Mälu. Lois McMaster Bujold
lu
Esimene peatükk
Miles tuli teadvusele, kuid tema silmad olid veel kinni. Tundus, et tema aju suitseb mingi lõõskava, vormitu ja nüüd juba hääbuva unenäo segastest hõõguvatest ebemetest. Milesi raputas juba kohutav veendumus, et ta on jälle tapetud, siis aga hakkasid mälu ja mõistus killukesi kokku panema.
Tema teised meeled üritasid olukorras inventuuri teha. Ta viibis kaaluta olekus, tema lühike keha oli välja sirutatud, rihmadega mingi tasase pinna külge kinnitatud ja mässitud millessegi, mis tundus nagu õhuke fooliumist soojendustekk, tavaline sõjaväeväljalase. Haavatud? Tundus, et kõik jäsemed on olemas, number klappis. Tal oli endiselt seljas pehme aluskombinesoon, mis oli olnud nüüd juba kadunud lahingskafandri voodriks. Rihmad, mis teda hoidsid, ei olnud pingul. Ninasõõrmeid kõditas palju kordi filtreeritud jaheda ja kuiva õhu keeruline lõhn. Miles tõmbas ühe käe vargsi vabaks, vaadates, et ta tekki ei liigutaks, ja puudutas oma paljast nägu. Polnud mingeid juhtmeid ega andureid – ega ka verd – kus on minu skafander, minu relvad, komandöri peakomplekt?
Päästemissioon oli kulgenud nii sujuvalt, kui sellised ülesanded kulgeda saavad. Miles, kapten Quinn ja nende rühm olid tunginud kaaperdajate laevale ja leidnud arestiruumi. Jõudnud kõmmutades leitnant Vorbergini, kinnivõetud Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse kuller-ohvitserini, kes oli elus, kuid rahustitest sassis. Meedik kuulutas, et pantvang on peidetud mehhaanilistest ja keemilistest lõksudest vaba ning ülevas meeleolus hakatigi läbi pimedate koridoride tagasi Dendarii ootava lahingsüstiku poole minema. Kaaperdajad, kes olid väga hõivatud mujal, ei üritanud neid rünnata. Mis siis viltu läks?
Hääled ümberringi olid vaiksed – meditsiiniseadmete piiksumine, tavarežiimis töötava õhu ümbertöötlemissüsteemi sahin, tasased inimhääled. Kostis vaikne loomalik oie. Miles tõmbas keelega üle huulte, et kontrollida, ega see hääl tema enda suust ei tulnud. Tema pole vist tõesti haavatud, aga keegi tema läheduses on halvas seisus. Õhufiltrisüsteemist pääses antiseptikute terav lõhnapahvak. Miles paotas silmi, olles ise valmis jälle teadvuseta olekut teesklema ja kiiresti tegutsema, kui ta peaks vaenlase käes olema.
Kuid ta oli – loodetavasti ohutult – omaenda Dendarii laevastiku lahingsüstikus, kinnitatud rihmadega ühe külge neljast allalastavast koikust süstiku tagaosas. Kiirabisüsteem oli Milesile tuttav vaatepilt, kuigi tavaliselt ei näinud ta seda sellise nurga alt. Teisel pool vahekäiku hõljus koiku juures, mille külge oli rihmadega kinnitatud teine kogu, Sinise rühma meedik, selg Milesi poole. Ühtegi laibakotti polnud näha. Ainult üks kannatanu peale minu. Ta oleks lisanud: väga hea, kuid missioonil poleks pidanud kannatanuid ühtegi olema.
Tegelikult ainult üks kannatanu kokku, parandas Miles end. Tema kuklas tuikas metsik valu. Kuid tema kehal polnud plasmakaarepõletusi, ükski koht polnud närvikatkurist halvatud. Tema kehasse polnud torgatud ühtki kanüüli ega hüposüstlaühendust, mis pumpaksid asendusverd või šokivastast sünergiini. Ta ei hõljunud valuvaigistite narkootilises hämus, tema ettevaatlikke liigutusi ei takistanud rõhksidemed. Polnud tajublokaatoreid. Peavalu meenutas uimastamisjärgset migreeni. Kuidas pagana moodi sai mind läbi lahingskafandri uimastada?
Dendarii meedik, meesterahvas, kellel oli lahingskafander veel seljas, kuid kiiver ja kindad ära võetud, pöördus ja nägi, et Milesi silmad on lahti. „Olete ärkvel, härra admiral? Ma teatan kapten Quinnile.” Meedik kummardus korraks Milesi näo kohale ja näitas talle taskulambiga valgust silmadesse, otsides kindlasti kõrvalekaldeid pupillide reaktsioonis.
„Kui kaua ma… ära olin? Mis juhtus?”
„Teil tuli mingi hoog, krambid. Ilma selge põhjuseta. Välikomplektiga tehtud toksiinitest ei näidanud midagi, aga see on ka üsna algeline. Kohe, kui laeva laatsaretti jõuame, vaatame teid põhjalikumalt üle.”
Ma ei olnud jälle surnud. Asi on hullem. Need on jäägid eelmisest korrast. Pagan küll. Mida ma siis tegin? Mida kõik nägid?
