Kallis elu. Alice Munro
nro
Kallis elu
Kiri Jaapanisse
Kui Peter oli tema kohvri rongi peale toonud, paistis ta kärsitult soovivat sealt minema saada. Aga mitte veel ära minna. Mees põhjendas oma rahutust mõttega, et rong võis liikuma hakata. Ta seisis väljas platvormil ja lehvitas neile. Lehvitas ja naeratas. Katyle määratud naeratus oli avatud, päikeseline, ainsagi kahtlusevarjuta, nagu usuks ta, et tütar jääb ikka tema silmateraks, ja tema tütre omaks, igavesti. Naisele määratud naeratus paistis lootusrikas ja usaldav, selles oli ka mingisugune otsustavus. Miski, mida polnud kerge sõnades väljendada ja mida tegelikult kunagi välja ei öeldudki. Kui Greta oleks millegi sellise kohta sõna poetanud, oleks mees öelnud: „Ära ole naeruväärne.” Ja ta oleks mehega nõus olnud, mõeldes, et see ei oleks loomulik, kui inimesed, kes näevad teineteist iga päev, pidevalt, peaksid endale mingite selgitustega tüli tegema.
Kui Peter oli alles imik, kandis tema ema ta üle mägede, mille nimi Gretal alatasa meelest läks, sest nad tahtsid saada välja Nõukogude Tšehhoslovakkiast ja jõuda Lääne-Euroopasse. Nendega koos oli muidugi veel teisigi inimesi. Peteri isa oli kavatsenud perega koos minna, aga vahetult enne salajase lahkumise kuupäeva oli ta sanatooriumisse saadetud. Ta pidi võimaluse avanedes neile järele minema, aga ta hoopis suri.
„Ma olen niisuguseid jutte lugenud,” ütles Greta, kui Peter talle sellest esimest korda rääkis. Ta seletas, kuidas neis juttudes hakkas laps alati nutma ja tuli paratamatult ära lämmatada või kägistada, et kisa ei seaks ohtu kogu salajast retke.
Peter ütles, et ta polnud eales ühtki sellist lugu kuulnud ega osanud öelda, mida tema ema oleks sellises olukorras teinud.
Igatahes jõudis ta ema Briti Columbiasse, kus täiendas oma inglise keele oskust ja temast sai õpetaja, kes andis keskkoolis äripraktikat, nagu seda õppeainet tol ajal nimetati. Ta kasvatas Peteri üksi üles ja saatis ta kolledžisse, ja Peterist sai insener. Kui ema nende korterisse ja hiljem nende majja külla tuli, istus ta alati elutoas ega tulnud kunagi kööki enne, kui Greta oli teda kutsunud. Niisugune ta kord juba oli. Viis oma märkamatuse äärmuseni. Diskreetsuse, mittesekkumise, mittesoovitamise, kuigi igas viimases kui majapidamistöös ja kunstis oli ta miniast kõigiti üle.
Samuti vabanes ta korterist, kus Peter oli üles kasvanud, ja kolis väiksemasse, ilma magamistoata korterisse, mille ainsasse eluruumi mahtus vaid lahtikäiv diivan. Et Peter ei saaks koju ema juurde minna? aasis Greta naise kallal, aga too paistis jahmunud. Naljad tegid ta ärevaks. Võib-olla oli asi keeles. Kuigi inglise keel oli nüüd tema igapäevane keel ja tegelikult ainus keel, mida Peter oskas. Peter oli õppinud äripraktikat – ehkki mitte oma emalt –, samal ajal kui Greta uuris „Kaotatud paradiisi”. Ta hoidis kõigest kasulikust eemale nagu katkust. Paistis, et mees tegi vastupidi.
Kuna nende vahel oli klaas ja Katy ei lasknud lehvitamisel sugugi vaibuda, saatsid nad teineteisele hillitsematult pilke, mis olid koomiliselt või õigemini hullumeelselt heasoovlikud. Greta mõtles, kui hea mees välja näeb ja kuidas ta ei paista sellest ise teadlik olevat. Mehel oli siilisoeng, nagu tol ajal oli kombeks kanda – eriti kui olid näiteks insener – ja tema hele nahk ei punetanud kunagi nagu Gretal, ega läinud päikese käes laiguliseks, vaid oli hoolimata aastaajast ühtlaselt päevitunud.
Mehe seisukohad sarnanesid mingis mõttes ta jumega. Kui nad kinos käisid, ei tahtnud mees kunagi pärast filmist rääkida. Ütles vaid, et see oli hea, üsna hea või et sel polnud viga. Ta ei näinud edasisel arutelul mõtet. Telesaadete ja loetud raamatutega oli sama lugu. Selliste asjade pärast ei liikunud tal ükski närv. Inimesed, kes neid asju kokku panid, andsid tõenäoliselt oma parima. Greta vaidles tavaliselt vastu, küsis ärritunult, kas mees oleks sama meelt, kui tegemist oleks sillaga. Et inimesed, kes selle tegid, andsid oma parima, aga nende parim polnud küllalt hea ja sild varises kokku.
Vastuvaidlemise asemel mees ainult naeris.
See pole seesama asi, ütles ta.
Ei ole või?
Ei.
Greta oleks võinud taibata, et selline suhtumine – mittesekkuv, tolerantne – oli talle õnnistuseks, sest ta oli luuletaja ja tema luuletustes oli asju, mida ei saanud nimetada rõõmsateks või mida polnud lihtne seletada.
