Mälu. Lois McMaster Bujold
korda. Kuna vegalased pakuvad sama suurt vaevatasu ka nende tõendatud surma eest, salvestage kõik hoolikalt. Nõuame allaandmist. Ühe korra.” Ta ohkas. „Nagu ma aru saan, ei läinud kõik päris plaanipäraselt. Juba jälle.”
„Kuule, kui pantvangide päästmisel tuuakse kõik elusalt ära, on see vähegi mõistliku arusaama järgi õnnestumine. Kui meie laevastiku arst just sinu vaese barraiari vasakut ja paremat jalga ära ei vaheta või neid valetpidi otsa ei pane, on see sajaprotsendiline võit.”
„Ee… jah. Mis siis õieti juhtus, kui… ma kokku kukkusin? Mis Vorbergiga juhtus?”
„Kahjuks sai ta pihta omade tulega. Kuigi ei arvaks, et omad niimoodi teevad. Sa kukkusid maha – ehmatasid meid kõiki korralikult. Sinu skafandrist tuli igasugu veidraid näitusid, siis lülitus sinu plasmakaar sisse ja lukustus.” Quinn tõmbas kätega läbi juuste.
Miles heitis pilgu Quinni lahingskafandri parema käe külge monteeritud võimsale plasmakaarele, mis oli täpselt samasugune nagu temalgi. Tal läks kõhus õõnsaks ja siis hakkas keerama. „Ei, ei. Kurat küll. Ära ütle.”
„Kahju küll. Sa lasksid mehel, kelle sa ise päästsid, jalad otsast. Täiesti puhtalt, tõmbasid üle mõlema jala. Õnneks – vist – kõrvetas plasma haavad kinni, nii et Vorberg ei jooksnud verest tühjaks. Ja ta oli nii rohtusid täis topitud, et ma ei tea, kas ta eriti midagi tundiski. Esimese hetke mõtlesin ma, et vaenlane on sinu skafandri kaugjuhtimise üle võtnud, aga meie tehnikud vannuvad, et see pole enam võimalik. Sa lasksid hulga seinu tükkideks – me pidime neljakesi sulle käe peale istuma, kuni saime su skafandri meediku konservikarbiavajaga lahti teha, pääsesime sisse ja ühendasime plasmakaare lahti. Sa visklesid meeletult – äärepealt oleksid meid kõiki teise ilma saatnud. Mul ei jäänud lihtsalt muud üle, ma lasin sulle uimastuspüstolist kuklasse ja sa vajusid lõdvaks. Ma kartsin, et tapsin su ära.”
Sellest jutustades hingeldas Quinn natuke närviliselt. Tema kaunis nägu ei olnud ju originaal, see oli välja vahetatud pärast inetut kokkupuudet plasmatulega rohkem kui kümme aastat tagasi. „Miles, mis pagan sinuga toimub?”
„Mul oli vist… mingi hoog. Nagu langetõbi, ainult et paistab, et minu omast ei jää mingeid neuroloogilisi jälgi. Ma kardan, et see võib olla eelmise aasta krüoelustamise järelnäht.” Sa tead väga hästi, et on. Miles puudutas kaht armi oma kaelal, üks ühel, teine teisel pool, mis olid nüüd juba kahvatud ja vaevumärgatavad: need oli väiksemad meened sellest sündmusest. Quinni hädaravi uimastuspüstoliga seletas seda, miks ta oli nii pikalt teadvusetu olnud ja miks tal oli pärast peavalu. Niisiis oli see hoog vähemalt sama hull kui eelmised…
„Püha taevas,” pomises Quinn. „Aga kas see on esimene kord…” Ta vakatas ja vaatas Milesile otsa. Tema hääl muutus kõlatuks. „See ei ole esimene kord.”
Vaikus venis; viimaks, enne, kui see oleks katkenud, sundis Miles end rääkima hakkama. „Seda juhtus kolm-neli korda,” või viis, „varsti pärast seda, kui mind ellu äratati. Minu krüoelustamisega tegelenud arst ütles, et need hood võivad ise kaduda, samamoodi nagu taastuvad mälu ja võhm. Pärast tundus, et need lakkasidki.”
„Ja Julgeolek laskis sul salaoperatsioonile minna, kui sul tiksub peas selline pomm?”
„Julgeolek… ei tea sellest.”
„Miles…”
„Elli,” katkestas Miles teda meeleheitlikult, „nad võtaksid mu välitöölt ära, sa ju tead seda! Parimal juhul naelutaksid mu saapaidpidi kuskile kontorilaua taha. Halvimal juhul vabastaksid teenistusest tervislikel põhjustel – ja sellega oleks admiral Naismithiga lõpp. Igaveseks.”
Quinn tardus rabatult paigale.
„Ma mõtlesin, et proovin nende hoogudega ise hakkama saada, kui need tagasi tulevad. Ma arvasin, et olingi neist võitu saanud.”
„Kas keegi üldse teab?”
