Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин
vanad sünninimed, teised aga valisid endale ise uued. „Kas on teada, mitmekesi nad Tugevale Kilbile kallale tungisid?”
„Seesinane ei tea seda. Neid oli palju.”
„Kuus või rohkem,” sõnas ser Barristan. „Tema haavade järgi otsustades rünnati teda igast küljest. Tema mõõgatupp oli tühi, kui ta leiti. Võib-olla haavas ta mõnda ründajat.”
Dany palvetas mõttes, et mõni Harpüia Poegadest oleks sel hetkel kusagil suremas, käed kõhule surutud ja valust väänlemas. „Miks nad ta põsed sedasi lõhki lõikasid?”
„Õilis kuninganna,” ütles Hall Tõuk, „need, kes tapsid teie teenri Tugeva Kilbi, toppisid talle kurku siku suguosad. Seesinane võttis need välja, enne kui ta siia toodi.”
Nad ei saanud talle tema enda suguosi suhu toppida. Astaporlased ei jätnud talle nendest midagi alles. „Need Pojad lähevad julgemaks,” nentis Dany. Seni olid nende rünnakud piirdunud relvitute vabakslastutega, keda nad tänavatel surnuks raiusid või siis murdsid pimeduse katte all nende majadesse ja surmasid nad une pealt. „See on minu sõduritest esimene, kelle nad tapsid.”
„Esimene, kuid mitte viimane,” hoiatas ser Barristan.
Ma olen ikka veel sõjas, mõistis Dany, ainult et ma sõdin nüüd varjudega. Ta oli lootnud hingetõmbeaega tapatööst, mis lubaks kosuda ja haavu parandada.
Ta lükkas lõvinaha õlgadelt, laskus surnukeha kõrvale põlvili ja sulges koolnu silmad, Jhiqui ahhetusest välja tegemata. „Tugevat Kilpi ei unustata. Laske ta puhtaks pesta ja lahingurüüsse panna ja matke ta koos kiivri ja kilbi ja odadega.”
„Teie Kõrguse käsk saab täidetud,” ütles Hall Tõuk.
„Saatke mehed Armuliste templisse ja küsige, kas Siniste Armuliste juures on käinud mõni mõõgahaavaga mees. Ja levitage sõna, et me maksame palju kulda Tugeva Kilbi mõõga eest. Küsige lihunike ja karjuste käest ning uurige, kes on hiljuti sikke kohitsenud.” Mõni kitsekarjus võis ehk midagi tunnistada. „Nüüdsest peale ärgu liikugu ükski mu meestest pärast pimeduse saabumist üksinda.”
„Needsinased kuulavad käsku.”
Daenerys lükkas juuksed seljale. „Otsige need argpüksid üles. Otsige nad üles, et ma saaksin Harpüia Poegadele näidata, mida tähendab lohe raev.”
Hall Tõuk andis talle au. Tema Rikkumatud tõmbasid surilina tagasi peale, tõstsid surnu oma õlgadele ja kandsid ta saalist välja. Ser Barristan Selmy jäi paigale. Tema juuksed olid valged ja tema helesiniste silmade nurkades paistsid kanavarbad. Kuid tema selg oli endiselt sirge ja vanus ei olnud talt veel võitlusoskust röövinud. „Teie Kõrgus,” ütles ta, „ma kardan, et teie eunuhhid ei sobi hästi täitma neid ülesandeid, mis te neile andsite.”
Dany istus oma pingile ja tõmbas lõvinaha uuesti õlgadele. „Rikkumatud on mu parimad sõdalased.”
„Sõdurid, mitte sõdalased, kui Teie Kõrgus öelda lubab. Nad on loodud lahinguväljale, seisma õlg õla kõrval oma kilpide taga, odad ette sirutatud. Neid on õpetatud kuuletuma – kartmatult, täiuslikult, mõtlemata ja kõhklemata… mitte saladusi lahendama ja küsimusi esitama.”
„Kas mul oleks rüütlitest rohkem kasu?” Selmy õpetas Dany jaoks välja rüütleid, harjutades orjade poegi võitlema Westerose viisil piigi ja mõõgaga… kuid mis kasu oleks piikidest argpükside vastu, kes tapsid pimeduse varjus?
„Selles suhtes mitte,” möönas vanamees. „Ja Teie Kõrguse ainuke rüütel olen mina. Nendest poistest saab asja alles mitme aasta pärast.”
„Kes siis veel, kui mitte Rikkumatud? Dothrakidest oleks veelgi vähem asja.” Dothrakid võitlesid ratsa. Ratsanikest oli rohkem kasu avaral väljal või küngastel kui linna kitsastel tänavatel ja kujadel. Teisel pool Meereeni värvikirevaid telliskivimüüre oli Dany võim üpris nõrk. Tuhanded orjad rügasid endiselt mägedes suurtes mõisates, kasvatades nisu ja oliive, karjatades lambaid ja kitsi ning kaevandades soola ja vaske. Meereeni kaubaladudes oli hoiul suur hulk vilja, õli, oliive, kuivatatud puuvilju ja soolaliha, kuid need varud olid kahanemas. Selle pärast oli Dany saatnud oma khalasar’i, mida juhtisid tema kolm ratsavenda, alistama sisemaad, Pruun Ben Plumm aga oli läinud oma Teiste Poegadega lõunasse, tõrjuma yunkailaste rüüsteretki.
