Sa saad mind tundma. Megan Abbott
samamoodi libastus, mõni sekund enne surma, tossud liivasegusel kruusal, lähenevate esitulede valgel.
„Ettevaatust!” ütles Katie murduval häälel. „Siin on ohtlik.”
„Igal pool on ohtlik,” vastas mees silma pilgutades, valge T-särk laternate all helendamas, ja taganes tühjeneva parkla pimedusse. „Head ööd, proua Knox! Head ööd!”
I
Noore tüdruku silmad ütlevad kõik.
Ja mina vaatan neile alati silma.
Siis ma näen, kellest tuleb tšempion.
Esimene peatükk
Kui Katiel tuleks sellest kunagi jutustada, mida ta iial ei teeks, siis peaks ta alustama tükk maad varasemast ajast, hulk aastaid enne juhtunut. Treener T. ja Hailey ja Ryan Becki eelsest ajast. Koguni Devoni sündimise eelsest ajast, kui Knoxe oli veel kaks ning kumbki neist ei teinud kägaral ja saltol vahet ega teadnud, kuidas nimetatakse seda läikivat munakujulist platvormi, mis keset saali seisab, kuidas nimetatakse seda hüppelauda, mis muutis kogu nende elu.
Ja Katie jutustaks lugu kolmes osas.
Jalg.
Kukkumine.
Süvend.
Sellest, mis juhtus ja miks see juhtus, on võimalik aru saada ainult siis, kui saadakse aru neist kolmest asjast.
Ja ka Devoni andest. Sest see oli algusest saadik olemas, võib-olla enne algustki.
Loendamatutel hetkedel, mil nad Ericuga tütre üle vanemlikku uhkust tundsid, rääkisid nad, kuidas Devon emaüsas käitus, kuidas ta viskles ja vonkles ja neile mõlemale lubadusi jagas.
Peagi muutus see põtkimiseks. Nii jõuliseks põtkimiseks, et ühel ööl ärkas Katie praksu peale üles ja tõmbus valust hingetuna kössi. Eric vahtis abitult pealt, kuidas naise kõht tõmbles justkui õudses tulnukafilmis.
Mis seal sees küll on? mõtlesid mõlemad, kui naise une ajal paigast ära löödud roie rinnakust kõrgemale pungitas.
Tulnukat seal just ei olnud, midagi erakordset aga küll.
See oli Devon, imetegu, imetüdruk, imelaps, täht.
Devon otsis põtkides väljapääsu. Välja, välja, välja.
Ja nemad olid ta valmis teinud.
Ja omal kombel oli tema nemad valmis teinud.
Katie puudutas veel aastaid tagantjärele kohta, kuhu roie oli torganud, otsekui oleks seal endiselt hella kühmu tunda. See andis kuidagi kindlust juurde. Tuletas talle meelde, et too sund, too tuli oli Devonis alati olemas olnud.
Talle meenus luulerida, mida ta oli kunagi koolis lugenud, ilmatu kaua aega tagasi. Sellal, kui elu tundus alles väike ja kitsuke, kui Katie ei osanud arvatagi, et temaga ükskord midagi nii suurejoonelist juhtub.
See sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks.1
„Ta on seda teinud kolmeaastasest peale? Kuidas see võimalik on?”
Teised inimesed küsisid seda ühtelugu, võimlarahvas aga mitte kunagi. Vaikimisi heideti seda neile ette, neid süüdistati ülihoolitsevas vanemlikkuses, lapse kaudu isa või ema ambitsioonide täitmises, olümpiaunelmates, ilma et keegi oleks seda otsesõnu välja öelnud. Keegi ei uskunud, et Katie ja Eric polnud eluilmaski spordist ega võistlemisest hoolinud. Eric oli keskkooli ajal pesapalli mänginud, üsna ükskõikselt. Katie polnud üldse sporti teinud, ta oli pühendanud oma teismeea kunstitundidele ja poistele ning hiilinud salamisi bände kuulama, millest oli talle mälestuseks jäänud vasaku reie ümber vonklev tätoveering Võitle nagu tdrrruk.
„Minu kolmeaastane tahtis lihtsalt mängida,” teatas kumbki üsna rahulolevalt. „Me lasime tal lihtsalt mängida.”
Justkui oleks neil mingit valikut või otsustusõigust olnud.
„See algas mänguna,” ütles Eric teistele alati. „See algas trampoliinist.”
