Kallis elu. Alice Munro
teha, aga selle asemel ajasid tema ja Laurie pea kuklasse, sirutasid kaela pikaks ning hakkasid trillerdama ja kõõrutama ja veidraid leelutusi tegema. Katy oli vaimustatud ja võttis kõike seda kui kingitust, tema rõõmuks antud etendust. Ta käitus ka nagu publikule kohane – püsis üsna vagusi, kuni see läbi oli, ja rõkatas siis naerda.
Mõned inimesed, kes olid hakanud trepist üles tulema, olid all seisma jäänud, vähem võlutud kui Katy, teadmata, mida asjast arvata.
„Vabandust,” ütles Greg ilma igasuguse selgituseta, kuid usaldava sõbralikkusega hääles. Ta ulatas Katyle käe.
„Lähme vaatame, kas siin mängutuba on.”
Laurie ja Greta järgnesid neile. Greta lootis, et Greg pole üks neist täiskasvanutest, kes otsivad laste sõprust vaid selleks, et oma võlusid testida, aga muutuvad tõredaks niipea kui mõistavad, kui väsimatu võib olla lapse kiindumus.
Lõunaajaks või varemgi oli ta veendunud, et muretsemiseks pole põhjust. Läks hoopis nii, et mitte Katy tähelepanuavaldused ei tüüdanud Gregi ära, vaid mõned teised lapsed olid asunud Katyga võistlema ja Greg ei näidanud vähimatki tüdimuse märki.
Greg ise lapsi võistlema ei õhutanud. Ta oskas asja niiviisi korraldada, et suunas tähelepanu, mis algselt oli määratud talle, laste omavahelisse märkamisse, ja seejärel mängudesse, mis olid elavad või koguni metsikud, aga mitte riiakad. Keegi ei hakanud jonnima. Kellelegi ei tehtud liiga. Selleks ei jätkunud lihtsalt aega – nii palju huvitavat oli teoksil. Lausa imetlusväärne, kui palju metsikut energiat nii väikeses ruumis valla päästeti. Ja see kulutatud energia tõotas pärastlõunaseid uinakuid.
„Ta on imetore,” ütles Greta Lauriele.
„Põhiliselt on ta lihtsalt olemas,” ütles Laurie. „Ta ei hoia end tagasi. Mõistad? Paljud näitlejad teevad seda. Eriti näitlejad. Väljaspool lava nagu teod karbis.”
Greta jäi mõttesse. Mina teen sedasama. Hoian end tagasi, enamasti. Olen vaoshoitud Katyga, vaoshoitud Peteriga.
Kümnendil, mis oli juba alanud, aga millele vähemalt tema ei olnud erilist tähelepanu pööranud, peeti niisugust asja väga oluliseks. Kohalolek oli saamas tähendust, mida sel varem ei olnud. Vooluga kaasaminek. Andmine. Mõned inimesed andsid endast palju, teised eriti mitte. Tõkked inimese peas toimuva ja tema ümber toimuva vahel tuli maha tallata. Ehtsuse huvides. Sellised asjad nagu Greta luuletused, mis ei voolanud otse välja, olid kahtlased, koguni põlatud. Loomulikult tegi ta kõike edasi omamoodi, närveldades, juuksekarva lõhki ajades, kontrakultuurile salamisi raudnaelana vastu seistes. Aga praegu, kui tema laps oli alistunud Gregile ja kõigele, mida see mees tegi, oli ta tänulik.
Pärastlõunal, nagu Greta oli arvanudki, jäid lapsed magama. Mõned emad samuti. Teised mängisid kaarte. Greg ja Greta lehvitasid Lauriele, kui too Jasperis maha läks. Ta saatis platvormilt õhusuudlusi. Üks vanem mees tuli ja võttis tema kohvri, suudles teda hellalt, vaatas rongi poole ja lehvitas Gregile. Greg lehvitas vastu.
„Tema praegune peika,” märkis ta.
Kui rong liikuma hakkas, lehvitati veel, ja siis viisid nad kahekesi Katy tagasi kupeesse, kus too nende vahel magama jäi, jalapealt. Nad avasid kupee eesriide, et rohkem õhku saada, nüüd, mil polnud enam ohtu, et laps välja kukub.
„Äge ikka, kui on laps,” ütles Greg. See oli järjekordne tolle aja uudissõna, vähemalt Gretale oli see uus.
„See lihtsalt juhtub,” ütles Greta.
„Sa oled nii rahulik. Järgmiseks ütled: „Elu on selline.””
„Ei ütle,” vastas Greta ja vaatas mehele silma, kuni too pead vangutas ja naerma puhkes.
