Pikk utoopia. Терри Пратчетт
tundis ta vaevumärgatavat kunstlikkust, üleliigset siledust põsel, mida ta suudles – ja Agnese praktilise, pisut kulunud nunnarüü all oli peaaegu alateadlikult aimata rahutukstegevat, tohutut üliinimlikku jõudu. Pärast Agnese surma äratas Lobsang ta ellu, laadis tema mälestused elusuurusesse tehiskesta, lastes samal ajal laulda budistlikke palveid. Joshua jaoks oli see sama hull, kui keegi oleks talle kogu elu ema asemel olnud inimese tapjarobotiks muutnud. Kuid Lobsangi tundis Joshua juba kaua ja oli õppinud nägema hinge masina sees. Nüüd oli Agnesega samamoodi kui Lobsangiga.
Joshua ütles lihtsalt: „Tere, Agnes.”
„Ja Sally Linsay!” Sallyga vahetas Agnes ettevaatliku käepigistuse, mitte kallistuse. „Ma olen teist nii palju kuulnud, preili Linsay.”
„Samad sõnad.”
Agnes uuris Sallyt teraselt, peaaegu väljakutsuvalt, ning pöördus siis Joshua poole. „Niisiis, Joshua, kuidas su perel läheb? Kahju, et sa oma pisipoisist lahus pead olema.”
Joshua vastas: „Ega ta nii pisike polegi… Noh, sa ju tunned mind, Agnes. Minu hing on kaheks tükiks. Ühte poolt minust kisub kogu aeg eemale, Pikkmaale.”
„Aga nüüd oled sa kodus. Tule teiste sekka…”
Salongi tavalistes, polstrit ülearu täis topitud tugitoolides – mõned neist olid originaalid, vanast Null-Maa Kodust toodud – istusid kõrvuti Nelson Azikiwe ja Lobsang.
Lobsangil või õigemini tema paljaksaetud peaga ja paljaste jalgadega mobiilsel kehastusel oli seljas tema firmamärgiks saanud oranž mungarüü. Sallyt tutvustati kiiresti Nelsonile. Lõuna-Aafrikas sündinud Nelson, nüüd juba üle viiekümnene endine vaimulik, oli riides suhteliselt tagasihoidlikult, ülikonna ja lipsuga. Lobsang ja Nelson, sobimatu paar, hoidsid mõlemad põlvede peal tasakaalus portselanist teetassi ja taldrikut, millel oli koogilõik. Üks noorem nunn, keda Joshua ei tundnud, askeldas teed ja kooki pakkudes ringi.
Ja seal oli ka kass Shi-mi. Ta tuli Joshua juurde, hõõrus end soosingu märgiks vastu tema jalgu ning põrnitses Sallyt oma LEDroheliste silmadega.
Kui Joshua ja Sally istet võtsid, ühines nende ringiga Agnes ning õde John ja tema noor kaaslane pakkusid kõigile teed ja kooki. Agnes lausus: „Noh, just seda ma tahtsingi, Joshua. Mul oli plaanis praegusel suhteliselt rahulikul hetkel – viimane ülemaailmne paanikalaine, mil kõik kartsid, et superajuga lapsed suretavad meid välja, on pisut vaibunud – Lobsang siia kutsuda ja kõik tema sõbrad korraks kokku tuua.”
Sally kortsutas kulmu. „„Sõbrad”? Kas sa pead meid tõesti oma sõpradeks, Lobsang? Pigem oleme sulle kasiinožetoonid. Mündid, mida sa söödad saatuse mänguautomaati.”
Nelson muigas laialt. „Täpselt nii, preili Linsay. Aga me tulime ikkagi kõik kohale.”
„Sõbrad,” lausus Agnes kindalt. „Mis oleks selles elus sõpradest ja perest tähtsam?”
Rahulik ja üsna tuima näoga Lobsang märkis: „Praegu lööb ju sinu pere laineid, Sally. Vähemalt sinu isa oma ideedega uutlaadi kosmosevallutuseks.”
„Jah, muidugi, minu kallis paps unistab sellest, millal tema Marsi tüüpi oavarred loovad vaba juurdepääsu kosmosele. Otsetee tohutuks tööstushüppeks!”
„Willis Linsay on tark, omal moel. Me peaksime tõesti uuesti ehitama hakkama sellele madalale vundamendile, millele Yellowstone’i katastroof meid sundis. Me peaksime ehitama nii kiiresti ja nii puhtalt kui võimalik, ja kosmoseliftid teevad selle võimalikuks. Mingil ajal tuleb meil ju võib-olla Järgmistega konkureerida.”
Nelson küsis: „Mida sa Järgmistest õigupoolest tead, Lobsang? Ma tean, et nad võtsid sinuga mingil moel ühendust. Kas selle taga on midagi enamat, kui sa avalikult oled öelnud?”
„Ainult niipalju, et nad on läinud. Kõik need geniaalsed lapsed, kes kõikjal üle Nulli, kõikjal üle Pikkmaa välja ilmusid – järgmine etapp inimeste arengus – ning kelle meie valitsus kokku ajas ja Havail kongi pistis. Nad läksid mingisse kohta, mida nad ise nimetavad Taluks ja mis asub kusagil Pikkmaal. Ma ei osanud isegi oletada, kus see võiks olla.”
