Surnud tüdrukute klubi. Gudule
sa lähed, lühikene?
Lähen parmu matustele.
Mis sel parmul viga oli?”
laulab Zoé täiel häälel.
Me ei jäta teineteist enam hetkekski. Oleme ööd ja päevad koos. Kõikjale, kuhu ta läheb, võtab ta mu kaasa. Ning mina avastan oma plastmassnäole maalitud silmade kaudu maailma. Maailma, mis on viiekümne aastaga tublisti muutunud…
Seal üleval, kuhu Vladovskid on rajanud magamistoad, hoiti ennemalt heina. Sinna tassiski Vinni oma vallutused. Mõistagi salaja! Oleks ta vanaisa sellest teada saanud, tulnuks kohe jube draama! Olgu ta pealegi suur jõmm, oma keretäie oleks ta ikka kätte saanud. Momo rusikas oli vanusest hoolimata kiire välkuma. Säärased tõpranäod vananedes ei leebu.
Vinni on Jacquot’ poeg. Vähemalt nii ma nende välise sarnasuse põhjal arvan. Lenoir’del on paar ühist tunnusjoont: nad kõik on paksud ja koledad. Pealegi on Vinni nägu aknet täis. Puberteet räsib teda, nii et vähe pole!
Ah, neid Vinni vallutusi… Näiteks toda punapead – teda ma juba ei unusta! Ega sellest muide kaua möödas olegi, vahest seitsekaheksa kuud.
Kuigi ta oli vähemalt kuueteistaastane (ja kuigi tänapäeva tütarlapsed on minuaegsetest kõvasti erinevad), meenutas ta mulle Bernadette’i. Seda küllap oma kiskjaliku naeratuse pärast. “Siivutu,” oleks ema säärase naeratuse kohta öelnud. Plika oli kui sütel.
Ja Vinni niisamuti. Ühel õhtul nägin, kuidas nad lauta sisenesid ning, vaevalt ukse enda järel sulgenud, teineteise kallale viskusid. Täpselt nagu Bernadette ja Luigi: kõht vastu kõhtu ja suu vastu suud. Tüdruku käed haardusid Vinni kaela ümber ning ta litsus end niutsudes poisi vastu. Üks-kaks-kolm, keris Vinni plika seeliku üles ja hakkas selle all sorima.
“Jätaaaaaa! Mitte siin!” põikles tüdruk.
“Miks mitte?”
“Meile võidakse peale sattuda…”
Vinni naeris: “Ära muretse, siin saras ei käida kunagi!”
Kuid tüdruk oli jonnakas: “Üleval oleks meil parem.”
Ta võttis poisil käest kinni ja nad ronisid kribinal-krabinal lauda lakka.
Aimasin, mis need kaks seal üleval peale hakkasid! Ma ei sallinud seda silma otsastki. Sest selle läbi olin ma surnud…
Kui Momo minuga lõpetanud oli, tõusis ta püsti ja nööpis püksiaugu kinni. Siis kratsis ta nokatsi alt pead ja jäi mind naljakal ilmel vahtima. Usutavasti tundis ta end jokkis peast hoolimata pisutki süüdi.
Taskulamp oli meie kõrvale maha kukkunud ega valgustanud enam muud peale sambla ja puujuurikate. Momo korjas selle üles ja suunas uuesti minule.
Mina olin vaid hunnik häda ja häbi. Kogu mu ihu valutas nii seest kui ka väljast. Tundsin, nagu oleks mind katki lõigatud, lõhki rebitud, tükkideks kistud. Kõhu asemel haigutas haav.
Ma polnud taibanud oma verest määrdunud reisigi sulgeda. Ning tema, karu, saatis oma valgusvihu otse minu peale. Täpselt nagu hetk tagasi oma sperma…
Ma sülitasin tema poole. Ilalärakas tabas ta kätt.
“Ussike,” jõrises ta kätt pükstesse pühkides.
Katsusin end püsti ajada, kuid maapind mu keha all kleepis. Olin kui mudasse needitud. Võinuks arvata, et maapind püüab mind neelata ning mul pole selle vastu jaksu. Niisiis jäin pikali ja kriiskasin Momole, mis pähe tuli:
“Igavene jõhkard, sitakott, orikas! Ma ütlen isale ära, mis sa minuga tegid! Ja su naisele ja politseile ütlen kah! Sind pannakse vangi, paras sulle siis!”
“Lõuad!” käratas Momo mul kraest kinni haarates.
Kui ta mind välja tõmbas, tegi muda lurts ning mina olin uuesti jalgel. Verenired jooksid mu reisi ja sääri pidi alla.