Ta rääkis Gretale, et näitlemise juurde oli ta jõudnud oma usu kaudu. Tema perekond kuulus mingisse kristlikku sekti, millest Greta iial kuulnud ei olnud. Sekt ei olnud suurearvuline, oli aga väga rikas, vähemalt mõned selle liikmetest olid. Nad olid ühte preerialinna ehitanud kiriku, kus oli teater. Seal hakkaski Greg juba enne kümneaastaseks saamist näitlema. Etendati piiblil põhinevaid, aga ka nüüdisaegseid mõistujutte hirmsatest asjadest, mis juhtuvad inimestega, kes ei usu seda, mida usuvad nemad. Perekond oli tema üle väga uhke ja ta ise oli ka muidugi enda üle uhke. Tal ei tulnud mõttessegi rääkida neile, mis toimus, kui rikkad usuvahetajad tulid oma tõotusi uuendama ja oma pühadusest jõudu ammutama. Igatahes meeldis talle kogu osaks langev heakskiit ja talle meeldis näitlemine.
Kuni ühel päeval tuli talle mõte, et ta võiks lihtsalt näidelda ja kogu kirikuvärki üldse mitte kaasa teha. Ta tahtis seda viisakalt teatavaks teha, aga talle öeldi, et Saatan on tema üle võimust võtmas. Tema ütles, et ha-haa, mina tean, kes on võimust võtmas.
Hüvasti.
„Ma ei taha, et sa mõtleksid, et see kõik oli halb. Ma usun ikka veel palvetamisse ja muusse sellisesse. Aga ma ei saanud oma perekonnale rääkida, mis toimus. Kõik, mis oli ainult pooleldi tõsi, oli neile liiga ränk. Kas sina tunned mõnd sellist inimest?”
Greta rääkis talle, et kui nad Peteriga Vancouverisse kolisid, oli tema Ontarios elav vanaema hakanud läbi käima ühe sealse kirikuõpetajaga. Too tuli neile külla ja tema, Greta, käitus mehega väga ninakalt. Mees ütles, et palvetab tema eest, ja tema vastas umbes nii, et ära näe vaeva. Vanaema oli samal ajal suremas. Greta tundis häbi ja oli selle häbi pärast vihane iga kord, kui see lugu talle meelde tuli.
Peter ei saanud sellest aru. Tema ema kirikus ei käinud, kuigi üks põhjus, miks ta oli poja üle mägede kandnud, oli eeldatavasti soov katoliiklaseks jääda. Peteri meelest oli katoliiklastel see eelis, et nad said surmatunnini oma kihlvedusid kaitsta.
See oli selle aja jooksul esimene kord, kui ta Peterile mõtles.
Tegelikult jõid nad Gregiga kogu selle ängistava, aga siiski mõnevõrra lohutava jutuajamise ajal. Mees oli toonud pudeli aniisilikööri. Greta oli sellega üpris ettevaatlik, nagu ta oli kirjanike peost saadik olnud igasuguse alkoholiga, aga mingi mõju oli sel ikka. Piisav, et hakata teineteise käsi silitama ja siis suudlusi ja hellitusi jagama. Kõik see leidis aset sealsamas magava lapse kõrval.
„Parem jätame selle,” ütles Greta. „Muidu läheb asi inetuks.”
„Need pole meie,” vastas Greg. „Need on ühed teised inimesed.”
„Ütle neile siis, et nad järele jätaksid. Kas sa tead nende nimesid?”
„Oota, las ma mõtlen. Reg. Reg ja Dorothy.”
Greta ütles: „Lõpeta ära, Reg. Mõtle mu süütu lapse peale.”
„Võiksime minu juurde minna. See pole eriti kaugel.”
„Mul pole ühtegi …”
„Mul on.”
„Ega ometi siin kaasas?”
„Muidugi mitte. Kas sa pead mind mingiks elajaks või?”
Niisiis korrastasid nad riided, mis vajasid korrastamist, lipsasid kupeest välja, kinnitanud Katy nari eesriidel hoolikalt iga nööbi, ja sammusid Greta vagunist Gregi omasse teatud teeseldud ükskõiksusega. See oli täiesti asjatu – nad ei kohanud kedagi. Need, kes parajasti klaasvagunis hunnituid mägede vaateid ei pildistanud, olid restoranvagunis, või tukkusid.
Gregi korratus pesas jätkasid nad sealt, kus olid pooleli jätnud. Kahekesi pikali heitmiseks oli ruumi vähe, aga neil õnnestus end teineteise peale veeretada. Alguses tükk aega summutatud kihistamist, siis naudingulained, mille ajal ei olnud vaadata mujale kui teise pärani silmadesse. Nad hammustasid teineteist, et raevukaid häälitsusi vaigistada.
„Äge,” ütles Greg. „Nõndaks.”
„Pean tagasi minema.”
„Nii ruttu?”
„Katy võib üles ärgata ja mind polegi seal.”
„Hästi. Hästi. Ma pean end niikuinii Saskatooniks valmis seadma. Mis siis, kui oleksime just poole peal kohale jõudnud? Tere emps. Tere paps. Oodake pisut, kuni ma – juhuu!”
Greta