Tudorite saladus. Esimene raamat. C. W. Gortner
oma poja, meie praeguse kuninga Edward VI, ja kaks tütart, leedi Mary ja leedi Elizabethi. Selleks, et abielluda Anne Boleyniga, oli kuningas Henry heitnud kõrvale oma esimese naise, leedi Mary ema Aragoni Katariina, kes oli Hispaania printsess. Siis tegi ta ennast kirikupeaks. Räägiti, et Anne Boleyn naeris, kui teda krooniti; aga ta ei naernud kaua. Olles rahva hulgas sõimatud ketserlikuks nõiaks, kes oli kuningat kannustanud kuningriiki pea peale pöörama, süüdistati teda kõigest kolm aastat pärast Elizabethi sündi verepilastuses ja riigireetmises. Tal raiuti pea maha, nagu ka tema vennal ja veel neljal mehel. Kuningas Edwardi ema Jane Seymouriga kihlus Henry üks päev pärast Anne’i surma.
Ma teadsin, et paljud inimesed, kes olid Anne’i tõusu ja languse üle elanud, põlgasid teda isegi pärast tema traagilist lõppu. Aragoni Katariina oli ikka veel valdavalt lihtrahva südames, tema rahulikku heasoovlikkust ei unustatud kunagi, isegi mitte pärast seda, kui tema elu tükkideks rebiti. Sellegipoolest häiris mind ägedus isand Sheltoni hääles. Ta rääkis nii, otsekui peaks Elizabethi süüdistama tema ema tegude eest.
Parajasti, kui ma püüdsin selles selgusele jõuda, juhtis ta mu tähelepanu siluetile, mis paistis tumeneva õhtutaeva taustale söövitatud piikidena. „See on Whitehall,” ütles ta. „Lähme, aeg on hiline. Oleme ühe päeva kohta piisavalt palju erutust tunda saanud.”
Ratsutasime läbi tohutusuure avatud pargi tänavatele, mida ääristasid müüridega ümbritsetud maamõisad ja tumedad keskaegsed kirikud. Nägin suurt kivist katedraali tunnimehena nõlval seismas ja imetlesin selle äärmist toredust; Whitehalli paleele lähenedes valdas mind aukartus.
Olin ennegi losse näinud. Dudley mõisamaja, kus ma üles kasvasin, peeti tõepoolest üheks kõige muljetavaldavamaks selles piirkonnas. Aga Whitehall ei sarnanenud millegagi, mida ma varem näinud olin. Jõekäärus paiknev Henry VIII kuninglik residents kerkis mu ette – värviküllane kogum fantastilisi torne, kaarduvaid kantse ja uniste loomadena lamasklevaid galeriisid. Nii palju, kui ma eristada suutsin, tükeldasid kaks vahekäiku selle osadeks ja iga selle ruutjalg kihas tegevusest. Me sisenesime põhjaväravast, sõites kerge galopiga läbi rahvarohke eesõue siseõuele, mis oli tuubil täis tõuklevaid lihttöölisi, teenistujaid ja õukondlasi. Võtnud hobustel ratsmetest, hakkasime jalgsi minema suunas, kus ma oletasin tallid olevat, kui üks karmiinpunases vammuses nägus mees sihikindlalt meie poole astuma hakkas.
Isand Shelton peatus ja kummardas jäigalt. Mees kallutas samuti tervituseks pead. Tema kahvatusinised silmad vaatasid meid hindavalt, labidakujuline ruske habe täiendas ta elavaid näojooni. Minus tekitas ta mulje eatust vitaalsusest ja tundlikust intelligentsusest.
Kui ma aupaklikult pea langetasin, märkasin ta küünte all kuivanud tindi poolkuusid. Kuulsin teda jahedal toonil lausuvat: „Isand Shelton, kõrgeauline leedi teatas mulle, et te peaksite täna saabuma. Loodan, et teie reis ei olnud liiga vaevarikas.”
Isand Shelton vastas rahulikult: „Ei, mu lord.”
Mehe pilk libises minule. „Ja see on…”
„Brendan,” pahvatasin mina, enne kui arugi sain, mida ma teen. „Brendan Prescott. Teie teenistuses, teie hiilgus.” Impulsi ajel sooritasin kummarduse, mis pidi demonstreerima mitmeid tunde kestnud hoolsat harjutamist, kuigi temale võisin ma kohmakas näida.
Otsekui minu mõtete kinnituseks pahvatas ta südamest naerma. „Sina peaksid olema lord Roberti uus kannupoiss.” Ta naeratus muutus laiemaks. „Sinu isand võib sinult eraviisiliselt nõuda seesugust kõrgelennulist pöördumist, aga mind rahuldab peasekretär Cecil või mu lord, kui sa pahaks ei pane.”
Tundsin, kuidas mu põsed õhetama lõid. „Jah, muidugi,” ütlesin ma. „Andestage, mu lord.”
„Poiss on väsinud, see on kõik,” pomises isand Shelton. „Kui te teataksite kõrgeaulisele leedile meie tulekust, siis me ei tülitaks teid rohkem.”
Peasekretär Cecil kergitas kulmu. „Kardan, et kõrgeauline leedi ei ole hetkel siin. Ta kolis koos oma tütardega Durham House’i Strandil, et vabastada ruumi aadlikele ja nende kaaskonnale. Nagu te näete, on kõrgeaulisel lordil täna täismaja.”
