Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana. Groen Hendrik
proua Visseri juures teed joomas. Vestlus oli veel lahjem kui tee. Ütlesin, et arst ei luba mul kooki süüa. Miks siis ometi? Ütlesin, et vereproovi tulemused ei luba. Näidud on 20 ja 25 vahel ja seega kõrgepoolsed. See libises mul täiesti mõtlematult üle huulte, aga proua Visserile paistis kõik igati arusaadav olevat. Pidin kolm tükki kooki kaasa võtma selleks ajaks, kui näidud jälle normis on. Kook on nüüd kolmanda korruse akvaariumi põhjas.
Pühapäev, 6. jaanuar
Ma olen hakanud üha rohkem tilgutama. Valgete aluspükste pealt paistavad kollased plekid väga hästi välja. Kollased aluspüksid oleksid palju praktilisemad. Mul on pesumaja daamide ees pisut piinlik. Sellepärast nühin kõige koledamad plekid ise käsitsi välja, enne kui riided pessu annan. Nimetagem seda eel-eelpesuks. Kui ma midagi pessu ei saadaks, ärataks see umbusku. „Kas panite ikka puhta pesu selga, härra Groen?” küsiks paks proua majapidamisteenistusest. „Ei, paks proua majapidamisteenistusest, need aluspüksid on nii mu vana tagumiku külge kleepunud, et kavatsen neid elu lõpuni jalas hoida,” tahaksin talle selle peale vastata.
Raske päev on: keha ragiseb kõigist liitekohtadest. Lagunemist ei peata miski. Kõige rohkem kord päeva jooksul on millestki vähem vaeva, aga päriselt paremaks ei lähe enam miski. Juuksed ei hakka jälle kasvama, küll aga karvad ninast ja kõrvadest. Veresooned jäävad järjest kitsamaks. Ükski kühm ei kao ja kraan seal all ei lakka tilkumast. See tee viib ainult kirstu poole. Nooremaks ei jää, ei päeva, ei tundi, ei minutitki.
Istun ja kaeblen siin nagu rauk. Kui sooviksin, võiksin minna allkorrusele puhkeruumi. Seal oleks see ajaviitmisviis number üks. Minu meelest ei lähe seal poolt tundigi, ilma et keegi hakkaks haigustest rääkima.
Tunnen, et mul on meel natuke must. Vanaduspäevi peaks ju nautima, aga neetud, ega see teinekord kerge ole.
Peaks pisut liigutama, on ju lõppude lõpuks pühapäev. Pärast natuke Mozartit, kena klaasitäis konjakit kõrvale. Võibolla isegi Evertile korraks külla minema, tema julmal otsekohesusel on teatavaid raviomadusi.
Esmaspäev, 7. jaanuar
Selgub, et eile alustati uurimist, miks kolmanda korruse kalad äkki ära surid. Natuke koogipuru hõljus veel vees.
Ei olnud minust tark tegu proua Visseri kook akvaariumi visata. Kui ta kuuleb, et kalad surid vettinud koogi üledoosi kätte, juhatavad jäljed kohe minuni. Pean oma kaitsekõne ette valmistama ja lähen kohe oma juriidilise nõustaja Duikeri juurde head nõu saama. Evert on musta valgeks rääkimise asjatundja.
Siin vanadekodus pole lemmikloomad lubatud, välja arvatud kalad ja linnud „juhul kui need pole suuremad kui vastavalt 10 ja 20 sentimeetrit”, nii seisab kodukorras. Ilmselt vältimaks, et hakkaksime haisid ja merikotkaid pidama.
Kurb on peremeeste saatus, kes halastamatult oma kutsudest-kiisudest lahutatakse, kui Loojangukoju kolivad. Olgu need neljajalgsed nii rahulikud ja malbed, vanad ja haiged kui tahes – reeglid on reeglid: varjupaika.
„Ei, proua, see ei loe, et Raksi on teile maailmas ainus kallis olend, me ei saa erandit teha.”
„Teie kass võib ju tõesti terve päeva aknalaual magada, aga kui me ühe kassi majja lubame, tahab keegi, et tema aknalaual lesiks kolm Taani dogi. Või lilla krokodill.”
Proua Brinkmanile kuulub maja rekord: tal õnnestus oma vana taksikoera seitse nädalat valamukapis pidada, enne kui see sealt avastati. Arvatavasti kandis keegi keelt. Sõda üle elatud ja ometi minnakse direktrissi juurde igivana koera üle kaebama. Ja direktriss, selle asemel et see öördaja tõrva ja sulgedesse kastetult minema ajada, küüditab hoopis koerakese varjupaika. Loom ulgus seal veel kaks päeva ja suri siis masendusse. Kus olid loomapolitsei silmad?
Direktriss ei pidanud vajalikuks sellest kõigest proua Brinkmanile teada anda, nii et kui too kolm päeva hiljem õige trammi leidis, millega varjupaika jõuda, oli loomake juba maha maetud.
Proua Brinkman küsis, kas koera võiks pärast tema kõrvale ümber matta. „See ei ole reeglitega kooskõlas,” teatati talle.
