot.
Nüüd ilmub omakorda tüse mamsel joogikandikuga.
“Väike värskendav Cabernet!” kuulutab ta, seades lauale seitse klaasi ja kausikese soolaküpsistega.
Ratastoolist kostab korinat. Momo on silmanud pudelit.
“Janukest jätkub taadil alati!” naljatleb Vinni.
Ta täidab klaasi ja ulatab selle Momole. Vanamees avab suu. Nüüd näen ma ta keelt, tema sülge. Mu silme ette paiskub võigas mälestuspilt. Õnn, et Barbied on tummad, muidu pistaksin õudusest kisendama!
Näen seda keelt taas kuupaisteses padrikus mu huulte vahele tungimas… Et ma seda ka hammastega välja ei rebinud!
Ma kisendan vaikides. Üksnes Zoé kuuleb mind. Ta hakkab toolil nihelema, võtab mu taskust välja ning põrnitseb rangelt.
“Ole vait, paharet, mul lähevad trummikiled lõhki!”
“Ohoo, missugune kena nuku!” hüüatab paks mamsel. “Mis ta nimi on?”
“Jeanne.”
Olgugi et Zoé häält ei tõstnud, võpatab vanamees ja tõmbub korrapealt näost kaameks. Ta toob kuuldavale arusaamatu häälitsuse, mida pojapoeg vääriti tõlgendab.
“Veel üks lonksuke, taat?”
Silmad punnis, raputab vanamees ägedalt pead.
“Mis sa siis tahad?”
Uus häälitsus, niisama mõistetamatu kui eelmine. Niisama ärev. Jacquot silub õlgu kehitades vuntse.
“Lase olla…” ütleb ta pojale. “Ta nõuab lihtsalt tähelepanu. Külaliste tulles peab ta alati komejanti tegema.”
Ta tõstab klaasi.
“Härrad-prouad, teie terviseks!”
Kõik kõlistavad klaase, välja arvatud Zoé, kellele paks mamsel ometi peekritäie granaatõunamahla on valanud.
Zoé kuulab vanaätti. Kuulab teda oma südamega ning ta süda on terava kuulmisega. Küll mina seda juba tean – haarab ta ju minugi mõtteid ja tundeid, ilma et neid väljendama peaksin. Ta tajub hirmu selles vanaätis, keda keegi ei mõista. Ning see hirm vapustab teda.
Zoé läheb nagu hüpnotiseeritult äti juurde ning pistab oma väikese peo tema pihku. Sõrmede kokkupuutel kõverduvad Momo omad märkamatult.
“Tahate, onu, ma laulan teile midagi?”
See on kõik, mis talle vanamehe aitamiseks pähe tuleb. Kui väikestel lastel õhtuti magama minnes hirm on, pole midagi julgustavamat emakese hällilaulust.
Ei tea, kas vanataatidega on lood samamoodi?
Sedaaegu kui heldinud Lenoir’d “võluvale tüdrukukesele” kiidusõnu jagavad, kui Vladovskid õndsalt naeratavad, koer õues oma ketti tirib ja minu sees möllab maru, lõõritab Zoé oma kiledavõitu häälel:
“Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
Lähen parmu matustele.
Mis sel parmul viga oli?
Kits lõi oma kinduga…”
Ning vanamees pööritab sõnulseletamatus õuduses silmi.
Aeg on hiline. Zoé magab. Pitskardinad sõeluvad õrna kuupaistekuma. Ažuursed varjud joonistavad parketilaudadele lillelise mustri.
Minu nukusilmad on ka pimeduses pärani lahti. Väike Jeanne ei sule oma maalitud silmi mitte kunagi. Väike Jeanne pole igavestel rahumaadel, vaid juba pool sajandit kestnud lõpmatus valves pärast kaheteistaastast üürikest elu. Pärast toda ööd. Toda ööd. Sügise esimest ööd. Pärast toda kohutavat verist ja kannatusterohket ööd.
Zoé hingamine hällitab mind kui muusika.
Ah, see hingamine – kuidas ma tahaksin end sellesse uputada!
Kui ma vaid tihkaksin…
Ikka seesama vana ahvatlus: tõmmata end kerra Zoé südames. Selles hellas südames, kus on kindlast nii hea…
Ma poen vargsi Barbie seest välja. Hingan end välja. Õhkõrna, tajumatu nukuhingeõhuna. Ja õhkõrnalt saan ma Zoé hingeõhuga üheks.
Zoé hingeõhk tõmbab mind kaasa. Ma tungin Zoésse nagu leigesse vanni.
Tema sees on üksnes rahu. Laotan end temasse laiali.
Korraga hakkab ta vähkrema, avab silmad, tõuseb voodis istuli ja hõikab kiljudes ema. Tema näojooned on ääretust hirmust moondunud. Ta väänab nägu, pureb rusikaid, karjub. Tema hingerahu on pöördunud talumatuks kaoseks.
“Emme! Emme!”
Nora ruttab kohale, võtab lapse sülle ja kiigutab teda.
“Kõik on hästi, kallike… Kõik on hästi… Ära karda, see oli ainult halb uni…”
Zoé lahistab luksudes nutta ja hoiab kramplikult emast kinni.
“Ma kartsin nii hirmsasti, emme… Seal oli… Seal oli…”
Pole sõnu, mis väljendaks sõnulväljendamatut. Zoé ei saa kellelegi rääkida, mida ta nägi. Õigemini, mida ta vaid ühe hetke viivul silmas: kogu mu hinge sisu…
Tuiskasin esimese karje peale Barbie sisse tagasi. Maalitud silmade ja tüüne naeratusega olen ma taas talutav.
Kahetsusest tulvil, tõmbun oma plastmassist urkas kössi, imepisikeseks, imealandlikuks. Võtan taas omaks armastusväärse tohmani välimuse. Tõotan endale, et enam ma oma tegelikku palet ei näita. Jään varju. Zoél pole enam põhjust minu peale kaevata.
Õnneks ei jõudnud ta mind ära tunda. Kuidas ta võinukski? Kuidas võinuks ta tolles vihapöörises monstrumis ära tunda oma armsa nukukese?
“Emps, kas ma tohin teie voodisse magama tulla?”
Tüdruku silmad on ikka veel pisarais. Ema pühib tal hellalt nina.
“Olgu, aga ainult täna ööseks, eks? Et see sulle harjumuseks ei saaks!”
Tüdrukuke lubab, et ei saa, ning võtab siis minu endale kõvasti