(Peteri ema ja Peteri töökaaslased – need, kes asjaga kursis olid – kasutasid siiski sõna „poetess”. Greta oli õpetanud meest seda mitte tegema. Rohkem polnud tal tarvis kedagi õpetada. Sugulasi, kes olid tema endisesse ellu maha jäänud ja neid inimesi, kellega ta nüüd koduperenaise ja ema rollis tuttavaks oli saanud, ei pidanud õpetama, sest nemad ei teadnud sellest tema veidrusest midagi.)
Hiljem, edaspidises elus, oli tal raske selgitada, mida tol ajal õigeks peeti ja mida mitte. Võis kindlalt väita, et feminismi ei peetud õigeks. Aga siis tuli ka selgitada, et inimesed ei kasutanud isegi niisugust sõna nagu „feminism”. Ummikusse võis jõuda jutuga, et mõne kaaluka idee, koguni ambitsiooniga lagedale tulemist, võib-olla koguni tõsiseltvõetava raamatu lugemist võis pidada naisele süüteoks, millekski selliseks, mida seostati tema lapse haigestumisega kopsupõletikku, ja poliitilist laadi märkus asutuse peol võis tema mehe edutamisele kriipsu peale tõmmata. Polnud isegi tähtis, millise partei kohta. Naisterahva suupruukimine oli see, mis kõik ära rikkus.
Inimesed naersid ja arvasid, et see oli muidugi nali ja siis pidi neile selgitama, et päris nali see ka ei ole. Ja siis ütles Greta, et üks asi on ikkagi kindel, et kui kirjutad luuletusi, on mõneti turvalisem olla naine kui mees. Neil puhkudel sobis hästi sõna „poetess”, nagu suhkruvatist võrk. Peter poleks seda niimoodi võtnud, ütles ta, aga tuleb meeles pidada, et tema oli sündinud Euroopas. Sellegipoolest oleks Peter aru saanud, kuidas temaga koos töötavad mehed pidid niisugustele asjadele vaatama.
Tol suvel pidi Peter minema tööasjus kuuks ajaks või ka kauemaks Lundi, kaugele põhja, tegelikult nii kaugele põhja poole, kui maismaal üldse minna sai. Katy ja Greta jaoks seal majutust ei leidunud.
Aga Greta oli ühendust pidanud ühe naisega, kellega nad olid Vancouveri raamatukogus koos töötanud, see naine oli nüüd abielus ja elas Torontos. Nad kavatsesid tol suvel koos mehega kuu aega Euroopas veeta – mees oli õpetaja – ja ta oli Gretale kirjutanud lootuses, et Greta ja tema pere osutavad neile teene – ta oli väga viisakas – ja elavad osa sellest ajast nende majas, et see tühjalt ei seisaks. Ja Greta oli vastukirjas rääkinud Peteri töökohustustest, aga lubanud pakkumise vastu võtta ja tulla Katyga kahekesi.
Sellepärast nad nüüd platvormilt ja rongist vastamisi muudkui lehvitasid ja lehvitasid.
Tol ajal ilmus Torontos ebakorrapäraselt ajakiri The Echo Answers. Greta oli seda raamatukogus lugema juhtunud ja sellele mõne luuletuse saatnud. Kaks neist oli avaldatud ja sellest sai põhjus, miks möödunud sügisel, kui ajakirja toimetaja Vancouverisse tuli, oli Greta koos teiste kirjanikega kutsutud peole temaga kohtuma. Pidu peeti ühe kirjaniku majas, kelle nime, nagu Gretale tundus, oli ta teadnud terve eluaja. See toimus hilisel pärastlõunal, kui Peter oli veel tööl, nii et Greta võttis lapsehoidja ning asus Põhja-Vancouveri bussiga teele üle Lions Gate’i silla ja läbi Stanley pargi. Seejärel pidi ta Hudsoni lahe ääres kaua aega ootama, enne kui algas pikk teekond ülikoolilinnaku poole, kus kirjanik elas. Viimasel teekäänakul bussist maha astunud, leidis ta õige tänava ja kõndis majanumbreid kiigates edasi. Tal olid jalas kõrge kontsaga kingad, mis aeglustasid tunduvalt liikumist. Seda tegi ka tema kõige šikim must kleit, mis oli tagant lukuga, taljesse töödeldud ja puusadest alati pisut liiga ümber. Ta mõtles, et see teeb ta kuidagi naeruväärseks, kui ta niiviisi koperdamisi mööda käänulisi ja kõnniteedeta tänavaid kulgeb, ainus inimene kuhtuvas pärastlõunas. Moodsad majad, suured aknad nagu ükskõik millises paljutõotavas äärelinnas, kaugeltki mitte selline piirkond, nagu ta oli lootnud eest leida. Ta hakkas juba mõtlema, et on sattunud valele tänavale, ja see mõte ei kurvastanudki teda eriti. Ta võis minna tagasi bussipeatusse, kus oli pink. Ta võis kingad jalast võtta ja jääda ootama pikka üksildast kojusõitu.
Aga kui ta nägi pargitud autosid, nägi majanumbrit, oli juba liiga hilja ringi keerata. Suletud ukse vahelt immitses lärmi ja ta pidi kaks korda kella helistama.
Uksele tuli talle vastu naine, kes näis olevat oodanud kedagi teist. Tuli vastu – päris nii ei saanudki öelda, pigem avas naine ukse ja Greta ütles, et siin ilmselt see pidu ongi.
„Tundub nii või?” küsis naine ja nõjatus vastu