Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин
naiseks ühe vabakslastu, kes oli enne linna langemist olnud üliku küljesoojendaja. Ülik oli talt võtnud süütuse, teda volilt pruukinud ja talle lapse teinud. Naise uus mees nõudis, et ülik vägistamise eest ära kohitsetaks, ja lisaks kukrutäit kulda tasuks selle eest, et ta üliku sohilapse kui enda oma üles kasvatab. Dany nõustus kullanõudega, kuid mitte kohitsemisega. „Kui ta sinu naisega ühte heitis, oli naine tema omand, millega ta võis priipärast ümber käia. Seaduse järgi polnud see vägistamine.” Ta nägi, et mees ei olnud tema otsusega rahul, ent kui ta oleks lasknud ära ruunata kõik mehed, kes olid kunagi voodiorja vägisi võtnud, oleks ta peagi valitsenud eunuhhide linna üle.
Ette astus üks poiss, Danyst noorem, õbluke ja armiline, seljas hõbedase palistusega narmendav hall tokar. Tema hääl habises, kui ta rääkis sellest, kuidas kaks tema isa koja orja olid mässu tõstnud tol ööl, kui värav maha murti. Üks neist oli tapnud tema isa, teine tema vanema venna. Mõlemad olid ka vägistanud ja seejärel tapnud ta ema. Poiss ise oli pääsenud vaid armiga näol, kuid üks nendest mõrtsukatest elas nüüdki tema isa majas ja teine oli astunud kuninganna sõdurite hulka kui üks Ema Sõdalastest. Ta nõudis, et mõlemad üles poodaks.
Ma olen kuninganna, kes valitseb põrmule ja surmale rajatud linna üle. Dany oli sunnitud poisi palve tagasi lükkama. Ta oli välja kuulutanud üldise armuandmise kõigi rüüstamise ajal sooritatud kuritegude eest. Ja ta ei saanud karistada orje selle eest, et nad oma isandate vastu üles tõusid.
Seda otsust kuuldes sööstis poiss tema poole, kuid takerdus jalgupidi oma tokar’isse ja lendas purpurkarva marmorpõrandale siruli. Belwas Tugev nabis ta sedamaid kinni. Suur pruun eunuhh tõmbas poisi ühe käega ropsti püsti ja raputas teda nagu mastif rotti. „Küllalt, Belwas,” hõikas Dany. „Lase ta lahti.” Poisile ütles ta: „Pea seda tokar’i au sees, sest see päästis su elu. Sa oled alles poisike ja seepärast me unustame, mis siin juhtus. Seda võiksid teha sinagi.” Kuid lahkudes heitis poiss pilgu üle õla ja tema silmi nähes mõtles Dany: Harpüia sai endale veel ühe Poja.
Keskpäeva aegu hakkas Dany tundma krooni rõhumist peas ja kõva pinki istumise all. Kuna tema jutule soovijaid oli veel väga palju, ei teinud ta söögivahet, vaid saatis Jhiqui kööki, et tuua sealt vaagnatäis hapendamata leiba, oliive, viigimarju ja juustu. Ta näkitses tasahilju kuulates ja rüüpas karikast veega segatud veini. Viigimarjad olid head ja oliivid veel paremad, kuid veinist jäi talle suhu hapukas metalne järelmaitse. Väikestest helekollastest viinamarjadest, mida siinkandis kasvatati, sai eriti viletsat veinilaket. Veiniga meil kaubelda ei õnnestu. Pealegi olid Vägevad Isandad parimad viinamarjaistandused koos oliivipuudega maha põletanud.
Pärastlõunal tuli üks kujur, kes tegi ettepaneku asendada Puhastuse väljakul seisva suure pronksist harpüia pea Dany näo järgi valatuga. Kuninganna keeldus sellest nii viisakalt, kui vähegi suutis. Skahazadhanist oli püütud enneolematult suur haug ja kalur tahtis selle kuningannale kinkida. Dany imetles kala liialdatult, andis kalurile tasuks kukrutäie hõbedat ja lasi haugi kööki viia. Üks vasksepp oli talle teinud häilitud rõngasrüü sõjas kandmiseks. Dany võttis selle ülevoolava tänuga vastu; seda oli ilus vaadata ja kogu see häilitud vask oleks päikese käes kenasti läikinud, kuigi tõelise lahingu puhul oleks ta eelistanud terasrüüd. Seda teadis isegi noor neid, kes ei teadnud midagi sõjaasjust.
Tuhvlid, mille Lihunikkuningas oli talle saatnud, muutusid liiga ebamugavaks. Dany heitis need jalast ja istus, üks jalg kõveras istumise all ja teine edasi-tagasi kiikumas. See polnud kuigi kuninglik poos, kuid ta oli väsinud olemast kuninglik. Kroon oli pannud ta pea valutama ja tema tuharad olid tuimaks muutunud. „Ser Barristan,” hõikas ta, „ma tean, milline omadus on kuningale kõige vajalikum.”
„Vaprus, Teie Majesteet?”