Isand Shelton tõmbus pingule. Minu pilk libises temalt peasekretär Cecili varjatud naeratusele ja jälle tagasi. Sel hetkel taipasin, et isand Shelton ei olnud sellest teadlik ja talle oli äsja koht kätte näidatud. Vaatamata Cecili sõbralikule käitumisviisile ei olnud need kaks meest võrdväärsed.
Cecil jätkas: „Leedi Dudley jättis sõna, et vajab teie teeneid ja et te peate otsekohe jätkama teed Durhamisse. Ma võin teile eskorti pakkuda, kui soovite.”
Tagaplaanil jooksid ringi paažid tõrvikutega ja süütasid müüri külge kinnitatud raudlaternaid. Hämarus libises üle siseõue ja isand Sheltoni näo. „Ma tunnen teed,” ütles ta ja viipas mulle. „Tule, poiss. Durham ei ole kaugel.”
Tegin liigutuse, et järgneda. Cecil sirutas käe välja. Tema sõrmede surve mu varrukal oli ootamatu – kerge, kuid käskiv. „Ma usun, et meie uus kannupoiss jääb siia lord Roberti juurde, samuti kõrgeaulise leedi käsul.” Ta naeratas mulle jälle. „Saadan sind tema ruumidesse.”
Ma ei olnud arvestanud, et jään nii kiiresti omapead, ja üheks halvavaks hetkeks tundsin end eksinud lapsena. Lootsin, et isand Shelton nõuab, et peaksin minema koos temaga leedi Dudleyle isiklikult ette kandma. Aga ta ütles ainult: „Mine, poiss. Sul on oma ülesanne täita. Astun hiljem su juurde sisse.” Cecilile ühtki pilku pööramata sammus ta minema, juhtides oma kõrvi tagasi värava juurde. Võtsin Cinnabari ratsmetest kinni ja järgnesin Cecilile.
Võlvkäigu alla jõudnud, vaatasin üle õla tagasi.
Isand Shelton oli läinud.
Mul ei jäänud eriti palju aega vahtida palkidest ehitatud, tohutu hulga ratsude ja jahikoertega asustatud talli mõõtmatust. Usaldanud Cinnabari noorele tumedajuukselisele tallipoisile, kes sirutas käe müntide järele, viskasin sadulakoti õlale ja järgnesin sekretär Cecilile, kes juhtis mind veel ühest siseõuest läbi, kõrvaluksest sisse ja trepist üles omavahel ühendatud ruumide ritta, mille seinad olid kaetud tohutute seinavaipadega.
Tihedakoelised põrandavaibad summutasid meie samme. Õhk lõhnas vaha, muskuse, higi ja kopitanud kangaste järele. Küünlad tilkusid alustelt, mis olid rauast kandelaabritele kinnitatud. Nähtamatus kohas võnkusid kehatu lauto keeled, meist triivisid mööda õukondlased, kelle juveelide, damasti ja sameti sädelus püüdis valgust otsekui sillerdav liblikatiib. Keegi ei vaadanud minu poole, aga ma poleks end kaugeltki sundimatult tundnud, kui keegi oleks peatunud, et mu nime küsida. Mõtlesin, kuidas küll õnnestub mul selles labürindis teed leida, veel enam järgida õiget suunda lord Roberti ruumidesse ja sealt tagasi.
„Esialgu tundub see ületamatu,” lausus Cecil, otsekui loeks mu mõtteid, „aga aja jooksul harjud ära. Me kõik harjume.”
Teda silmitsedes lasin kuuldavale ebakindla naeruturtsatuse. Siseõues jättis ta meeldiva mulje, kuid siin pikas galeriis, kus ümbritsev hiilgus meid kääbusteks muutis, mõtlesin, et ta meenutab mõnd neist keskklassi kuuluvatest kaupmeestest, kes käisid Dudley lossis oma kaupa pakkumas; meest, kes on endale mugava niši loonud, olles õppinud elukäänakutest hea huumori ja tulevikku vaatava terava pilguga välja tulema.
„Sul on kindel pilk,” jätkas Cecil. „Mulle tundub see värskendav. Uudsus tuhmub kiiresti. Enne kui sa arugi saad, leiad end kaebamas, kui piiratud siin kõik on, ja kuidas sa sõõmu värske õhu eest kõigest loobuksid.”
Salk naervaid pimestavate peaehetega naisi liugles meist mööda, healõhnalised aroomisegude karbikesed vöötatud pihal kõlisemas. Vahtisin neid ammuli sui. Ma polnud kunagi varem niisuguseid imeasju näinud ja kui üks neist mind võrgutava pilguga vaatas, vastasin ta kutsele, olles tema peenest kahvatusest nii võlutud, et unustasin end täielikult. Ta naeratas ulakalt ja pööras ära, otsekui oleksin lakanud eksisteerimast. Vahtisin talle järele. Kuulsin Cecilit oma kõrval tasakesi naermas, kui me teise, inimtühja galeriisse pöörasime.
Julgust kogudes küsisin: „Kui kaua te olete siin elanud?” Seda öeldes mõtlesin, kas ta peab mind liiga ninakaks, ja arvasin, et isegi kui peab, siis