Ta oleks parema meelega… tegelikult siiski mitte. Talle ei oleks rohkem meeldinud, kui ta oleks närvikatkurist pihta saanud. Aga ainult napilt. „Kui kaua?” kordas Miles.
„Tundus, et hoog kestis neli-viis minutit.”
Sealt siiajõudmiseks oli kindlasti kulunud rohkem kui viis minutit. „Ja edasi?”
„Kahjuks te olite teadvusetu umbes pool tundi, admiral Naismith.”
Miles ei olnud kunagi varem nii pikalt teadvusetu olnud. See hoog oli olnud seni selgelt kõige hullem. Miles oli palvetanud, et viimane hoog jääkski viimaseks. Eelmisest korrast, kui ta oli lühikeseks ajaks kokku varisenud, oli möödas rohkem kui kaks kuud. Pagan küll, ta oli olnud kindel, et uus rohi aitas.
Ta üritas end vabastada, soojendustekist ja koikurihmadest välja võidelda.
„Palun ärge üritage püsti tõusta, admiral.”
„Ma pean ette minema ja ettekanded ära kuulama.”
Meedik asetas ettevaatlikult käe talle rinnale ja surus ta tagasi koikule. „Kapten Quinn käskis mul teile rahustit anda, kui te peaksite üritama üles tulla. Härra admiral.”
Miles oleks peaaegu käratanud: Ja mina tühistan tema käsu! Kuid tundus, et praegu ei käi lahing ja meedikul oli silmis meditsiinitöötaja kalk pilk, nagu oleks ta valmis oma kohust täitma, ükskõik mis ohud sellega ei kaasneks. Oh, päästke mind vooruslike inimeste käest! „Kas sellepärast ma olingi nii kaua teadvusetu? Kas mulle anti rahustit?”
„Ei, härra admiral. Mina andsin teile ainult sünergiini. Teie elulised näitajad olid stabiilsed ja ma kartsin teile midagi muud anda, enne kui on selgem ettekujutus, millega meil tegemist on.”
„Aga minu rühm? Kas kõik pääsesid tulema? Ja barraiarist pantvang… kas me tema saime ära toodud?”
„Kõik pääsesid elusalt ja tervelt tulema. Barraiar, ee… jääb ellu. Ma võtsin tema jalad kaasa – on väga võimalik, et kirurg suudab need tagasi külge panna.” Meedik vaatas ringi, nagu otsiks setsimehelikku abi.
„Mida? Kuidas ta viga sai?”
„Khm… ma kutsun kapten Quinni, härra admiral.”
„Tehke seda,” urises Miles.
Meedik sukeldus kaaluta olekus eemale ja sosistas midagi tungivalt sisetelefoni vastasseinal. Siis läks ta tagasi patsiendi juurde – kas see oligi leitnant Vorberg? Käsivarde ja lisaks veel kaela pandud kanüülid pumpasid mehe kehasse plasmat ja rohtusid. Tema ülejäänud keha varjas soojendustekk. Kui vaheseinal süttis signaallamp, kinnitas meedik end kähku rihmadega istme külge ning süstik tegi läbi kiire rea kiirendusi, pidurdusi ja suunakorrigeerimisi, valmistudes emalaevaga põkkuma.
Nagu kohane, toimetati pärast põkkumist esimesena kähku minema vigastatud pantvang. Kahes osas. Miles surus hambad kokku, kui nägi, kuidas meediku ja hõljukraami järel läks välja sõdur suure külmakonteineriga. Kuid tundus, et verd palju ei olnud. Miles oli just jõudnud järeldusele, et Quinni kauem oodata pole mõtet, ja hakanud end koikurihmadest vabastama, kui naine ilmus juhikabiinist ja hõljus mööda vahekäiku tema poole.
Quinn oli lahingskafandri kiivri ja kindad ära võtnud ning aluskombinesooni kapuutsi kuklasse lükanud, vabastades oma tumedad, higist peadligi tõmbunud kiharad. Quinni kaunilt vormitud nägu oli pingest kahvatu, pruunid silmad hirmust tumedad. Aga oli selge, et Milesi väikest kolmest alusest koosnevat laevastikku ei ähvarda otsene oht, muidu hoolitseks Quinn laevastiku, mitte Milesi eest. „Kas sa oled kombes?” küsis Quinn kähedalt.
„Quinn, mida… ei. Kõigepealt kanna ette, milline on üldine olukord.”
„Roheline rühm päästis kaaperdatud laeva meeskonna. Kogu meeskonna. Varustus sai natuke kannatada – kindlustusfirma pole nii ekstaatiline kui eelmisel korral –, aga surma ei saanud keegi, nii et selle boonuse pärast pole vaja karta.”
„Õnnistatud olgu Jumal ja seersant Taura. Ja kaaperdajad ise?”
„Me saime nende suure laeva ja üheksateist vangi. Kolm vaenlast sai surma. Selles osas on kõik korras: meie rühm on pardal ja tõmbab seal otsi kokku. Kuus-seitse närukaela pääsesid väikese hüppelaevaga põgenema. Selle relvastus on nõrk – lähimast hüppepunktist