„Mitte… kuigi paljud. Ma ei tahtnud sellega riskida, et Julgeolek sellest kuuleb. Ma rääkisin laevastiku arstile. Ma võtsin talt vaikimisvande. Me tegeleme hoogude põhjuste analüüsimisega. Aga pole veel eriti kaugele jõudnud. Tema erialaks on ju tegelikult traumad.” Täpselt, näiteks plasmakaarepõletused ja äratulnud jäsemete külgepanek. Vähemalt ei saaks leitnant Vorberg praegu osavamates ja kogenumates kätes ollagi, isegi kui oleks võimalik ta võluväel ühe hetkega Barrayari Keiserlikku Sõjaväehospitali transportida.
Quinni huuled tõmbusid pingule. „Aga mulle sa ei rääkinud. Olgu meie isikliku suhtega, kuidas on, aga sellel missioonil olen ma sinu parem käsi!”
„Ma oleksin pidanud rääkima. Tagantjärele on see ilmselge.” Nagu kristall.
Quinn vaatas süstiku nina poole, kus üks „Peregrini” meedik maadles hõljukraamiga, üritades seda luugist sisse suunata. „Otste kokkutõmbamine käib alles, ma pean seda juhtima. Sina püsid laatsaretis, kuni ma tagasi jõuan, on selge?”
„Nüüd on mul kõik korras! Võib minna mitu kuud, enne kui uus hoog tuleb. Kui üldse tuleb.”
„On selge?” pressis Quinn läbi hammaste ja põrnitses Milesi.
Milesile meenus Vorberg ja ta andis alla. „On,” pomises ta.
„Aitäh,” sisistas Quinn.
Hõljukraamist Miles keeldus ja nõudis, et tuleb omal jalal, kuid ta järgnes meedikule, tajudes hirmsat alistumust. See asi väljub kontrolli alt…
Kohe, kui Miles laatsaretti jõudis, tegi üks murelik meedik talle ajuskaneeringu, võttis verd ja proove kõigist vedelikest, mida tema keha oli võimalik väljutama sundida, ning kontrollis üle kõik elulised näitajad, mida tema juurest leida võis. Pärast ei olnud teha muud, kui arsti oodata. Miles tõmbus vaikselt väikesesse läbivaatustuppa, kus tentsik tõi talle laevas kandmiseks mõeldud mundri. Tentsiku olek kippus hoolitsevaks ja pahane Miles saatis mehe minema.
Nii jäi Miles aga vaiksesse tuppa üksi, ilma et tal oleks olnud teha midagi peale mõtlemise, nii et võib-olla oli tentsiku ärasaatmine olnud taktikaline viga. Otste kokkutõmbamise võis Quinni hooleks usaldada, miks muidu oleks Miles temast oma parema käe teinud? Eelmisel korral, kui Miles juhipositsioonilt jõuga eemaldati – siis, kui snaipri kildgranaat Jackson’s Whole’il korraldatud operatsioonil tema rinda augu rebis –, oli Quinn juhtimise väga asjatundlikult üle võtnud.
Miles tõmbas üles ja kinnitas hallid püksid ning silmitses oma rinda, tema sõrmed libisesid üle suure, kahvatuks tõmbuva ämblikutaolise armidelaigu. Jacksoni krüoelustamisarst oli teinud suurepärast tööd. Milesi uus süda, kopsud ja veel mõningad elundid olid nüüd juba peaaegu täismõõtmed saavutanud ja töötasid laitmatult. Viimaste täiustustega olid haprad luud, mis olid talle vigasena sündimisest saadik nuhtluseks olnud, juba peaaegu kõikjal tema kehas täielikult sünteetiliste luudega asendatud. Krüoarst oli muuhulgas isegi Milesi selgroogu õgvendanud ning enam polnud peaaegu märkigi küüraka seljakaarest ja kääbuslikust kasvust, mille tõttu kaasbarraiarid itsitasid: Mutant!, kui arvasid, et ta ei kuule. Lisaks muule oli ta operatsiooniga paar sentimeetrit pikkust juurde saanud – see väike boonus läks kalliks, kuid oli talle oluline. Kergesti tekkiv väsimus välja ei paistnud. Pealtnäha oli Miles paremas vormis kui kunagi varem oma peaaegu kolmekümne eluaasta jooksul.
Asja juures on ainult üks väike konks.
Kõigist ohtudest, mis olid tema raske vaevaga kättevõidetud positsiooni varjutanud, oli see kõige salakavalam, kõige ootamatum… kõige saatuslikum. Miles oli pingutanud kirgliku sihikindlusega, saanud võitu kõigist kahtlustest, mis seostusid tema kehaliste puuetega, võidelnud endale välja Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse kõige leidlikuma galaktilise agendi uhke staatuse. Sinna, kuhu Barrayari Keisririigi regulaarväed ei pääsenud, teisele poole poliitilisi ja vahemaast tingitud barjääre ussiurgete vaheliste hüppemarsruutide võrgustikus, mis ühendasid kogu galaktikat, võis väidetavalt sõltumatu palgasõdurite üksus ilmuda täiesti takistamatult. Miles oli juba kümme aastat viimistlenud oma variidentiteeti „admiral Naismithina”, Dendarii