Mälu. Lois McMaster Bujold
Miles komkonsooli ekraanile Dendarii laevastiku meeskonna nimekirjad ja uuris Bazi välja pakutud asendajaid. Polnud mingit põhjust, miks nad ei peaks sobima. Seda tuleb edutada, too teisele kohale üle viia ja sellega tühi koht täita… Miles kinnitas endale, et ei ole toimunust šokis. Isegi tema üledramatiseerimisvõimel on ju ikkagi piirid. Võib-olla oli ta natuke tasakaalust väljas nagu inimene, kes on harjunud toetuma jalutuskepile, mis korraga ära napsatakse. Või kepile, mille sisse on peidetud mõõk, nagu oli vanal kommodoor Koudelkal. Kui poleks olnud Milesi väikest varjatud meditsiinilist probleemi, oleks ta pidanud tunnistama, et Elena ja Baz olid vähemalt laevastiku vaatenurgast aja hästi valinud.
Viimaks tuiskas Quinn sisse, korralik ja värske oma hallis igapäevamundris, kaasas koodlukuga dokumendimapp. Kuna nad olid omavahel, tervitas Quinn Milesi määrustevälise suudlusega, millele Miles huviga vastas. „See saadeti Barrayari saatkonnast, kallis. Võib-olla on see Talvepidustuste kink onu Simonilt?”
„Võib ju loota.” Miles lõi koodi sisse ja avas mapi. „Hah! Täpselt nii. See on krediitkaart. Vahemakse äsja lõpetatud missiooni eest. Peakorter ei saa veel teada, et me oleme lõpetanud – ilmselt tahtis Simon kindel olla, et meil keset ülesannet ressursid otsa ei saa. Mulle meeldib, et ta isikupäästemissioone nii tõsiselt võtab. Võib-olla on ühel päeval minul samasugust tähelepanu vaja.”
„Läinud aastal päästetigi ju sind ja ta võtab neid tõesti tõsiselt,” nõustus Quinn. „Vähemalt selles osas tuleb Keiserlikule Julgeolekule au anda, et omade eest nad tõesti hoolitsevad. Väga vanabarraiarlik suhtumine organisatsiooni kohta, mis püüab olla nii tänapäevane.”
„Ja mis see on, mhh?” Miles õngitses mapist välja teise asja. Šifreeritud juhtnöörid, mõeldud ainult temale.
Quinn läks viisakalt eemale ja Miles avas juhtnöörid komkonsoolil, kuid Quinnile omane uudishimu ei lasknud tal jätta küsimata: „Noh? Korraldused kodust? Õnnitlused? Etteheited?”
„Nooh… hmm.” Miles tõmbus komkonsoolist hämmeldunult eemale. „Lühike ja ebainformatiivne. Miks nad selle üldse ära kodeerisid ja salastasid? Mul kästakse ilmuda otsekohe isiklikult Barrayarile, Julgeoleku peakorterisse. Tau Cetalt sõidab läbi valitsuse kullerlaev, mis jääb mind sinna ootama… ma pean minema kokkulepitud kohtumispaika nii kiiresti kui võimalik, kasutades vajaduse korral ka tsiviillaevu. Kas nad ei õppinud siis Vorbergi väikesest seiklusest midagi? Siin pole öeldud isegi „lõpeta ülesanne ja…”, siin on kirjas lihtsalt „tule”. Nähtavasti pean ma kõik muu kõrvale jätma. Kui asi on nii kiire, siis on kindlasti tegemist uue ülesandega, aga miks nad sellisel juhul tahavad, et ma kulutaksin mitu nädalat kojusõidule, kui ma pean pärast jälle mitu nädalat tagasi laevastiku juurde tulekule kulutama?” Korraga pitsitas Milesi rinda jäine hirm. Võib-olla on see hoopis isiklik asi. Isa… ema… Ei. Kui midagi oleks juhtunud krahv Vorkosiganiga, kes teenis nüüd keisririiki asekuninga ja Sergyari koloonia kubernerina, oleksid ülegalaktikalised uudisteteenistused kuulnud sellest isegi nii kaugel kui Zoave Twilightil.
„Mis siis saab,” – Quinn, kes toetus teisel pool vastu komkonsoolilauda, leidis oma sõrmeküüntelt midagi huvitavat uurida – „kui sa reisi ajal jälle kokku kukud?”
„Suurt midagi,” vastas Miles õlakehitusega.
„Kust sa tead?”
„Ee…”
Quinn tõstis terava pilgu. „Ma ei teadnudki, et psühholoogiline salgamine võib IQ-st nii palju punkte maha võtta. Pagan küll, sa peaksid nende hoogudega midagi ette võtma. Sa ei saa lihtsalt… teha nägu, et neid pole olemas, kuigi nähtavasti oled sa just seda üritanud.”
„Ma üritasin midagi ette võtta. Ma arvasin, et meie arst saab need hood kontrolli alla. Ma kibelesin tagasi laevastiku juurde, arsti juurde, keda ma võin usaldada. Nojah, usaldan ma teda tõesti, aga ta ütleb, et ei saa mind aidata. Nüüd pean ma midagi muud välja mõtlema.”
