Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana. Groen Hendrik
invaskuuter või invaauto Canta LX? Kolm seksikat varianti.
Nurga taga oleva keskkooli õuel lõi eelmisel nädalal üks 16-17-aastane noormees laineid tomatipunase Cantaga, mille ta ilmselgelt oli salaja vanaema tagant võtnud. Ta viis sellega klassi kaunimate tüdrukute koolikotid koju. Tüdrukud ise sõitsid rattaga järel. Ma pole veel näinud noorukeid, kes nalja pärast invaskuutrit või rulaatorit pruugiksid. Sellepärast on minu eelistuseks ilusti tuunitud Canta. Ja siis pandaks mind ühte patta nende uskumatult halbade juhtidega, kes selle plekist küpsisepurgiga ringi sõidavad.
Üsna hiljuti põrutas üks Canta pidurdamata kommipoodi sisse, peatudes kesk lagritsaribade ja kooreveniste segadikku. Kaks paksu prouat šokeeritult esiklaasi vastu kleebitud. Nende koerake oli end piduripedaali alla kerra tõmmanud. Fantaasia ikka tegelikkuse vastu ei saa.
Maja peal keerleb peaaegu iga vestlus lume või suure kalamõrva ümber. Vanakesed mõtlevad välja kõige imelisemaid vandenõuteooriaid ja mõned ei kohku tagasi aluseta kahtluste levitamisest: kaks majaelanikku olid proua Greetje D-d mõrva aegu kõnealuse akvaariumi juures koridoris näinud.
Et tema tuba just selle kolmanda korruse koridori peal asub ja et ta ilmselt akna kaudu sellesse ei pääseks, ei peetud mingiks argumendiks. Vaene Greetje, nii 40-kilone linnuluudega naine, kes alati pilgu ära pöörab ega kärbselegi liiga tee.
Direktriss kutsus pärast politseinike visiiti kokku teabekoosoleku, et „pingeid pisut maandada”. Ta teatas, et teise korruse toad vaadati „pro forma” põhjalikult läbi. Nagu võiks pahategija toas veel koogipuru vedeleda. Keegi ei küsinud, kas direktsioonil üldse on õigus tube läbi otsida. Ma ka mitte. Ma ei julgenud.
Kohvilaua ümber soovitati küll sosinal, et ka teiste korruste toad tuleks põhjalikult läbi otsida. Selle peale noogutati hoogsalt: „Tõepoolest.”
Neljapäev, 17. jaanuar
Lugesin oma eelmisi sissekandeid. Vahest olen siiani liiga sapine olnud. Siin on ju ka toredaid inimesi!
Kõigepealt muidugi minu sõber Evert. Ta elab meie asutuse korteritetiivas koos oma koeraga, vana, padulaisa, sõbraliku, väga intelligentse krantsiga, kelle nimi on Mohammed. Kui Evertile podagra häda teeb, käin mina Moga väljas. See ei ole minu tegevusraadiuse tõttu just väga ulatuslik käik, aga Mo tegevusraadius on veel väiksem. Ring ümber maja ja ongi kõik. Pisut piserdamist kümne puu vastu ja kord päevas muru peale julk, mille pean kilekotiga ära viima, sest mind piilutakse kümnete kardinate tagant. Kui peaksin julga sinna jätma, kus see väljutati, läheks võitluseks, kes saab mu peale esimesena kaevata.
Siis on veel Edward. Ta ei räägi palju. Pärast insulti on temast raske aru saada. Aga ta valib oma vaevu mõistetavad sõnad hoolikalt. Kui ta juba midagi ütleb, on teada, et tasub vaeva paar korda „Mis sa ütlesid?” küsida. Aega, mis ta kõnelemise arvelt kokku hoiab, kasutab ta teravmeelsete tähelepanekute tegemiseks.
Grietje: armas inimene, sõbralik ja kaastundlik, aga mitte pealetükkivalt.
Graeme, esialgse valiku viimane, paistab pealtnäha ebakindel ja introvertne, aga kui midagi ütleb, siis nii nagu asjad on, kuid mitte nii, et selle peale pahaseks saada.
Nende inimestega istun meelsasti koos kohvilauas. See on enam-vähem ise nii välja kujunenud. Sest miski nii lihtne kui kusagile istet võtmine käib rangete kirjutamata reeglite järgi. Igal on oma kindel koht; laua ääres, bingos, „muusika järgi liikumisel”, vaikusekeskuses. Kui tahad, et sind vihkama hakataks, istu kellegi koha peale. Ja jäägi istuma, kui ka eakas jõnglane sinu ette seisma tuleb ja ütleb: „Mina istun siin.”
„No ma ei tea, minu arust te seisate. Lausa minu nina all.”
Kui juba enne tühja toolini jõudmist ei kuule „Seal istub ju proua See-ja-see!”. Mille peale siin kohe vabandust palutakse ja edasi tosserdatakse. Kui ometi peaks istuma. Ja ütlema, tühjadele toolidele osutades: „Aga istugu siis täna kusagile mujale, või käigu põrgu.”