„Rauast kannikad,” sõnas Dany narrivalt. „Ma ei tee muud kui istun.”
„Teie Kõrgus võtab oma õlule liiga palju. Te peaksite laskma oma nõunikel teie koormat rohkem jagada.”
„Mul on liiga palju nõunikke ja liiga vähe patju.” Dany pöördus Reznaki poole. „Kui mitu veel?”
„Kakskümmend kolm, Teie Kõrgeaususe lahkel loal. Ja sama palju nõudmisi.” Õukonnaülem uuris oma ürikuid. „Üks vasikas ja kolm kitse. Ülejäänud on kindlasti lambad või talled.”
„Kakskümmend kolm.” Dany ohkas. „Sestpeale, kui me hakkasime lambakarjustele tapetud loomade eest maksma, on mu lohedel tekkinud hämmastavalt suur isu lambaliha järele. Kas need nõuded on tõestatud?”
„Mõned mehed tõid kaasa põlenud luud.”
„Mehed teevad lõkkeid. Mehed küpsetavad lambaliha. Põlenud luud ei tõesta midagi. Pruun Ben räägib, et linna ümber mägedes leidub punaseid hunte ja šaakaleid ja metsikuid koeri. Kas me peame maksma priskelt hõbedat iga talle eest, kes on Yunkai ja Skahazadhani vahel ära eksinud?”
„Ei, Kõrgeauline.” Reznak kummardas. „Kas ma saadan need kelmid minema või tahate, et neile rooska antaks?”
Daenerys nihutas ennast pingil. „Keegi ei pea kunagi kartma minu jutule tulla.” Ta ei kahelnud, et mõned nõuded olid võltsid, suurem osa aga ehtsad. Tema lohed olid kasvanud nii suureks, et nad ei leppinud enam rottide ja kasside ja koertega. Mida rohkem nad söövad, seda suuremaks nad kasvavad, oli ser Barristan teda hoiatanud, ja mida suuremaks nad kasvavad, seda rohkem nad söövad. Drogon käis eriti laialt jahti pidamas ja võis vabalt nahka pista ühe lamba päevas. „Makske neile nende loomade hind,” sõnas Dany Reznakile, „sestpeale aga peavad kahjunõudjad minema Armuliste templisse ja andma püha vande Ghisi jumalate ees.”
„Sündigu nõnda.” Reznak pöördus palujate poole. „Kõrgeauline kuninganna on nõus teile kõigile korvama kahju teie kadunud loomade eest,” ütles ta neile ghiskaari keeles. „Tulge homme minu vahemeeste jutule ja te saate oma hüvituse rahas või loonuses, nii nagu soovite.”
See teadaanne võeti vastu morni vaikimisega. Nad võiksid ometi rõõmsamad olla, mõtles Dany. Nad said oma tahtmise. Kas need inimesed ei jää kunagi rahule?
Kui kõik hanereas väljusid, jäi üks mees paigale – rässakas parkunud näoga viletsalt riides mees. Tema punamust kare juuksepahmakas oli kõrvadeni pügatud ja ta hoidis ühes käes närust riidest kotti. Ta seisis longuspäi ja põrnitses marmorpõrandat, nagu oleks ta täiesti unustanud, kus ta viibib. Ja mida tema veel tahab? mõistatas Dany.
„Põlvitage kõik Daenerys Tormissündinu, Põlematu, Meereeni kuninganna, andaalide ja rhoynlaste ja Esimese Rahva kuninganna, Suure Rohumere khaleesi, Ahelatemurdja ja Lohede Ema ees,” hüüdis Missandei oma kõrgel kõlaval häälel.
Kui Dany püsti tõusis, hakkas ta tokar alla libisema. Ta haaras sellest kinni ja sikutas tagasi õigeks. „Sina, kotiga mees,” hõikas ta, „kas sa tahtsid meiega rääkida? Sa võid lähemale tulla.”
Kui mees pea tõstis, olid ta silmad punased ja veriseks hõõrutud nagu lahtised haavandid. Dany nägi silmanurgast, kuidas ser Barristan lähemale nihkus nagu valge vari tema kõrval. Mees ligines komberdamisi jalgu lohistades, sammhaaval, kott kõvasti peos. Kas ta on purjus või haige? imestas Dany. Mehe pragunenud kollased küüned olid alt mustad.
„Milles asi?” küsis Dany. „Tahad sa meile esitada mingi kaebuse või palve? Mida sa meilt soovid?”
Mehe keel limpsis kartlikult lõhenenud, pragunenud huuli. „Ma… ma tõin…”
„Luud?” küsis Dany kärsitult. „Põlenud luud?”
Mees tõstis koti ja puistas selle sisu marmorpõrandale.
Need olid luud – murdunud ja söestunud. Pikemad neist olid lõhki hammustatud, et üdi kätte saada.
„See oli see must,” sõnas mees rämedas ghiskaari keeles, „tiivuline vari. Ta tuli taevast alla ja… ja…”
Ei. Danyl käis judin üle ihu. Oh ei, oh ei.
„Oled