Surnud tüdrukute klubi. Gudule
otsa justkui lindikesed, millega ehitakse põllumajanduskonkurssidel auhinnatud lehmi. Tahtsin kuulda teda kannatusest vingumas, musttuhat korda valjemini kui Punik siis, kui ma ta oma valdusse võtsin. Musttuhat korda valjemini kui kõige pöörasem raju. Tahtsin kuulda teda vingumas nii, nagu ükski inimolend veel vingunud pole, ning soovisin, et külaelanikud teda kuuldes oma voodites lõdiseksid.
Tahtsin, et ta kannataks, kannataks, KANNATAKS! Et ta veri voolaks sõnniku ja virtsa sees ning imbuks põhku, nagu minu oma oli imbunud samblasse. Et kogu laut oleks punane, üleni punane, vihakarva sarlakpunane. Kuid ma polnud aimanud, et tal võiks püss kaasas olla.
Paari hüppega kalpsas Momo pööningule viivale redelile ja võttis Puniku sihikule. Ta käsi värises, ent kui ta tulistas, tabas kuul lehma ikkagi otse silmade vahele. Punik varises kokku, otsmik lõhki, koon vahune ja keel hammaste vahelt väljas, jõudmata isegi taibata, mis oli juhtunud.
Pugesin otsemaid oma auku tagasi. Surm surmaks, enda nahk oli mulle lehma omast siiski kallim.
Hetkeks jäi Momo jõrmilt seisma, kuid kogus end peagi, vandus hammaste vahelt ja läks jooksuga laudast välja. Pool tundi hiljem naasis ta loomaarstiga, et katsuda vasikat päästa.
Päevad möödusid ja lehmadel oli piim peaaegu kinni jäänud. Lihunik tuli Punikut tükeldama. Momo ehitas teisele poole põldu uue lauda ja sulges siinse jäädavalt.
Betoonpõranda valamine toimus hoopis hiljem. Pärast toda juhtumit Jacquot’ga.
Ma ei saa pilku Zoé küljest lahti. Ta on just selline väike õde, keda ma oleksin endale tahtnud. Kahju ainult, et tal selline pentsik nimi on. Huvitav, mis nimi talle kõige paremini sobiks: Rose, Violette või Marguerite?
Tema põskede värvuse pärast jään arvatavasti Rose’i juurde.
Põsed pole muide ainus, mis tema juures roosa on. Roosad on ka ta riided. Ja tennised. Ja juuksepaelad. Roosad või kahvatusinised. Titetoonid. Kuigi ta ise on juba vähemalt kaheksa-aastane!
Tema meelispaik on kamina juures puude jaoks mõeldud orvas. Kuna praegu on suvi, seisab see tühjana, ning Zoé redutab seal oma hamstri ja Barbiega tundide kaupa. Ta ise ütleb, et see on “nende koduke”. Vaat kus iroonia: nende koduke… ja minu hauakambrike!
Zoé ajab oma nuku ja hamstriga juttu. Küll neil alles veab! Minuga ei räägita kunagi. Ja siis ta veel kallistab neid. Mulle meeldiks kangesti, kui Zoé mind ka kallistaks.
Aga mis siis… kui ma õige Barbie sisse poeksin? Zoéle meeldiks rääkiv nukk kindlasti!
Asjade sisse minna pole sugugi raske. Hõlpsam kui inimeste sisse. Inimesed peavad sinu tulekuga nõustuma, sind teatud mõttes koguni kutsuma. Enamasti aga püstitavad nad tõkke ja löövad su enda seest välja. Asjad aga on seest tühjad. Nendesse võib asuda ilma riskita. Kuid sel pole suuremat mõtet, kuna asjad ei liigu.
Praegu näiteks asun ma kaminas. Enne seda, kui Vladovskid selle ehitasid, asusin selle all olevas augus. Veel enne seda asusin iseendas, kuid see on juba ammune lugu.
Kui asuks õige ümber Barbiesse? Või siis hamstrisse?
Ei, hamstrisse mitte. Loomadest on mul liiga halvad mälestused. Kuigi külalislahkemaid neist ei ole – nende süda on avali. Häda on aga selles, et inimesed ei pea neist lugu. Tapavad neid asja ees, teist taga. Kuid mina tahan, et mind enam iial-iial ei tapetaks…
Kahest kogemusest loomadega on mulle küllalt. Kõigepealt Punikuga. Seejärel linnuga.
Seejärel tolle linnuga, oi jeerum küll…
Ma polnud vähemalt viis aastat hingelistki näinud. Oli kevad ja minu kohal seinapraos pesitses varblasepaar. Ajaviiteks jälgisin, kuidas nad põldudele lendasid ja naasid, ussikesed pojukeste jaoks nokas. Pesas oli neli sulitut pärani nokaga linnupoega. Linnuemaks või – isaks olemine on ränk töö! Kiledad siutsatused ei jätnud neile minutitki hingetõmbeaega. Vahetpidamata üks “siuts-siuts-siuts”. Vaikisid need täitmatud vaid selleks, et süüa. Suutäis vaevalt neelatud, nõudsid nad juba uut. Siuts-siuts-siuts. Nende kõhud oleks kui põhjatud!