Reede, 18. jaanuar
Juhtkond on andnud kolmeks päevaks liikumishoiatuse. Puusaluumurrud varitsevad nurga taga. Õhkkonda see just paremaks ei muuda. Mitte et vanainimesed pidevalt liikvel oleksid, kui libe ei ole, aga ikkagi, enamikul on ikka tavaks kord päevas poes või postkasti juures või pargis käia. Ja kui midagi ei lubata, on soov seda teha üha suurem. Vanakesed istuvad akende juures ja vaatavad lund, mis ei taha kuidagi ära sulada. Ja kaebavad omavalitsuse üle, et see hoiab autoteed puhtad, aga kõnni- ja rattateedele jätab pruuni löga alles. Ja neil on tegelikult õigus.
Personal on majaesise lumevabaks teinud, et saaksime takistamatult peauksest Connexxioni bussi peale minna. Aga piinav teadmatus, mis ootab ees siis, kui bussist jälle välja peab astuma, paneb inimesed otsustama parem mitte välja minnagi. Hirm on sage nõuandja.
Torm kalade ümber on pisut vaibunud. Oli vaja oodata, kuni miski tähelepanu kõrvale juhib. Nüüd on näiteks peale lume veel kuulujutt, et linnaosavalitsus tõstab parkimistasusid. Vanainimesed kardavad, et lapsed, kes peavad automaati ühe euro rohkem toppima, ei tule enam nii sageli külla. Lapsi, kes ühe näljase euro pärast veel harvemini nägu näitavad, ei tahaks ma külas nähagi. Kui ma selle väite üsna ettevaatlikus sõnastuses kohvilauas välja käisin, öeldi vastu, et mis mul viga rääkida, kui lapsi pole ja külalisi ka õigupoolest kunagi ei käi.
Oma tõetera selles on. Peaaegu kõigi inimeste nimede taga minu sünnipäevade kalendris on rist. Kahe ristita inimese kohta ma ei tea, kas nad veel elus on. Üks ei tea enam, kes mina olen. Evert ja Anja ongi veel jäänud. Graeme’it ja Grietjet kalendris polegi. Pole just muljetavaldav sõprade nimekiri. Kas sured ise varakult või pead pikast jorust matustest läbi pingutama. Mul on nüüd veel maksimaalselt viied matused jäänud, kui viisakuse pärast külastatavad välja arvata.
Laupäev, 19. jaanuar
Reede on „Vanainimesed vahvalt liikuma”-päev. Siis tuterdavad eakad tibukesed kõige kummalisemates spordiriietes koridore mööda „võimlemissaali”. Daamidel enam suuremat häbitunnet säilinud ei ole ja vaatepilt ei ole kaunite killast. Roosad retuusid kas kõhnade kondiste või vastupidi, paksude ja lödisevate reite otsa tõmmatud, kitsad pluusid katmas midagi, mis kunagi olid rinnad. Allakäik on eksponeeritud. Mind kui vanemat meesterahvast see just väga vahvalt liikuma ei pane.
Tegevuspaik: vähe kasutatav koosolekuruum, kus lauad on seina äärde lükatud ja toolid ringi asetatud. Liikumine leiab nimelt aset istudes, et mitte ratastoolis olijate tundeid riivata. Rõõmsa muusika taktis heilutatakse pisut käsi ja jalgu. Ja oiatakse. Ja antakse valjuhäälselt teada hädadest, mis mõnd harjutust takistavad: „Seda mina teha ei saa, stoomi pärast.”
Seejärel on pallimäng. Peab mainima, et pall just väga palju ei liigu. Pigem pingutatakse häälepaelu, et teistele nende kõige lihtsamates sooritustes kaasa elada. Nagu ema plaksutab põnnile, kes kahekümnendal katsel palli kinni püüab: „Jaaa, tubli! Oi kui äge!”
Õhkkond oli sportlik, ütleme siis nii.
Tõepoolest, eile võtsin minagi vahvast-liikumisest-vanadele esimest korda osa. Ja viimast. Kui tegevusjuht „Ütle lihtsalt Tine” mulle pärast tungivalt südamele pani järgmine kord taas tulla, teatasin kohe, et see oli mu ainus etteaste.
„Oi, ja miks küll?” küsis ta kahtlustavalt.
„Kuna ma seetõttu, et mind nii palju naiseilu ümbritseb, üldse liikumisele keskenduda ei saa. Olen üleni krampis.” Ütlesin seda täiesti mõtlematult. Alles seejärel hakkasin õhetama. Veel enam kui võimlemise peale.
Ma ju ütlesin peaaegu välja, mida arvan. Teen võimsaid edusamme. Võibolla on asi selles päevikus siin.
Tine seisis, inetud hambad õieli. Sarkasm oli olnud ilmne, aga mitte nii palju, et ta oleks midagi öelda saanud, kui kõik üleslöödud vanad eputised olid kuuldekaugusel. Need peavad end ju enamasti veel „täitsa atraktiivseks”. Vanadusega kaob eneseteadlikkus kiiresti. Nagu see lastel, vastupidi, aastate jooksul järjest kasvab.
Pühapäev, 20. jaanuar
Meie,