Siis jutustas ta neile, kuidas ta oli trampoliini ühel pikal pühapäeval aeda üles seadnud, ise tööriistapoest laenatud pinnasepuuri kohal küürakil, hunnik kanavõrku ja tühjad õllepudelid jalge ees.
Trampoliin oli parem, hõlpsam seletus, aga see ei olnud tõsi.
Sest trampoliin tuli alles pärast õnnetust, pärast jalga. Ja õnnetusest kõik tegelikult alguse saigi. Sealt leidis sund oma süütenööri.
Kolmeaastane Devon oli jooksnud paljajalu üle muru issi juurde.
Tüdruku jalg libises rohukämbul, ta komistas roostest puretud muruniiduki otsa, mille Eric oli omapäi tööle jätnud, ja tema jalg oli nii tilluke, et libises terakaitse alla ning tera lõikas tal kaks varvast otsast, nii et pehme jalaliha kriuksatas.
Paari meetri kaugusel olnud Eric libises tema kõrvale põlvili, nägu paanikast valge, ja isal õnnestus kuidagi mõlemad varbad rohust kätte saada.
Jää sees paistsid need nagu roosad herned ja Katie hoidis neid käes, kui Eric kaelamurdval kiirusel kümne kilomeetri kaugusele haiglasse kihutas, kus arstid üritasid (edutult) varbaid külge tagasi õmmelda, justkui oleksid pärleid niidi otsa ajanud, ning Devoni nägu oli sinine ja märg.
„Oleks võinud ka hullemini minna,” ütles lastearst doktor Yossarian neile hiljem. „Liikuv muruniiduk napsab teinekord terve labajala otsast.” Ja arst tegi suuga võika plopsu.
„Aga mida meie teha saame?” küsis Eric, kui doktor Yossarian neile kinnitas, et Devon paraneb. „Midagi peab ju saama teha.”
Niisiis soovitas doktor Yossarian neile laste jalgpalli, uisutamist või võimlemist.
„See aitab tasakaalu arendada,” ütles ta.
Järgmistel aastatel lõi õnnetuse hetk otsekui ettemääratusest särama, samamoodi nagu kõik ülejäänud asjadki Devoni elus, ja omandas hiljem perekonna ringis müütilise tähenduse. Saatus, ettemääratus, mille käivitas Sears Craftsmani niiduk.
Sel sügisel viis Katie Devoni Old Taylori maanteele Tumbleangelsi võimlasse ning pani nad mõlemad kirja Mommy & Me Movers & Shakersi rühma.
„Alguses on ta kindlasti liiga ettevaatlik,” hoiatas doktor Yossarian, „aga püüdke teda ergutada.”
Ainult et asi oli täpselt vastupidi. Paari nädala pärast tegi Devon juba tireleid ette ja taha. Edasi tulid rippes kätekõverdused, kätelseis, ratas, sama heal tasemel kui temast kaks korda vanematel tüdrukutel.
Inimkummipael, kutsus Katie teda.
Supertüdruk, ütles Eric. Rippredeli tipp!
Ja mingil kummalisel kombel paistis, nagu oleks jalg lapsele abiks olnud.
Frankenjalg, ütles Katie selle kohta. Sellest sai nende omavaheline nali. Näita emmele, kuidas sa selle Frankenjalaga trenni teed.
Esimese kuu lõpus pääses Devon Tiny Tumblerzi rühma ja aasta lõpuks sai Devonist võimla vipp, tema kapp värviti pihustiga hõbedaseks ja kleebiti tähti täis.
Tütart harjutuspoomil nähes mõtles Katie: see pruss on kümne sentimeetri laiune, kuuekümne sentimeetri kõrgusel õhus. Kümme sentimeetrit. Ja mina lasen oma tütrel need lohukestega jalakesed selle peale toetada ja järelvibutusega jalalööke teha?
„Tee O-d!” ütlesid teised tüdrukud, hõisates, kui Devon end kätelseisus taha painutas, kuni tema pisike pepu pealage puutus. Eric tõstis tütart aeg-ajalt õhku, et järele vaadata, kas tal on ikka selgroog olemas.
Imelaps, sosistas Katie oma kõige salajasemates mõtetes, kuid välja ta seda ei öelnud. Eric ütles küll. Tema ütles seda päris tihti.
Ja seepärast panigi Eric aeda trampoliini.
Selleks, et aeda lapse ande tarvis ümber
Dylan Thomase samanimeline luuletus, tõlkinud Paul-Eerik Rummo. –