„Sa usaldasid teda. Miks mitte mind?”
Milesil õnnestus kuidagi õnnetult õlgu kehitada. Selle reageeringu ilmselge mannetus sundis teda rahustavalt lisama: „Tema täidab käske. Ma kartsin, et sina üritad minu heaks midagi teha, ükskõik, kas mina seda tahan või mitte.”
Kui Quinn oli seda natuke aega seedinud, küsis ta juba pisut kärsitumalt: „Aga sinu kaasmaalased? Keiserlik sõjaväehospital Vorbarr Sultanas on nüüd juba peaaegu galaktika tasemel.”
Miles vaikis hetke ja lausus siis: „Selle peale oleksin ma pidanud mõtlema eelmisel talvel. Nüüd… olen ma sunnitud otsima teisi lahendusi.”
„Teisisõnu valetasid sa oma ülemustele. Ja nüüd jäid vahele.”
Veel pole jäänud. „Sa tead, kui palju mul on kaotada.” Miles tõusis, läks teisele poole lauda ja võttis Quinnil käest, enne kui naine küüsi närima jõudis hakata; nad kallistasid. Miles ajas pea kuklasse, libistas käe naise kuklale ja tõmbas ta madalamale, et teda suudelda. Kuigi hirm oli Quinnis samamoodi alla surutud kui temaski, tajus ta seda naise kiirest hingamisest ja tõsisest pilgust.
„Miles! Ütle neile… ütle neile, et sinu ajud polnud siis veel päris lahti sulanud. Sa ei vastutanud oma otsuste eest. Anna end Illyani armu alla, enne kui asi hullemaks läheb.”
Miles raputas pead. „Läinud nädalal oleks see võib-olla veel läbi läinud, aga pärast seda, mida ma Vorbergiga tegin… Ma arvan, et hullemaks minna see enam ei saa. Mina ei annaks armu alluvale, kes sellise trikiga hakkama saab, nii et miks peaks Illyan seda tegema? Kui muidugi Illyani… selle probleemi olemasolust ei teavitatagi.”
„Suured ja väikesed jumalad, ega sa ei arva ometi, et saad seda ikka veel varjata?”
„See võib ettekandest ilusti välja jääda.”
Quinn tõukas end õudusega temast eemale. „Külm on sul tõesti ajud ära võtnud.”
Miles nähvas pahaselt: „Illyan loob endale suure hoolega kõiketeadja mainet, aga see on haip. Ära lase Horose silmadega lõkmetel” – ta matkis Julgeoleku märki, tõstes ringiks kokku pandud pöidlad ja nimetissõrmed silmade ette ja jõllitades neist läbi nagu öökull – „ennast mõjutada. Me üritame lihtsalt jätta mulje, et teame alati, mida teeme. Ma olen salafaile näinud ja tean, kui nässu asjad teinekord avalikkuse eest varjatult lähevad. See peenike mälukiip Illyani peas ei tee teda geeniuseks, vaid lihtsalt tähelepanuväärselt vastikuks.”
„Pealtnägijaid on liiga palju.”
„Kõik Dendarii missioonid on salastatud. Sõdurid ei lobise sellest kellelegi.”
„Ainult üksteisele. Sellest räägib juba terve laev, kuigi lugu on moonutatud. Selle kohta küsiti isegi minult!”
„Ee… mida sa siis vastasid?”
Quinn kehitas pahaselt ühte õlga. „Ma andsin mõista, et see oli skafandririke.”
„Aa. Väga hea. Aga ikkagi… nemad on kõik siin, aga Illyan kaugel Barrayaril. Vahemaa on tohutu. Mida ta võiks kuulda peale selle, mida meie talle räägime?”
„See vahemaa pole ju nii tohutu.” Quinni paljastatud hammastel ei olnud naeratusega midagi ühist.
„No kuule, mõtle loogiliselt. Sa oskad ju loogiliselt mõelda. Kui keiserlik Julgeolek oleks sellest kuulnud, siis oleksid nad sellest kuulnud juba mitu kuud tagasi. Nähtavasti pole Jacksonilt nendeni mingit infot jõudnud.”
Quinni kaela peal tuksles veresoon. „Selle juures pole midagi loogilist!
Kas sa ei saa aru, kas sa oled segi läinud, kurat võtaks? Jumala eest, sa oled juba sama võimatu kui sinu kloonvend Mark!”
„Kuidas korraga Mark sellesse jutuajamisse sattus?” See oli halb märk, hoiatus, et arutlus hakkab järsult allamäge minema. Milesi kolm kõige raevukamat vaidlust Elliga olid kõik olnud Marki pärast ja kõik hiljuti. Püha taevas. Miles oli selle missiooni ajal hoidunud – enamalt jaolt – tavalistest intiimsustest Elliga, kartes, et naine saab tunnistajaks tema järjekordsele