Kallis elu. Alice Munro
ka veelgi süngemat, elektrilampidega valgustatud pimedust, kui rong tunnelis peatus.
Katy ütles: „Öö.”
Greta seletas, et ei, ei, nad peavad nüüd vaid tunneli lõppu kõndima, kui on rongist väljunud. Siis tuleb minna trepist üles, aga võib-olla on seal eskalaator, ja siis lähevad nad läbi suure hoone välja, kus võtavad takso. Takso on lihtsalt üks auto, mis viib neid tolle maja juurde. Nende uue maja juurde, kus nad natuke aega elavad. Nad elavad seal natuke aega ja lähevad siis tagasi koju issi juurde.
Nad sammusid mööda kaldteed, kuni jõudsid eskalaatorini. Katy peatus, seepärast peatus ka Greta, kuni rahvas neist mööda kõndis. Siis võttis ta Katy sülle ja sättis puusale, ning vedis teise käega kuidagimoodi kohvrit, mis põntsus vastu liikuvaid treppe ja küljele kaldus. Üles jõudnud, pani ta lapse maha ja nad seisid käsikäes Union Stationi eredas valguses.
Seal hakkasid ees kõndinud inimesed laiali pudenema ja kohtuma nendega, kes neid ootasid ja neid nimepidi hüüdsid, või lihtsalt juurde astusid ja nende kohvrid võtsid.
Nagu keegi nüüd võttis nende oma. Võttis kohvri, embas Gretat ja suudles teda esimest korda, otsustavalt ja pidulikult.
Harris.
Algul jahmatus, siis ärevuslaine, seejärel üüratu rahu.
Ta püüdis Katyl käest kinni hoida, kuid just siis tiris laps end tema küljest lahti.
Ta ei püüdnud põgeneda. Ta lihtsalt seisis ja vaatas, mis edasi juhtub.
Amundsen
Istusin jaama ees pingil ja ootasin. Kui rong saabus, oli jaamahoone olnud avatud, aga nüüd oli see lukus. Pingi teises otsas istus keegi naine, põlvede vahel võrkkott täis vahapaberisse keeratud käntsakaid. Liha – toores liha. Seda tundis lõhnastki.
Teisel rööbasteel seisis ootel tühi elektrirong.
Rohkem reisijaid ei paistnud tulevat ja mõne aja pärast pistis jaamaülem pea välja ja hüüdis: „San.” Esiti mõtlesin, et ta hüüab meest, kelle nimi on Sam. Ja jaamahoone nurga tagant tuligi välja üks teine, mingis ametimundris mees. Ta läks üle rööbaste ja astus vagunisse. Võrguga naine tõusis ja järgnes talle ning mina tegin sama. Üle tänava kostis hõikeid ning tumeda laudvoodri ja lamekatusega maja ustest paiskus mütse pähe vajutades ja söögimannerguid vastu reisi kolistades välja meestesalk. Nende käratsemise põhjal võinuks arvata, et rong oli nende nina eest iga hetk ära minemas. Aga kui nad olid peale roninud ja maha istunud, ei juhtunud midagi. Rong seisis paigal, niikaua kui mehed end üle lugesid, avastasid, et keegi on puudu ja ütlesid rongijuhile, et veel ei saa minna. Siis meenus kellelegi, et puuduval mehel oli vaba päev. Rong hakkas liikuma, kuigi raske oli öelda, kas rongijuht oli meeste juttu üldse kuulnud või kas ta sellest hoolis.
Kõik mehed läksid maha metsas asuva saekaatri juures – sinna oli jalgsi kümne minuti tee, kui sedagi – ja varsti pärast seda hakkas paistma lumevaibaga kaetud järv. Selle ees pikk valge puumaja. Naine kohendas võrgus lihapakke ja tõusis, mina samuti. Rongijuht hüüdis taas: „San,” ja uksed avanesid. Paar naist oli peale tulemas. Nad teretasid lihanaist ja too ütles, et küll on kole ilm.
Kõik hoidusid minu poole vaatamast, kui ma lihanaise järel maha ronisin.
Ilmselt polnud mul siinpool kedagi vastu oodata. Uksed plaksatasid kinni ja rong asus tagasiteele.
Siis oli vaid vaikus ja jäine õhk. Haprana näivad kased, mille valgetel tüvedel olid mustad tähnid, ja mingid väikesed sakris igihaljad põõsad, kägaras nagu unised karud. Jäätunud järv ei olnud tasane, kallas kõrgus vaaludena, nagu oleks lained poolel teel jäätunud. Ja taamal asuva hoone ranged akenderead ja kummaski otsas klaasveranda. Kõik ilustamata ja põhjamaine, kõrge mustvalge pilvekupli all.