Kõige tähtsama ülesande oli Dany usaldanud Daario Naharisele – mesikeelsele Daariole, kellel oli kuldhammas ja kolmeharuline habe ja riivatu naeratus purpurkarva vuntside all. Idapoolsete küngastike taga asusid ümarate liivakivist mägede ahelik, Khyzai kuru ja Lhazar. Kui Daariol õnnestuks lasareenlasi veenda, et nad maismaal kulgevad kaubateed jälle avaksid, saaks häda korral vilja kohale vedada mööda jõge või üle mägede… kuid lambarahval polnud mingit põhjust Meereeni hästi suhtuda. „Kui Tormivaresed Lhazarist tagasi jõuavad, saan ma ehk neid tänavatel kasutada,” sõnas Dany ser Barristanile, „kuid senikaua pole mul peale Rikkumatute kedagi.” Ta tõusis püsti. „Ma pean teist lahkuma, ser. Kaebajad on varsti mu värava ees. Ma pean lontkõrvad pähe panema ja jälle nende kuningannaks hakkama. Kutsuge Reznak ja Paljaspea minu juurde. Ma võtan nad vastu, kui olen riietunud.”
„Nagu Teie Kõrgus käsib.” Selmy kummardas.
Kaheksasaja jala kõrgune Suur Püramiid küündis oma tohutust nelinurksest jalamist kuni taevasse pürgiva tipuni, kus asusid kuninganna eluruumid, mida ümbritsesid rohelus ja aromaatsed basseinid. Jahe sinine koidik lõi linna kohal hahetama, kui Dany välja terrassile läks. Läänes lõkendas päike Armuliste templi kuldsetel kuplitel ja uurendas suursuguste astmikpüramiidide taha tumedaid varje. Mõnes sellises püramiidis sepitsevad Harpüia Pojad just praegu uusi veretöid ja ma ei suuda kuidagi neid takistada.
Viserion tajus tema ärevust. Valge lohe lamas pirnipuu ümber põimunult, pea sabale toetatud. Kui Dany temast möödus, avas lohe silmad, mis olid kui kaks sulakulla allikat. Ka tema sarved ja soomused, mis jooksid peast sabani üle ta selja, olid kullakarva. „Sa oled laisk,” sõnas Dany lohele ja sügas teda lõua alt. Viserioni soomused olid katsudes tulised nagu liiga kauaks päikese kätte jäetud soomusrüü. Lohed on kehastunud tuli. Dany oli seda lugenud ühest raamatust, mille ser Jorah oli talle pulmadeks kinkinud. „Sa peaksid koos vendadega jahti pidama. Kas sa oled jälle Drogoniga kakelnud?” Tema lohed kippusid viimasel ajal ülekäte minema. Rhaegal oli Irrit kähvanud ja Viserion oli Reznaki tokar’i põlema süüdanud, kui õukondlane viimati Dany juures käis. Ma olen jätnud nad liiga omapead, aga kust ma peaksin nende jaoks aega leidma?
Viserioni saba peksles ja mütsatas nii kõvasti vastu puutüve, et üks pirn alla sadas ja Dany jalgade ette maandus. Lohe ajas tiivad laiali ja pooleldi lendas, pooleldi hüppas müüririnnatisele. Ta kasvab, mõtles Dany, kui Viserion taevasse sööstis. Nad kõik kolm kasvavad. Varsti on nad juba nii suured, et mind oma turjal kanda. Siis lendab ta nii, nagu oli lennanud Aegon Vallutaja, ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni Meereen on nii väike, et ta võib selle pöidlaga kinni katta.
Ta vaatas, kuidas Viserion üha laiemaid ringe tehes kõrgemale tõusis ja kadus lõpuks teisel pool Skahazadhani mudast voolu silmist. Alles siis läks ta tagasi püramiidi, kus Irri ja Jhiqui juba ootasid, et tal juustest pusad välja kammida ja rõivastada ta giskaarlaste tokar’isse nagu Meereeni kuningannale kohane.
See oli üks tülikas riietusese – pikk lotakas vormitu palakas, mis tuli mässida ümber puusade ja kaenla alt läbi ja üle õla, nii et selle ripnevad narmad piinliku hoolega pealistikku ja nähtavale jääksid. Kui see mähiti liiga lõdvalt, võis see seljast maha kukkuda; kui liiga tihedalt, siis läks see sassi, ajas komistama ja kammitses. Ka siis, kui see oli õigesti mähitud, pidi tokar’i kandja seda vasaku käega kinni hoidma. Sellega kõndimine nõudis lühikesi tippivaid samme ja oivalist tasakaalu, et mitte nende raskete lohisevate narmaste otsa komistada. See rõivaese polnud ette nähtud ühegi töötegija jaoks. Tokar oli isanda rõivas, rikkuse ja võimu tunnusmärk.
Pärast Meereeni vallutamist oli Dany tahtnud tokar’i kandmise ära keelata, kuid tema nõuandjad veensid ta ümber. „Lohede Ema