Tudorite saladus. Esimene raamat. C. W. Gortner
reserveeritud neile, kes võivad endale seda lubada. Kui sa tahad mu ülesandeid teada, siis olen kõrgeaulisest lordist vürsti ja nõukogu peasekretär. Niisiis, nagu öeldakse, sööme ühest peost.”
„Ah nii.” Püüdsin ükskõikne näida. „Mõistan. Ma ei tahtnud teid solvata, mu lord.”
„Nagu ma ütlesin, isand Cecil on piisav. Siin on tseremoniaalsust küllaldaselt, nii et me ei pea seda lisama.” Tema heledad silmad välgatasid üleannetult. „Ja sa ei pea selle ees nii alandlik olema. Seda ei juhtu sageli, et õukondlasel on võimalus vestelda kellegagi, kes on teesklusest rikkumata.”
Trepist üles minnes vaikisin. Koridor, millesse sisenesime, oli kitsam, ilma seina- ja põrandavaipadeta, sellel olid otstarbekad krohvitud seinad ja katmata põrandad. Ta peatus ühe ees mitmest ühtmoodi uksest. „See on vürsti poegade korter. Ma ei tea, kes seal praegu on, kui üldse kedagi on. Igaühel neist on oma ülesanded. Igatahes pean nüüd lahkuma.” Ta ohkas. „Kardan, et sekretäri töö ei saa kunagi otsa.”
„Tänan, isand Cecil.” Ma kummardasin vähem efektselt, sest mul oli sadulakott käes, kuigi olin talle lahkuse eest tänulik. Tundsin, et ta oli teinud rohkem kui pidi, et vähendada mu kohmetust.
„Võta heaks.” Ta tegi pausi, uurides mind mõtlikus vaikuses. „Prescott,” lausus ta endamisi, „sinu perekonnanimel on ladinakeelne päritolu. Kas see on su perekonnal juba pikka aega olnud?”
Tema küsimus tabas mind ootamatult. Hetkeks haaras mind paanika, ma ei olnud kindel, kuidas või kas üldse peaksin vastama. Kas parem oleks avalikult jultunult valetada või kasutada võimalust uue sõbra leidmiseks?
Ma otsustasin viimase kasuks. Miski Cecilis äratas minus usaldust, kuid veelgi mõjuvam oli võimalus, et ta juba teab. Ta oli teadlik, et mind toodi õukonda lord Robertit teenima. Võis arvata, et leedi Dudley või isegi vürst ise on jaganud ka vähem meeldivaid tõsiasju minu kohta. Arvatavasti ei vääri ma nende taktitunnet. Ja kui ma avalikult valetan sellele, keda nad usaldavad, võib see rikkuda kõik mu võimalused õukonnas edasi liikuda.
Vastasin ta rahulikule pilgule. „Prescott,” ütlesin ma, „ei ole mu õige nimi.”
„Nii?” Ta kergitas kulmu.
Mind haaras uus kahtlusepuhang. Veel on aega. Ma võiksin veel pakkuda seletust, mis ei oleks tegelikkusest väga kaugel. Ma ei teadnud, miks ma seda ei teinud, miks tundsin peaaegu vastupandamatut vajadust tõtt rääkida. Ma polnud oma sünni saladusest mitte kunagi mitte kellelegi vabatahtlikult rääkinud. Sestpeale, kui olin avastanud, et see, mis mul puudub, on mind mõnituste ja õelate oletuste märklauaks muutnud, olin otsustanud, et kui iganes minult küsitakse, siis tunnistan ainult seda, mis on vajalik. Pole vaja pakkuda üksikasju, mida keegi kuulda ei soovi, või põhjustada arutlusi.
Kuid seal seistes tajusin tema suhtumises rahulikku mõtlikkust, mis pani mind arvama, et ta mõistab või isegi tunneb kaasa. Emand Alice oli mind sageli niimoodi vaadanud, mõistmisega, mis kunagi ei seganud kõige raskemaid tõdesid tunnistamast. Olin õppinud teistes seda omadust usaldama.
Ma tõmbasin sügavalt hinge. „Ma olen leidlaps. Emand Alice, naine, kes mind üles kasvatas, andis mulle selle nime. Iidsetel aegadel elasid need, kelle nimi oli Prescott, preestri majapidamises. Sealt mind leitigi, endisest preestri majast Dudley lossi lähedal.”
„Ja sinu eesnimi?” küsis ta. „Kas ka see on emand Alice’i tegu?”
„Jah. Ta oli pärit Iirimaalt. Tal oli sügav aukartus püha Brendani ees.”
Järgnes pingeline hetk. Iirlasi põlati Inglismaal nende mässulisuse pärast, kuid siiani ei olnud mu eesnimi asjatut uudishimu äratanud. Cecili vastust oodates hakkasin kartma, et olen vea teinud. Ebaseaduslik olemine on puudus, millest mees võib oma töökusega üle saada. Sugupuu puudumine, teisest küljest, on halvemus, millest vähesed võivad kõrgemale tõusta. Paremal juhul mõistab see inimese eluaegsele nimetule orjatööle ja halvemal juhul kerjamisele.