Sally pahvatas naerma. „Nad ei öelnud sulle? Nad jätsid kogu selle jama Õnnelikus Maandumises lihtsalt sinu klaarida? See ajab sul kopsu üle maksa, eks ole, Lobsang? Pikkmaa kõikjalolev ja kõiketeadev jumal tehti tühiseks sõnumipoisiks, ja seda tegid lapsed!”
Joshua tahtis Sally vaikima sundida.
Kuid Lobsang ütles: „Ei, las ta räägib. Tal on õigus. See on olnud minu jaoks raske aeg. Sa tead seda sama hästi kui kõik teised, Joshua. Ja tegelikult just sellepärast lubasingi ma Agnesel teid kõiki kokku kutsuda.”
Agnes tõmbus jäigaks. „Aa, või sina lubasid, mis? Ja mina veel arvasin, et see oli puhtalt minu mõte.”
Lobsang vaatas neile kõigile järgemööda otsa: Sallyle, Nelsonile, Joshuale, Agnesele, õde Johnile. „Teie olete ju minu perekond. Minu jaoks te olete pereliikmed. Kuid teil on ka endal peresidemed. Te ei tohi neid hooletusse jätta.” Ta pöördus Nelsoni poole. „Ka sina ei ole nii üksi, kui arvasid, mu sõber.”
Paistis, et see ebamäärane avaldus tekitas Nelsonis pigem huvi, kui solvas teda. „Tavaline Lobsangi salapärane jutt. Tüüpiline Lobsang!”
„Ma ei taha salapära tekitada. Kui sa meenutad seda korda, mil me koos Uus-Meremaal käisime…”
Agnes, keda tema kokkukutsutud seltkonna röövimine silmanähtavalt pahandas, pistis teravalt vahele: „Lobsang, kui sul on midagi öelda, siis asu juba asja juurde.”
Lobsang naaldus ettepoole, õlad longus. Ühtäkki tundus ta Joshuale seletamatult vana. Vana ja väsinud. „Yellowstone’i katastroof ja Nulli kokkuvarisemine mõjusid mulle rängalt. Ma hõlman terve Pikkmaa, minu teisendeid on puistatud tervesse päikesesüsteemi, kuid minu tasakaalukeskmeks on alati olnud Null-Maa. Nüüd on Null kohutavalt kahjustatud. Ja selle tulemusena olen seda ka mina.” Ta surus pöidlad meelekohtadele. „Mõnikord on mul tunne, et mul on midagi puudu. Justkui kaoks minu mälu ja siis kaoks mälestus ka selle kadumisest… Yellowstone oli minu jaoks nagu lobotoomia.
Pärast seda on mul tekkinud… kahtlused. Ma olen sulle sellest rääkinud, Joshua. Mul on kummaline tunne, et ma mäletan oma eelmisi kehastusi. Kuid see ei ole Tiibeti pärimuste järgi tavaline: kui minu taaskehastumine on olnud edukas, peaksid mul kaduma kõik mälestused eelmistest eludest. Võib-olla ei ole minu taaskehastumine olnud täielik. Või siis” – ta heitis pilgu Agnese poole – „on asjale mõni igapäevasem seletus. Ma koosnen ju lõppude lõpuks ainult elektrisädemetest mitmele poole jaotatud Black Corporationi geeli hoidlates. Võib-olla on keegi minusse sisse häkkinud.
Ja nagu sellest oleks vähe, tulid siis veel Järgmised ja andsid mulle oma hinnangu. Enne seda kõike kujutasin ma ette – just nimelt, Sally! –, et ma olen muutunud kõikjalolevaks ja kõiketeadvaks. Miks mitte? Kõik inimkonna arvutisüsteemid, kõik sidevahendid ühendati lõpuks üheks olendiks – minuks. Ja mina pidin teid igavesti oma turvalises ja soojas rüpes hoidma.”
Sally mühatas. „Igavene allumine? Tänan, ei!”
Lobsang vaatas Sallyt kurvalt. „Aga mis minust saama peab? Ilma selle unistuseta ei ole ma mitte keegi.”
Ta pani teetassi ettevaatlikult käest.
See väike liigutus tegi Agnese ilmselgelt ärevaks. „Mida sa öelda tahad, Lobsang? Mis sul kavas on?”
Lobsang naeratas. „Kallis Agnes, see ei tee haiget. Ma lihtsalt…”
Ta tardus. Lihtsalt lülitus liigutust ja lauset lõpetamata välja.
Agnes hüüatas: „Lobsang? Lobsang!”
Joshua sööstis koos Agnesega Lobsangi juurde. Ta haaras Lobsangil õlgadest, Agnes aga hõõrus Lobsangi käsi ja nägu: sünteetilised käed hõõruvad sünteetilisi põski, mõtles Joshua, kuid see tundeväljendus poleks kuidagi saanud ehtsam olla.
Lobsangi pea pöördus – ainult pea, justkui kõhurääkija nukul – kõigepealt