“Hoia mokk maas! Hoia mokk maas, libu, või löön su maha!” jõrras Momo ja raputas mind nagu ploomipuud. Ning tõmbas mulle – nätaki! – vastu kõrvu.
Korraks ei saanud ma enam aru, kus olen. Seejärel läks mul kõhus kõik järsku pahupidi ning ma hakkasin oksele.
Harilikult hakkan ma peksmise peale nutma. Aga minusse oli kogunenud liiga palju viha. Liiga palju viha ja mitte ainustki pisarat.
“Tõbras! Elajas! Sa lähed vangi!” karjusin ma kõõksatuste vahele. “Sul lõigatakse noks maha!”
Nüüd kaotas ta päriselt pea ja hakkas mind taguma. Tagus ja tagus… Tundsin, kuidas mu nägu ta rusikate all lõhkes. Veri purskas mu ninast ja suust okse ja kisaga segamini. Seejärel langesin ma teadvusetult maha.
Kuid Momole sellest ei piisanud. Ta oli pöörases raevus. Korjas mu maast üles, surus ühe puu vastu ja hakkas mu pead tüve vastu klohmima. Kõmaki, kõmaki. Kuulsin hoope ilutulestikuna oma ajusügavikeni kaikumas. Õnneks ei tundnud ma siis enam midagi. Olin juba kaugel valu haardeulatusest väljas.
Kui ta järele jättis, olin ma surnud.
Asjad aetud, tulid Vinni ja Marion alla tagasi. Plikal olid juuksed põhused ja õrn sõõr silmade ümber. Ta rinnad särgi all nõksusid kenasti.
Temast hõnguv rõõmus roidumus võlus mind.
Vinni seevastu oli kui kukk. Vastik kukeroju kana ümber kõõrutamas. Ta paistis oma saavutuse üle uhkust tundvat.
“Kuulen su kiisu nurrumist siiamaani,” ütles ta.
Marion hakkas rambelt kõkutades naerma. Oma praeguses olekus võtnuks ta vastu ükspuha kelle. Isegi minu…
Ootasin, kuni ta mu kaevikule võimalikult lähedale jõudis, ning hüppasin – hops! – tema sisse, enne kui ta arugi sai.
Tema nägu tõmbus kohemaid jäigaks.
Vinni polnud millestki aru saanud. Muudkui kekutas edasi: “Noh, oled rahul? Tahad veel?”
Tüdruk manas näole jõletu grimassi.
“Molkus sihuke! Ma löön su kuradi türa laiaks!”
Ta sööstis Vinnile küüntega kallale.
Jahmatusest hoolimata suutis too tal randmetest kinni kahmata. Marioni põlv aga tabas poisi kintsu jalgevahest kahe sõrme kaugusel.
“Peast segi oled läinud või, hoor sihuke!” lõugas Vinni ja laksas tüdrukule paar kõrvakiilu.
Ehmatus sundis Marioni end koguma ning ta heitis mu välja. Viivuks jäi ta veel juhmilt, nagu õudusunenäost ärgates enda ümber vahtima, siis aga puhkes nuuksuma.
“Anna andeks,” ütles ta. “Anna andeks, ma ei tea, mis mulle sisse läks…”
Kui Vinni nägi, et tüdruk endast enam ohtu ei kujuta, patsutas ta talle lohutavalt seljale. Ent ta oli ikka veel silmanähtavalt umbusaldav.
“Tuleb sul selliseid hooge sageli ette?” küsis ta.
“Mitte kunagi, vannun sulle, see oli esimene kord…”
Tüdrukul oli enda pärast nii häbi, et Vinnil hakkas temast hale ning ta hakkas plikale vabandusi otsima: “Naistel juhtub teinekord pärast seksi, et lähevad peast sassi. Mõnu teeb neuronid tümaks. Lugesin seda mingist ajakirjast.”
Tüdruk haaras sellest seletusest kinni.
“Nii see kindlasti ongi,” vastas ta nohisedes. “Ükski poiss pole mulle säärast mõnu teinud nagu sina. Saad ju aru, ma lõin pelgama…”
Plika võimendas asja silmakirjalikult üle. Tema pisarate vahelt hakkas taas paistma räpane naeratus. Vinni irvitas lodevalt: “Ah, need naised… Kõik ühesugused hüsteerikud! Tõmba teid vaid korralikult läbi ja juba roomategi kõik meie jalge ees. Ah, need naised…”
Kuulsin, kuidas Marion hambaid kiristas. Pidin ta uuesti oma võimusse saama – nüüd või mitte iialgi. Kahekesi võinuksime selle uhkusehunniku pihuks ja põrmuks