Siis ütles Cecil: „Kui sa ütled leidlaps, siis eeldan, et pead silmas, et sa olid hüljatud?”
„Jah, olin hädavaevu nädalane.” Hoolimata püüdest loomulik näida, kuulsin oma hääles pinget, abitusetunde raskust. „Emand Alice pidi kohaliku naise mulle ammeks palkama. Saatuse tahtel oli üks linnanaine just oma lapse kaotanud, muidu poleks ma ilmselt ellu jäänud.”
Ta noogutas. Enne kui järjekordne ebamugav vaikus oleks maad võtnud, leidsin end seda täitma tõttamas, otsekui oleksin oma keele üle kontrolli kaotanud. „Emand Alice tavatses öelda, et munkadel vedas, et mind nende lävele ei poetatud. Ma oleksin nende sahvrid tühjaks söönud ja mis neile siis alles oleks jäänud, et pidada vastu tormile, mille vana Henry nende jaoks kokku keeras?”
Puhkesin naerma, enne kui oma viga taipasin. Olin äsja tõstatanud religiooni küsimuse, mis kindlasti polnud õukonnas ohutu teema. Pidin peaaegu lisama, et emand Alice oli alati öelnud, et minu söögiisust suurem on ainult mu lobisemishimu.
Cecil ei öelnud midagi. Hakkasin juba arvama, et olen oma ebasobiva avameelsusega sisse kukkunud, kui ta pomises: „Kui kurb sinu jaoks.”
See tunne ei sobinud kokku tema uuriva pilguga, mis jäi minule kinnitunuks, otsekui tahaks ta mu näo mällu söövitada. „See emand Alice, kas ta võis teada, kes sinu vanemad olid? Niisugused asjad on tavaliselt kohalikku päritolu. Vallaline tütarlaps, keda on perekonnas ära kasutatud – liiga häbistatud, et kellelegi rääkida, kardan, et seda juhtub sageli.”
„Emand Alice on surnud.” Mu hääl oli ilmetu. Vaatamata eelnenud aususele ei tahtnud ma mõningaid haavu päevavalgele tuua. „Röövlid ründasid teda, kui ta oli teel Stratfordist koju. Kui ta midagi mu vanematest teadis, siis võttis ta selle endaga hauda kaasa.”
Cecil langetas pilgu. „Mul on kahju seda kuulda. Iga inimene, ükskõik kui väljapaistmatu, peab teadma, kust ta on tulnud.” Äkki kummardus ta minu poole. „Sul pole vaja sellest endale muret tekitada. Meie uuel Inglismaal võivad isegi leidlapsed kõrgele tõusta. Saatus naeratab sageli neile, kes on kõige vähem soositud.”
Ta astus sammu tagasi. „Oli meeldiv, kannupoiss Prescott. Palun, ära kõhkle minu poole pöördumast, kui sul midagi vaja on. Mind on kerge leida.”
Ta kinkis mulle veel ühe mõistatusliku naeratuse, pööras siis kannal ringi ja lahkus.
KOLMAS PEATÜKK
Jälgisin, kuidas isand Cecil galeriid mööda eemaldub ja silmist kaob, enne kui sügavalt hinge tõmbasin ja ukse poole pöördusin. Koputasin. Vastust ei tulnud. Pärast teistkordset koputust katsusin ukselinki. Uks avanes.
Sisse astudes leidsin, et korter, nagu isand Cecil oli seda nimetanud, koosnes alamõõdulisest kambrist, millest suure osa võttis enda alla rippuva baldahhiiniga voodi. Seinte alumist poolt kaunistas kriibitud seinatahveldis ja üksik väike aken oli klaasitud roheka klaasiga. Läidetud küünlajupp hulpis laual oleva nõu sees õlis. Põrandale olid laiali loobitud kõrkjamatid, määrdunud riideesemed ning mitmesugused köögitarbed ja sööginõud. Lõhn oli iiveldamapanev segu riknenud toidujäätmetest ja määrdunud rõivastest.
Pillasin oma sadulakoti lävele. Mõni asi ei muutu ilmselt kunagi. Olgu nende toad õukonnas või mitte, Dudley poisid elavad ikka otsekui põrsad põhus.
Kuulsin voodist norskeid. Nihkusin lähemale, kontsad kõrkjatesse mattunud konditükkidel krigisemas. Vältides okseloiku voodi ääres, võtsin baldahhiinikardinast kinni ja tõmbasin selle kõrvale. Voodivarvad ragisesid. Ma hüppasin eemale, oodates pooleldi, et kogu möirgav Dudleyde klann kargab välja mulle kallale, vehkides rusikatega, nagu nad tavatsesid mu lapsepõlves teha.
Selle asemel nägin voodil üksikut kuju, riietatud kortsunud pükstesse ja särki, sassis juuksed määrdunud nisu karva. Ta eritas eksimatult äratuntavat odava õlle lehka: see oli Guilford, suguharu veetlev lapsuke, seitsmeteistaastane ja joobeuimas.
Pigistasin üle voodiserva rippuvat kätt. Kui kõik, mis ma saavutasin, oli veel üks kurguhäälne norse, siis