Ema ja isa tegutsesid väga organiseeritult. Nad jagasid nokatäisi kordamööda, ning kui üks lahkus, jäi teine pesa valvama.
Korraga laudauks kägises ning paotus. Sisse tungis pimestav valgusvihk. Ning valgusvihus seisis väike poiss.
Poisike peatus lävel ja vaatas arglikult ruumi. Jäi pikaks viivuks silmadega hämarust puurima. (Laudal polnud aknaid, üksnes kitsad õhuaugud, millest vaid väga nõrka helendust immitses.) Poiss ei leidnud vististi midagi huvitavat, kuna ta näis taas lahkuma asutavat. Siis aga silmas ta varblasi.
Jalamaid oli ta laudas.
Ta vahtis mõnda aega pesa, kissitades silmi, justkui valmistuks mingiks toredaks riukaks. Mul oli kange tahtmine temaga lõbutseda. Siis ma veel ei vihanud väikseid poisse. Vihkamine tuli alles hetk hiljem.
Poiss noppis maast kivi ja viskas linnupesa pihta. Pesa pudenes alla, otse minu kõrvale maha. Poisijõmpsikas trampis sellel naerdes jalgadega otsas. Linnupojad lömastusid ta taldade all. Tema kingad olid üleni punase lögaga koos.
Kimedalt kriisates tiirutasid linnuema ja linnuisa tükk aega ta pea kohal. Seejärel lendas üks neist õhuava kaudu välja, teine aga jäi üksipäini edasi kaeblema. Arvan, et ema.
Kui poisil veres paterdamisest villand sai, pööras ta kanna pealt ringi, et lahkuda. Nüüd laskus linnuema otse mu käeulatusse oma pojukeste jäänuste kõrvale maha.
Ma olin raevust lämbumas. Vihkasin toda last kogu südamest. Pidin teda karistama, laskma tal kuriteo eest tasuda. Ning ma sisenesin pikemalt mõtlemata emavarblasesse.
Oleksin otsekui põrgusse sattunud.
Tema sees oli tõeline maailmalõpuahastus. Seal lõõmas kannatus ja lootusetus. Ja sellest lõõmast võtsin minagi tuld. Viskusin fuuriana lapse kallale.
Mu esimene nokalöök tabas teda kuklasse. Ta karjatas ehmunult ja pöördus ringi. Mina aga võtsin juba järgmiseks rünnakuks hoogu.
Ta karjus hirmunult: “Ei!” Kuid see ei maksnud enam midagi. Juba olin ma tal kallal.
Järgmise nokalöögi sai ta otse rindu. See võttis tal hinge kinni. Ta tõmbus kägarasse ja hakkas ema hüüdma. Mina kasutasin võimalust, et tal juustest kinni hakata. Täksisin ja kraapisin ta kolpa. Ta siples kõigest väest ning vehkis kätega, et mind minema peletada. Kisendamise peale jooksis kohale poisi isa. Mina olin jõmpsikal just silmi peast nokkimas.
Momo taipas kohe, mis toimus. Nobeda liigutusega haaras ta mu kinni ja virutas kõigest jõust vastu maad. Ma maandusin ruumi teises otsas, mõlemad tiivad murtud.
Seejärel lajatas ta poisikesele võmmu.
“Jacquot, sindrinahk! Ma ju keelasin sul siia tulla! Sellesse lauta ei tohi keegi oma jalga tõsta. See on neetud, said aru? NEETUD!”
“Jah, isa… Jah, isa… Ma enam ei tee…” tönnis jõmpsikas.
Emavarblane pidas põrandal surmaheitlust, mina tema sees. See äratas minus halbu mälestusi. Lahkusin temast kiirelt ja pöördusin tagasi oma maa-aluse kaeviku vaikusse.
Kui poiss läinud oli, vibutas Momo lauda sisemuse poole rusikat ja jõrises:
“Vaata ette, raipenahk! Teen su lõplikult kahjutuks!”
Järgmisel päeval valas ta betooni põrandale. Lihtsameelne lollike! Justkui betoon vaime kinni peaks!
“Emps, mu nukk oskab laulda!” hüüatab Zoé vaimustunult.
Nora jätab talade nühkimise hetkeks pooleli.
“Vaat kui tore, kullake, aga ära sinna kauaks jää, seal on liiga tolmune. Mine parem õue mängima. Ja võta Mister Hamster endaga kaasa, las saab ka sõõmu värsket õhku!”
Zoé võtab puuri ja läheb Barbiet südame vastu surudes välja. Pärast viitkümmet varjus viibitud aastat olen päikese nägemisest sedavõrd rõõmus, et puhken suisa naerma.
“Ja ta isegi naerab!”