Homme hommikul pean arsti juurde minema.
Teisipäev, 8. jaanuar
Lifti kõrval tahvlil rippus teade.
Kolmanda korruse akvaariumist on leitud suur kogus kooki. Akvaariumikalad surid koogi söömise tõttu. Kõigil, kel on selle juhtumi kohta teavet, palutakse nii kiiresti kui võimalik osakonnajuhataja proua de Roosiga ühendust võtta. Soovi korral garanteeritakse anonüümsus.
Kell 11 astusin proua de Roosi juurde sisse. Hämmastav saatuse iroonia, selline perekonnanimi. Proua Kõrvenõges oleks juba palju pakutud.
Loogiline oleks, et tõesti inetud inimesed oleksid kompensatsiooni mõttes ekstra heasüdamlikud, aga siin on tegu täiesti vastupidise juhtumiga: ta on suur tihe pahameelepilv.
Aga hea küll, proua de Roos niisiis.
Teatasin, et mul on ehk koogijuhtumi kohta üht-teist öelda. Ta oli kohe üks suur kõrv. Ütlesin, et ei tahtnud kuidagi proua Visseri iseküpsetatud kooki tagasi lükata ja lasin selle panna taldrikule, mille viisin kolmanda korruse sahvri lauale, täis usaldust, et korruse elanikud sellist anonüümset kingitust hinnata suudavad. Kahjuks pidin aga nentima, et mingil moel oli kook akvaariumi jõudnud ja minu sinine taldrik kadunud.
De Roos kuulas seda kõike ilmse kahtlusega. Miks ma seda ise ära ei söönud? Miks just kolmandale korrusele? Kas keegi võib mu juttu kinnitada?
Palusin, et kõik jääks meie vahele. Ta lubas vaadata, mis teha annab.
Asus aga seejärel hoopis uurima, kuidas sai proua Visser ise kooki küpsetada. Toiduvalmistamine ja küpsetamine tubades on keelatud. Kiiruga proovisin öelda, et ega ma kindlalt tea, kas oli omaküpsetatud, aga juba oli hilja: koogikaasus oli päevavalgele tulnud. Proua Visser mind enam ei salli, mis pole iseenesest suur kaotus. Aga osakonnas süveneb mõnda aega kahtlustamine, millest siin niigi puudust pole, ja klatš võtab tuurid üles.
Käisin ka arsti juures. Ta oli haige. Kui tal esmaspäevaks paremaks ei lähe, tuleb asendaja. Kiirete probleemidega võime minna konkureeriva vanadekodu arsti juurde. Mõned aga pigem surevad ära, kui lasevad Videvikukodu soolapuhujal oma kortsus keret uurida. Teised jälle kutsuksid iga puhituse peale kohe päästehelikopteri. Minul pole vahet, milline arst mulle ütleb, et ega midagi suurt enam teha pole.
Kolmapäev, 9. jaanuar
Eile olin kogu selle surnud kalade jama pärast ikka natuke rivist väljas. Proua Visseri teest ja närvitsemisest läks mul kõht lahti. Istusin terve hommikupooliku WC-s ja lugesin puhkeruumist laenatud vanu ajakirju.
Kena väljend, puhkeruum, aga sisu see just päriselt edasi ei anna. KKK-ruum oleks õigem: kõnemulin, klatš ja kaeblemine. Mõne jaoks terve päevatöö.
Evert astus sisse ja andis läbi WC-ukse ülevaate sündmuste arengust: kõik kahtlustavad kõiki ja peavad iga majanaabrit võimalikuks kalamõrvariks. Minu puudumine äratas umbusku. Palusin Evertil, et ta mu kõhuhädadest vaikselt juttu teeks, nii alibi mõttes. Ise ei saanud ma muud ette võtta, kui jätsin toa- ja WC-ukse pisut paokile. Üldiselt talun ma enese lõhna hästi, aga nüüd läks küll süda pisut pahaks. Kahes mõttes õigupoolest, sest olen ikka üks salakaval pasapeeter, mis on praegusel juhul igati kohane väljend.
Õhutamisest rääkides, pean ühe käigu tegema. Päev küpsiste ja söetablettidega ning ehk julgengi jälle välja minna. Kanakoolet otsima, mis ajalehe ja fenoloogiliste vaatluste võrgustiku Looduskalender (no tõesti) andmetel on esimene tõeline kevade märk. Kui ma peaksin veel ka paiselehti, mets-harakputke või lõhnavaid kannikesi leidma, on kevad tõesti käes. Mul pole ainult õrna aimugi, kuidas need taimed välja näevad.
Loodus on endast kuus nädalat ette rutanud. Aga rändlindudele, kes otsustasid sel aastal koju jääda, on halbu uudiseid: külmaks läheb.
Neljapäev, 10. jaanuar
Vanadekodul on ilus aed. Aga arusaamatutel põhjustel on see suletud. Keegi ei tohi sinna talvel minna. Ilmselt ettevaatuse