Pikk utoopia. Терри Пратчетт
oli ere ja pimestav, pärast koopa pimedust tegi valgus silmadele haiget. Kuid siin oli taevas oranžikaspruun, mitte sinine, ja taevas ei olnud päikest ega kuud – olid ainult tähed nagu kõige selgemal ööl, kuid tähti oli rohkem, kui ta oli kunagi varem näinud, ja mõned neist tähtedest olid tõeliselt eredad, eredamad kui ükski tavaline täht või planeet, eredamad kui kuu, eredad nagu päikesekillud.
Jahmatusest tardunult hingas Nikos värinal sisse. Õhk oli hõre ning lõhnas metalli järele, kuivuse järele.
Ta vaatas ringi. Maapind tema all meenutas kokkutallatud mulda. Ta istus nõlval, mis laskus millegi jõetaolise juurde. Teisel kaldal olid kobaras mingid kahvatud poolläbipaistvad mullid. Need meenutasid mügarikke põrnikataoliste olendite kõhul, kuid siin olid need suuremad, majasuurused ja maa küljes kinni – vähemalt mõned, teised aga paistsid üritavat õhku tõusta.
Ja radadel ja teedel jõe ääres ronisid põrnikataolised olendid, nad läksid üle madalate sildade: neid oli palju, sadu, nad liikusid krabinal ja kriginal.
Kõike seda nägi Nikos üheainsa silmapilgu jooksul, muljed tulvasid temast üle.
Üks põrnikas oli otse tema kõrval. Nikos ei olnud märganud, millal see tuli. Pooleldi hõbedaga kaetud nägu libises tema ette ja keerdus jäse sirutus Nikose parema meelekoha poole. Nikos tundis, et on alistatud: ta oli näinud nii palju, et ei suutnud seda vastu võtta, ega suutnud kuidagi ka reageerida. Ta ei hakanud vastu.
Ta pani särava taeva juures tähele veel ühte kummalist asja – vasakul pool olid paljud tähed küll eredad, aga roheka tooniga, paremal aga puhasvalged.
Siis puudutas mingi külm asi tema pead. Tema ümber sulgus tintmust pimedus, nagu kukuks ta jälle käiku.
Ta ärkas võpatusega.
Ta lebas selili. Tema kohal oli sinine taevas, ümberringi aga mullast, tavalisest, heast, puhtast mullast seinad. Ta oli tagasi augus tavalise taeva all. Ta ei olnud enam koopas. Peaaegu kabuhirmus hingas ta sisse ning tema kopsud täitis magus õhk, mis oli paks metsalillede lõhnast.
Ta ajas end õhku ahmides ja läkastades istuli, tema kõri valutas.
Miski puudutas tema nägu. Nikos arvas, et see on mõne justkui õudusunenäost pärineva põrnikolendi hõbedane kombits, ning ta tõmbus eemale ja ajas end püsti.
See oli Rio. Ta limpsis Niko nägu. Ja Rio oli pannud tema kõrvale maha mingi looma: see oli täiesti harilik kääbuspesukaru, lõtv ja surnud.
Nikos vaatas kähku ringi ja otsis oma taskud ja pauna läbi.
Titasussid olid alles. Taskulambi oli ta ära kaotanud ja ta murdis pead, kuidas seda teistele seletada.
Aga vähemalt Rio oli elus ja terve. Ta laskis end kinni haarata ja silitada. Siis ronis koer esimesena august välja ning suundus kodu poole.
Isale ja emale ei rääkinud Nikos oma seiklusest Poulsonite vana maja juures sõnagi.
Hirm hoidis teda terve päeva ja öö oma haardes. Ta ei saanud isegi magada, vaid mõtles sellele kogu aeg.
Kuid teisel päeval läks ta ebakorrapärase kujuga lagendiku servale tagasi ja uuris Poulsonite maja puude kaitsvast varjust.
Kolmandal päeval läks ta tagasi juba koos kaaslastega. Tagasi suurde koopasse.
5
Joshua Valienté poeg Rod tuli talle järele nende vanasse kodusse Restardi linnakeses, mis asus New Yorgi osariigi koopias Nullist umbes saja tuhande sammu kaugusel. Joshua tuli talle verandale vastu. See oli 1. mail aastal 2052, pisut pärast keskööd.
„Palju õnne sünnipäevaks, paps.”
Joshua surus soojalt oma ainsa lapse kätt. Nüüd, kahekümneselt, oli noormees juba pikem kui Joshua ja pikem kui tema ema. Tal oli kahvatum nahk, nagu emal, kuid isa tumedamad juuksed. Tema riided olid pargitud nahast ja millestki lõngataolisest, mis oli heleroheliseks värvitud. Tegelikult paistis ta Greenide ukse lambivalgusse sobimatu, kuid ta tundis end iseendana mugavalt. Ja paistis, et ta sobib Pikkmaa metsade liikuvate, pidevalt killustuvate ja kirjute kogukondade hulka, mille poole ta tundis aina suuremat tõmmet.
Ja nüüd ongi ta ju Rod, tuletas Joshua endale meelde. Ma panime talle nimeks Daniel Rodney ja poisikesena oli ta Dan, aga nüüd, täismehena, on ta Rod. See on tema enda valik. Joshua tundis ühtaegu uhkust selle kena ja enesekindla noormehe üle ning kahjutunde torget, kuna nad olid teineteisest ilmselgelt nii kaugeks jäänud. „Aitäh, et tulid, poeg. Ja aitäh, et minuga sellele retkele tuled. Või siis vähemalt osa sellest kaasa teed.”
„Noh, me pole veel ju väljagi sõitnud. Ja sa pole veel näinud laeva, mille ma sinu jaoks hankisin.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.