Aga lähemalt vaadates ei olnud kaskede koor sugugi valge. Hoopis hallikaskollane, hallikassinine, hall.
Nii vaikne, nii lummuslik.
„Kuhu te lähete?” hõikas lihanaine mulle. „Külastusaeg lõpeb kell kolm.”
„Ma pole külastaja,” ütlesin. „Olen õpetaja.”
„No ega teid eesuksest sellegipoolest sisse ei lasta,” ütles naine mõningase rahuldustundega. „Parem tulge minuga kaasa. Kas teil kohvrit polegi?”
„Jaamaülem ütles, et toob selle hiljem järele.”
„Seisite seal nõnda, nagu oleksite ära eksinud.”
Ütlesin, et olin seisma jäänud, sest siin on nii ilus.
„Mõne meelest on. Kes just liiga haige pole või kel kiiret pole.”
Rohkem me ei rääkinud, kuni jõudsime maja teises otsas asuvasse kööki. Vajasin juba sealset soojust. Mul ei jäänud aega ringi vaadata, sest tähelepanu juhiti mu saabastele.
„Võtke need parem kohe jalast, enne kui põrandale jäljed jäävad.”
Sikutasin saapad jalast – polnud tooli, kuhu istuda – ja asetasin need matile naise jalanõude kõrvale.
„Korjake need üles ja võtke kaasa, ma ei tea, kuhu teid pannakse. Jätke vast mantel ka selga, riidehoidu ei köeta.”
Ei soojust, ei valgust, peale selle, mis tuli väikesest aknast, milleni ma ei küündinud. Nagu koolis tunnist välja aetud. Karistuseks garderoobi saadetud. Jah. Samasugune lõhn, mis tuli talveriietest, mis kunagi korralikult ära ei kuivanud, mustade sokkide ja pesemata jalgadeni läbi vettinud saabastest.
Ronisin pingi peale, aga välja ei näinud ikka. Riiulilt, kuhu olid visatud mütsid ja sallid, leidsin koti mõne viigimarja ja datliga. Keegi pidi olema need varastanud ja siia peitnud, et koju viia. Korraga tundsin nälga. Ma polnud hommikust saadik midagi söönud peale kuiva juustuvõileiva rongis. Kaalusin, kas varga tagant varastamine on eetiline. Aga viigimarjad kleepuksid hammaste külge ja ma jääksin vahele.
Sain õigel ajal pingilt alla. Keegi sisenes garderoobi. Mitte köögiabiline, vaid koolitüdruk, paks talvemantel seljas, rätik peas. Ta tuiskas sisse – viskas raamatud pingile, nii et osa neist maha pudenes, kiskus rätiku peast, nii et juuksed jäid põõsana püsti, ja lennutas samal ajal ka saapad hoogsas kaares laiali, enne ühe, siis teise. Ilmselt polnud ta ette jäänud kellelegi, kes oleks neid köögiuksel jalast võtma kamandanud.
„Hei, ega ma ei kavatsenud teie pihta visata,” ütles tüdruk. „Väljast tulles on siin nii pime, et ise ka ei tea, mida teed. Kas teil külm ei ole? Kas ootate, et keegi töö lõpetab?”
„Ootan siin doktor Foxi.”
„Noh, siis ei pea te kaua ootama, sain just temaga linnast tagasi. Ega te äkki haige ei ole? Kui te haige olete, siis ei tohi te siia tulla, peate linna tema vastuvõtule minema.”
„Olen õpetaja.”
„Kas tõesti? Kas olete Torontost?”
„Jah.”
Tekkis mõningane paus, võib-olla isegi tunnustav.
Aga ei. Uuriti mu mantlit.
„See on tõesti kena. Mis krae tal on?”
„Pärsia lammas. Tegelikult järeletehtud.”
„Mind pettis küll ära. Ei tea, miks nad teid siia ootama jätsid, külmetate siin oma tagumendi ära. Vabandust väljenduse pärast. Kui tahate arstiga kohtuda, siis ma võin teid tema juurde viia. Tean, kus miski asub, olen siin elanud vaata et sündimisest saadik. Mu ema peab siin kööki. Minu nimi on Mary. Mis teie nimi on?”
„Vivi. Vivien.”
„Kui olete õpetaja, kas ei peaks siis nime ette käima preili? Preili kes?”
„Preili Hyde.”
„Jekyll ja Hyde,” ütles tüdruk. „Vabandust, lihtsalt tuli meelde. Oleks tore, kui teist saaks minu õpetaja, aga ma pean linnas koolis käima. Nõmedad reeglid. Sest mul ei ole tuberkuloosi.”
Aina edasi rääkides juhatas tüdruk mind garderoobi kaugemas otsas